Paju lahing

Paju lahing
Osa Eesti Vabadussõjast
Paju mõisa peahoone.
Toimumisaeg	31. jaanuar 1919
Toimumiskoht	Valgamaa, Eesti
Tulemus	Eesti võit
Territoriaalsed muudatused	Valga vabastamine Punaarmee vägede valdusest
Osalised
Eesti Nõukogude Läti Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Hans Kalm Julius Kuperjanov † Johannes Soodla Emīls Vītols
Jõudude suurus
Tartu partisanipataljoni kaks roodu Põhja Poegade rügemendi kompanii 683 meest Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 7. Läti Bauska kütipolgu III pataljon 1200 meest
Kaotused
46 langenut, 92 haavatut, 2 teadmata kadunut 27 langenut, erinevad allikad pakuvad 37 haavatut kuni 300 langenut/haavatut

Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel Paju mõisa pärast toimunud lahing, millega otsustati sõjaliselt olulise Valga linna ja raudteesõlme langemine Eesti vägede kätte.

Paju lahingut peetakse üheks tuntumaks ja kangelaslikumaks lahinguks Vabadussõjas. Paju lahingus sai surmavalt haavata rünnakut juhtinud pataljoniülem leitnant Julius Kuperjanov, keda peetakse Eestis üheks tuntumaks Vabadussõja kangelaseks.

Olukord

Operatiivsituatsioon Lõunarindel

 Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

1919. aasta jaanuaris alustatud Eesti vägede vastupealetungil Narva ja Paide suundadel vabastati 14. jaanuaril Tartu. 17. jaanuaril vabastati edasi Valga suunal Leebiku mõis. 25. jaanuaril vabastati Rõngu, Puka ja Sangaste ning jõuti 30. jaanuaril 1919 Valga külje alla.

1919. aasta 25. jaanuaril nimetas Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner soome kindral Martin Wetzeri Lõunarinde juhatajaks, kes nimetas Tartu-Valga väegrupi (kuhu kuulusid Tartu kaitsepataljon, Tartu partisani pataljon ja kolm soomusrongi) ülemaks Põhja Poegade rügemendi ülema oberst Hans Kalmi.

Sangaste raudteejaamas (täna Tsirguliina) asunud Valga operatsiooni üldjuht oberst Hans Kalm pidi koos oma Põhja Poegade pataljonidega ja Eesti vägedega koostöös Valgale kahest küljest - läänest ja põhjast - peale tungima. Soomusrongid ei saanud selles operatsioonis osaleda, kuna raudteel olnud 3 silda olid õhitud.

Paju mõisa vallutamine ja Valgale pealetungi plaanimine

Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Paju mõis seisis väiksesel kõrgendikul ja pakkus oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas enamlaste soomusrongidel vabalt opereerida.

30. jaanuari päeval vallutas Tartu partisani pataljoni 3. rood leitnant Johannes Soodla juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitsepunkti - Paju mõisa ja jäi sinna kaitsele.

30. jaanuari õhtul toimus Sangaste raudteejaamas nõupidamine kindral M. Wetzeri poolt määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtsid osa kolonel Hans Kalm, leitnant Julius Kuperjanov ja soomusrongide ülem kapten Anton Irv. Leitnant Kuperjanov nõudis tungivalt luba pealetungi jätkamiseks Paju mõisast edasi Valgale. Rünnaku käsk anti kell 19.30. Samas ta ei teadnud operatsiooni juhtkond ega Kuperjanov veel, et Punavägi oli sel ajal ülekaalukate värskete jõududega ise vasturünnakut alustanud ja Paju mõisa juba 3. roodu käest tagasi vallutamas.

Osapoolte jõud lahingus

Eesti poolel oli (partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel 303 mehega ja Soome vabatahtlikud - Põhja Pojad) 380 mehega. Neid oli kokku 683 meest 22 kuulipilduja ja 6 suurtükiga.

Paju mõisa kaitses peamiselt Läti nõukogude kütidiviisi 7. Läti Bauska kütipolgu III pataljon Emīls Vītolsi juhtimisel. Lisaks oli kaitsel veel ühe Läti kütipolgu ja ühe vene polgu väiksemaid osi. Punaarmeel oli mõisas ja selle lähemas ümbruses kokku 1200 meest, 32 kuulipildujat, 4 suurtükki, 1 soomusrong ja 1 soomusauto.

Lahingu käik

Paju mõisa tagasivallutamine punaste poolt

30. jaanuari õhtul olid Punaarmee soomusrongid avanud ägeda tule partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta. Valga suunalt tulistasid punaste suurtükipatareid. Südaööl järgnes vaenlase üldrünnak. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest. Rünnakule pandi vastu kuni lõppes laskemoon ja leitnant J. Soodla 3. rood oli sunnitud rohkete kaotuste tõttu taanduma ning mõisahooned maha jätma. Öösel vallutasid punased mõisa uuesti tagasi. Nii tuli olukorra muutuse selgumise järel algselt plaanitud Valga vallutamise asemel asuda esmalt uuesti tagasi vallutama hoopis Paju mõisa.

Eesti poole rünnak Paju mõisa uuesti vallutamiseks

Paju lahingu skeem

31. jaanuaril kell 10.45 saadi operatsiooni juhilt Hans Kalmilt luba rünnakuks mõisale, mis aga tähendas, et rünnakuks parim hommikune hämar aeg oli mööda lastud. J. Kuperjanov oli käinud rünnakuks abijõudu küsimas soomusronge juhtinud kapten A. Irvelt, kuid viimane olla soovitanud oodata, kuni raudteesild taastatud. Side puudumise ja maastiku metsasuse tõttu polnud võimalik tal toetada ka suurtükitulega.

Rünnak algas kell 12.40 pataljoni enda suurtükipatarei tule toetusel. Julius Kuperjanov pataljoniülemana võttis pooleteise roodu juhtimise isiklikult enese peale, kuna 2. rood viibis kolmveerand versta kaugusel raudtee ääres punase soomusrongi tule all ning polnud Kuperjanovi poolt otseselt juhitav. Mõisa suunas liikusid 3. rood ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vastane laskis Eesti ahelikud lagendikul umbes 400 m kaugusele ja avas siis tugeva käsirelvade tule. Seda toetas eemalt soomurong ja Valga poolt maanteelt soomusauto.

Vasakult, mööda Pedeli jõe orgu liikus mõisa suunas 2. rood leitnant Eduard Saare juhtimisel, kuid sattus vaenlase risttule alla. Rood alustas tormijooksu, kaotas aga langenute ja haavatutena enamuse meestest ja kõik ohvitserid ning juhtideta jäänud sõdurid taandusid tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäid aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud tapsid. 2. roodu taandumisega jäi kaiseliin lahtiseks ja läti kütid tungisid tekkinud tühikusse, ähvardades vallutada partisanide suurtükipatarei.

J. Kuperjanov innustas 3. roodu vasturünnakule ning sai püsti aheliku taga seistes surmavalt haavata. Rünnak jätkus roomates, kuid ei jõudnud veel päris mõisani välja, kui punased tegid ise vasturünnaku. 3. roodul tuli tõmbuda tagasi lagedale väljale ja jääda sinna lamades kaitsele.

Soome üksuste sekkumine ja lahingu lõpp

Mööda Tartu-Valga maanteed lähenesid väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid järjest otse lahingusse, suutmata luua piisavat ülekaalu ja kaotades nõnda suure osa oma meestest. Suurte ühispingutustega tungisid Eesti ja Soome allüksused hämariku ajal lõpuks mõisahoonete vahele, kus jätkus veel käsivõitlus. Soomlased tegid tulega kahjutuks ka maanteel olnud vaenlase soomusauto. Paju mõis vabastati teist korda kell 16.30.

Osa Põhja Poegade rügemendist (üle 700 mehe koos suurtükipatareiga) saatis oberst Kalm Paju mõisast edasi idakaarde, Valga–Petseri raudtee Valga-Võru raudteesilda õhkima, et haarata vastase Lõuna-Eesti tähtsamast transpordisõlmest taganevaid ešelone.

Lahingu tulemused

Paju lahingu tulemusel taganesid Punaarmee väeosad Valgast, mis võimaldas Valga vabastada ja takistada seal bolševike poolt läbiviidavat punast terrorit ning katkestada side Lätimaal asuva Punaarmeega ja selle stabiilne varustamine.

Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas. Eesti väed jõudsid vaenlase poolt maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919. aastal.

Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 138 (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas spekulatiivselt 64-300 sõdurit.

Mälestuse jäädvustamine

Paju lahingu mälestussammas.

Mõte püstitada Paju lahinguväljale mälestusmärk tekkis 1930. aastal. 1932. aastal võttis teema üles kindral Nikolai Reek. Monumendi kavandi autor oli arhitekt Georg Saar. Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 12. juunil 1938 asetas kindral Johan Laidoner Paju monumendile nurgakivi. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäi mälestussammas avamata. Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeval, avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri valminud mälestussamba.

Vaata ka

• Hans Kalm

Kirjandus

• Urmas Salo, "Paju lahing: müüt ja tegelikkus" – Ajalooline Ajakiri 2000, nr 3, lk 69–96
• Urmas Salo, "Julius Kuperjanov Paju lahingus" – Tuna 2004, nr 1, lk 39–50
• Reporter.ee: kuperjanovlased elustasid paukuvas pakases Paju lahingu – Tartu Postimees, 31. jaanuar 2009.

Välislingid

• Eesti Posti poolt väljastatud mark ja FDC Paju lahingu 90. aastapäeva puhul
• Pöördumine Eesti sõjaajaloolaste, sõjaväelaste ja kaitseliitlaste poole