Carl Gustaf Emil Mannerheim: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
96. rida: | 96. rida: | ||
{{JÄRJESTA:Mannerheim, Carl Gustaf Emil}} |
{{JÄRJESTA:Mannerheim, Carl Gustaf Emil}} |
||
[[Kategooria:Soome presidendid]] |
[[Kategooria:Soome presidendid]] |
||
[[Kategooria: |
[[Kategooria:Soomerootsi poliitikud]] |
||
[[Kategooria: |
[[Kategooria:Soomerootsi sõjaväelased]] |
||
[[Kategooria:Soomerootslased]] |
|||
[[Kategooria:Talvesõja veteranid]] |
[[Kategooria:Talvesõja veteranid]] |
||
[[Kategooria:Venemaa keisririigi sõjaväelased]] |
[[Kategooria:Venemaa keisririigi sõjaväelased]] |
Redaktsioon: 20. detsember 2018, kell 19:58
See artikkel räägib Soome marssalist ja presidendist, tema vanaisa kohta vaata artiklit Carl Gustaf Mannerheim |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Carl Gustaf Emil Mannerheim | |
---|---|
Sünniaeg |
4. juuni 1867 Askainen |
Surmaaeg |
27. jaanuar 1951 Lausanne Šveits |
Sõjad/lahingud |
Vene-Jaapani sõda Teine maailmasõda Talvesõda Jätkusõda |
Vabahärra Carl Gustaf Emil Mannerheim (4. juuni 1867 Askainen – 27. jaanuar 1951 Lausanne Šveits) oli Soome sõjaväelane, riigihoidja ja president.
Venemaa Keisririigi sõjaväes
C. G. E Mannerheim õppis Peterburis Nikolai ratsaväekoolis, mille lõpetamisel 1889. aastal sai korneti auastme ning saadeti teenima Poola. 1891. aasta jaanuaris saadeti ta teenima Peterburi keisrinna ratsakaardiväkke. Peterburis abiellus ta Anastasia Nikolajevna Arapovaga. 26. mail 1896 oli ta Nikolai II kroonimispidustustel Moskvas üheks tsaari ihukaitsjaks.
1900. aastal viibis Mannerheim 6 nädalat Kuressaare sanatooriumis mudaravil, kus ta ravis oma põlve, mida ta oli hobuse seljast kukkudes vigastanud.[1]
1904 viidi ta üle 52. Nežini ratsaväerügementi ja ta sai alampolkovnikuks. 1904–1905 osales ta Vene-Jaapani sõjas, kus Mukdeni lahingus osutatud vapruse eest sai polkovnikuks.
Uurimisretk Kesk-Aasiasse ja Hiinasse
- Pikemalt artiklis Mannerheimi Aasia ekspeditsioon (:ru)
1906. aasta kevadel suundus Mannerheim mööda Siiditeed Paul Pellioti juhitud prantsuse teadusliku ekspeditsiooni koosseisus, varjates oma kuuluvust Venemaa Keisririigi sõjaväkke luureretkel Kesk-Aasias ja hiljem Hiinas. Rekognostseerimisretke eesmärk oli koostada teadusliku uurimisretke koosseisus läbitud Venemaa ja Hiina vaheliste alade teede kaardistik, koguda läbitud piirkondade kohta strateegilist sotsiaal-poliitilist ja majanduslikku teavet (rahvastiku tiheduse, loodusvarade ja majanduse; piirkonna elanikkonna erinevate väikerahvuste suhtumise kohta Hiina keskvalitsue suhtes jne.). Ekspeditsiooni käigus esines Mannerheim Rootsi alamana, mitte Vene sõjaväelasena. Ekspeditsiooni käigus kogutud andmed edastas ta erakirjade näol oma isale, kes need edastas Venemaa Keisririigi kindralstaabi ülemale Fjodor Palitsõnile.
1910. aastal ülendati Mannerheim kindralmajoriks. 1917. aastal saadeti ta reservi ja 1. jaanuaril 1918 palus ta luba lahkuda Venemaa armeest.
Soome iseseisvumine
Kui Mannerheim oli naasnud 1917. aastal Soome kindralkubermangu, nimetati ta Soome Vabariigi sõjaväe ülemjuhatajaks. Ta juhtis Soome kodusõjas Soome "valgete armeed" "soome punaste" ja neid toetanud bolševike vastu.
Ta oli vastu valitsuse saksameelsele poliitikale ja otsusele valida sakslasest kuningas. Pärast Esimese maailmasõja lõppu, kui kuningas oli loobunud ametist, tegutses Mannerheim riigihoidjana. Ta kaotas presidendivalimistel Kaarlo Juho Ståhlbergile 25. juulil 1919. Mõnda aega oli ta ilma ametita, kuni asus Kaitsenõukogu juhataja ametikohale. 1927–1939 juhtis ta Mannerheimi liini ehitamist Soome idapiirile. 1933. aastal sai ta sõjamarssali (sotamarsalkka) auastme.
Teine maailmasõda
Talvesõja ajal oli Mannerheim Soome kaitsejõudude juhataja ja sai 1942 Soome marssali tiitli.
Kui Risto Ryti tagasi astus, sai Mannerheimist eriseadusega Soome president 1944–1946.
Teise maailmasõja lõppedes oli oht, et Nõukogude Liit võib nõuda Mannerheimi karistamist "sõjakurjategijana". Seda suudeti siiski vältida.
1945. aasta novembris läks ta puhkusele Portugali ja lahkus ametist 1946. aasta märtsis. Viimased eluaastad veetis ta Šveitsis. Mannerheim on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.
Mannerheimi järgi on nimetatud Helsingi peatänav Mannerheimintie.
2004. aasta lõpus valiti Mannerheim kõigi aegade suurimaks soomlaseks.
Eesti keeles on ilmunud tema "Mälestused" (soome keelest tõlkinud Valev Uibopuu, Stockholm 1952) ning Veijo Meri "Soome marssal C. G. Mannerheim" (soome keelest tõlkinud Endel Mallene, Tallinn 1997 ISBN 9985-70-004-X ).
Teenetemärgid
- Eesti Kotkaristi teenetemärgi I klass mõõkadega – 6. juuni 1930
- Eesti Punase Risti teenetemärgi I klass – 23. november 1932
Vaata ka
- Mannerheimi suguvõsa
- Mannerheimi muuseum
- Marssal Mannerheimi ratsamonument
- Paažikorpus
- Hamina kadetikool (1882–1886)
Viited
- ↑ Veijo Meri «Soome marssal C. G. Mannerheim» 1997.
2.Jonathan Clements "Mannerheim. President, sõdur, spioon" 2013
3. Kai Donner, Järn Donner "Kaks vaadet marssal Mannerheimile" 2013
4. Carl Gustaf Mannerheim "Soome marssali mälestused" 2007
5. Henrik Meinander "Gustaf Mannerheim. Aristrokraat maavillases" 2018
Välislingid
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Carl Gustaf Emil Mannerheim |
- Internetiprojekt Mannerheim
- C. G. E. Mannerheim Rootsi Aadlikalendris 1923
- Kuressaare tahab jäädvustada Mannerheimi mälestuse
Eelnev Risto Ryti |
Soome president 1944–1946 |
Järgnev Juho Kusti Paasikivi |