Oskar Sepre

Oskar Sepre (vene Оскар Адович Сепре) (20. mai 1900 Kabala vald, Viljandimaa – 23. november 1965 Tallinn) oli Eesti poliitik, Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimees.

Oskar Sepre kuulus II Riigikogusse alates 10. märtsist 1924 (Hans Heidemanni asemel) kuni 9. aprillini 1924, teda asendas August Mühlberg.

Aastal 1924 Oskar Sepre arreteeriti ning mõisteti 149 protsessil eluaegsele sunnitööle süüdistatuna osavõtmises riigivastases organisatsioonis Töörahva ühine väerind, vabanes 1938. aasta amnestiaseadusega.

Alates 25. augustist 1940 oli Oskar Sepre Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogusse (alates 25. märtsist 1946 Eesti NSV Ministrite Nõukogu) kuuluva Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimees ja Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja kuni 1948. aastani.

17. juunist 1942 kuni 26. septembrini 1944 oli Oskar Sepre Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe kohusetäitja.

Oskar Sepre valiti akadeemikuks ja ta töötas aastaid Eesti NSV TA Majanduse Instituudis, kus ta juhatas kõige väiksemat, transpordiökonoomika sektorit. Oskar Sepre suri oma sektori eest võideldes. Nimelt otsustas direktsioon transpordiökonoomika sektsiooni likvideerida ja Sepre pensionile saata. Too läks instituudi üldkoosolekul kõnepulti ja hakkas erutatult rääkima, kui vajalik tema sektor on. Järsku vakatas ta poolelt sõnalt ja kaotas kõnevõime. Väljakutsutud kiirabi toimetas ta haiglasse. Oskar Sepre suri neljandas haiglas veresoone lõhkemise tagajärjel.

Avaldatud raamatud

• Kodanliku Eesti põllumajanduse "õitseng". Tallinn. Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
• Eesti kodanlik riik monopolide teenistuses. Tallinn. Eesti Riiklik Kirjastus Punane Täht, 1963
• Kodanliku Eesti sõltuvus imperialistlikest maadest. Tallinn. Eesti Riiklik Kirjastus Ühiselu, 1964

Kirjandus

• Rasvunud revolutsionäär. Võitleja, jaanuar 1963, nr 1, lk 3.