Carlos Fuentes: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Märgis: Teksti peitmine
54. rida: 54. rida:
1970. aastate lõpus andis välja spioonitrilleri "La cabeza de la hidra". 1980. aastatel andis ta loenguid mitmes Ameerika Ühendriikide ülikoolis, sealhulgas [[Princetoni Ülikool]]is, [[Dartmouth College]]'is ja [[Harvardi Ülikool]]is.<ref name="sollars"/> Tema [[1985]]. aastal ilmunud romaan "Gringo Viejo" saavutas edu USA-s ning see sai esimeseks Mehhiko kirjaniku [[bestseller]]iks USA-s.<ref name="nytimes"/> Teos räägib USA kirjaniku [[Ambrose Bierce]]'i kadumisest; Bierce läks kaduma [[1914]]. aastal Mehhikos. Teose põhjal valmis peagi Hollywoodi film, mille peaosades mängisi [[Gregory Peck]] ja [[Jane Fonda]]. [[1984]]. aastal pälvis Fuentes Mehhiko kõrgeima kirjandusauhinna ja [[1985]]. aastal parimale hispaaniakeelsetele kirjanikele antava [[Miguel de Cervantese auhind|Miguel de Cervantese auhinna]].<ref name="sollars"/>
1970. aastate lõpus andis välja spioonitrilleri "La cabeza de la hidra". 1980. aastatel andis ta loenguid mitmes Ameerika Ühendriikide ülikoolis, sealhulgas [[Princetoni Ülikool]]is, [[Dartmouth College]]'is ja [[Harvardi Ülikool]]is.<ref name="sollars"/> Tema [[1985]]. aastal ilmunud romaan "Gringo Viejo" saavutas edu USA-s ning see sai esimeseks Mehhiko kirjaniku [[bestseller]]iks USA-s.<ref name="nytimes"/> Teos räägib USA kirjaniku [[Ambrose Bierce]]'i kadumisest; Bierce läks kaduma [[1914]]. aastal Mehhikos. Teose põhjal valmis peagi Hollywoodi film, mille peaosades mängisi [[Gregory Peck]] ja [[Jane Fonda]]. [[1984]]. aastal pälvis Fuentes Mehhiko kõrgeima kirjandusauhinna ja [[1985]]. aastal parimale hispaaniakeelsetele kirjanikele antava [[Miguel de Cervantese auhind|Miguel de Cervantese auhinna]].<ref name="sollars"/>


1980. aastate lõpus läks ta tülli teise Mehhiko kirjanikuga, [[1981]]. aastal [[Nobeli kirjandusauhind|Nobeli kirjandusauhinna]] pälvinud [[Octavio Paz]]iga, kellega ta oli olnud hea sõber.<ref name="sollars"/> Tüli põhjuseks oli see, et Fuentes toetas [[Nicaragua]] [[sandinistid|sandinistite]], keda Paz hukka mõistis. Pazi juhitud kirjandusajakiri [[Vuelta]] avaldas [[1988]]. aastal Fuentesi kritseeriva artikli, milles väideti, et Fuentesil puudub tõeline Mehhiko identiteet. See viis avalike vaidlusteni, mis kestsid kuni Pazi surmani [[1998]]. aastal.<ref name="nytimes"/>
1980. aastate lõpus läks ta tülli teise Mehhiko kirjanikuga, [[1981]]. aastal [[Nobeli kirjandusauhind|Nobeli kirjandusauhinna]] pälvinud [[Octavio Paz]]iga, kellega ta oli olnud hea sõber.<ref name="sollars"/> Tüli põhjuseks oli see, et Fuentes toetas [[Nicaragua]] [[sandinism|sandinistasid]], keda Paz hukka mõistis. Pazi juhitud kirjandusajakiri [[Vuelta]] avaldas [[1988]]. aastal Fuentesi kritseeriva artikli, milles väideti, et Fuentesil puudub tõeline Mehhiko identiteet. See viis avalike vaidlusteni, mis kestsid kuni Pazi surmani [[1998]]. aastal.<ref name="nytimes"/>


[[1991]]. aastal tunnustas Prantsusmaa president [[François Mitterrand]] teda [[Auleegioni orden]]iga.<ref name="sollars"/> Mitmed Fuentese järgmised romaanid käsitlesid 20. sajandi Mehhiko ajalugu.<!--La frontera de cristal, Inez ja Los años con Laura Díaz--> Ta avaldas ka mitmeid [[essee|esseid]], sealhulgas USA president [[George W. Bush]]i kritiseerinud essee "Contra Bush" (2004).<ref name="academy"/>
[[1991]]. aastal tunnustas Prantsusmaa president [[François Mitterrand]] teda [[Auleegioni orden]]iga.<ref name="sollars"/> Mitmed Fuentese järgmised romaanid käsitlesid 20. sajandi Mehhiko ajalugu.<!--La frontera de cristal, Inez ja Los años con Laura Díaz--> Ta avaldas ka mitmeid [[essee|esseid]], sealhulgas USA president [[George W. Bush]]i kritiseerinud essee "Contra Bush" (2004).<ref name="academy"/>

Redaktsioon: 9. detsember 2018, kell 21:00

Carlos Fuentes
Carlos Fuentes (2002)
Sünninimi Carlos Fuentes Macías
Sündinud 11. november 1928
Panamá, Panama
Surnud 12. mai 2012 (83-aastaselt)
México, Mehhiko
Rahvus mehhiklane
Haridus México ülikool
Elukutse kirjanik, kriitik, diplomaat
Tuntud teoseid "Artemio Cruzi surm" (1962)
"Inezi vaist" (2001)
Abikaasa Rita Macedo (1959–73)
Silvia Lemus (1976–2012)

Autogramm

Carlos Fuentes Macías [k'arlos fu'entes mass'iias] (11. november 1928 Panamá15. mai 2012 México) oli Mehhiko romaani-, novelli- ja näitekirjanik, kriitik ja diplomaat. Teda peetakse üheks kõige hinnatumaks hispaaniakeelseks nüüdiskirjanikuks. Tema teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde.

Ta pälvis mitmeid auhindu, muuhulgas Rómulo Gallegose auhinna (1977), Miguel de Cervantese auhinna (1987) ning Mehhiko kõrgeima riikliku autasu Belisario Domíngueze aumedali (1999).

Noorpõlv

Carlos Fuentes Macías sündis 11. novembril 1928 Panama pealinnas Panamás. Tema isa oli diplomaat Rafael Fuentes Boettiger ja ema Berta Macías Rivas. Rafael Fuentes oli 1914. aasta aprillis osalenud Mehhiko revolutsiooni ajal oma kodulinna Veracruzi kaitsmises, kui Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson oli lähetanud väed Victoriano Huerta kukutamiseks. Kuigi Carlos Fuentes sündis ligi kümnend pärast revolutsiooni lõppu, avaldasid tolle aja sündmused hiljem mõju tema teostele.[1]

Isa diplomaaditöö tõttu kolis Carlos sageli. Ta elas noorpõlves Panamás, Montevideos, Rio de Janeiros, Washingtonis, Santiago de Chiles ja Buenos Aireses. Aastatel 19361940 elas Fuentes Washingtonis, kus ta käis koolis ja õppis nii sujuvalt inglise keelt kõnelema. Washingtonist kolis perekond edasi Santiagosse, kus Fuentes proovis esimest korda kätt kirjanikuna. Kui Fuentes teatas vanematele soovist kirjanikuks saada, ei olnud isa sellest kuigivõrd innustunud ja tahtis, et poeg õpiks õigusteadust.[2] Fuentes asuski õigusteadust õppima, esmalt México ülikoolis ja seejärel Genfis[3].

Karjäär

Fuentes alustas 1950. aastal karjääri diplomaadina ning ta oli Genfis Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni Mehhiko saadiku sekretär. Mehhiko naasis ta järgmine aasta. Fuentes hakkas 1950. aastatel kirjutama artikleid kirjandusest, kunstist ja poliitikast, ning ta toimetas México ülikooli ajalehte.[1] Fuentese esimene teos oli 1954. aastal avaldatud "Los días enmascarados", mis oli kolmest novellist koosnev kogumik. 1956. aastast hakkas ta koos Manuel Carballoga andma välja kirjandusajakirja "Revista Mexicana de Literatura". Aastatel 19561959 töötas Fuentes Mehhiko välisministeeriumis rahvusvaheliste kultuurisuhete juhina.

Fuentese esimene romaan "La región más transparente" ilmus 1958. aastal. Romaani peategelaseks on México linn ja linna kultuuri kihistused.[4] See teos tõi Fuentesele maine kirjanikuna.[2]

Seejärel lõpetas ta töö Mehhiko valitsuses ja pühendas oma karjääri kirjanikuametile.[2] 1950. aastate alguses pööras Fuentes selja oma perekonna keskklassi väärtustele ning liitus Mehhiko Kommunistliku Parteiga[3]. Ta toetas Kuuba revolutsiooni ja külastas Kuubat mõni aeg pärast Fidel Castro võitu. Seal alustas ta oma kolmanda romaani "Artemio Cruzi surm" ("La muerte de Artemio Cruz") kirjutamist. Romaan ilmus 1962. aastal. "Artemio Cruzi surmas" ja samal aastal ilmunud novellis "Aura" analüüsib ta ajaloo, ühiskonna ja identiteedi teemasid.[4]

1960. ja 1970. aastatel sai Fuentes tänu oma teostele ja poliitilistele kommentaaridele hispaaniakeelsete maade üheks kõige tuntumaks intellektuaaliks. Pärast romaani "Terra Nostra" ilmumist 1975. aastal hakkas Mehhiko valitsus tunnustama Fuentese ülemaailmset tuntust ning ta paluti taas avalikku teenistusse. 1975. aastal sai ta Mehhiko suursaadikuks Prantsusmaal.[5] Ta astust ametist tagasi 1977. aastal protestiks José López Portillo võimule tulekuga Mehhikos. Ta oli pettunud valitsuses, kes oli nimetanud riigi endise presidendi Gustavo Diaz Ordaz määrati suursaadikuks Hispaanias.[1] Fuentes sõnas, et ta ei saa töötada koos inimesega, kes oli tellinud õpilaste verevalamise (Tlatelolco massimõrv Méxicos 1968. aastal).[6]

1970. aastate lõpus andis välja spioonitrilleri "La cabeza de la hidra". 1980. aastatel andis ta loenguid mitmes Ameerika Ühendriikide ülikoolis, sealhulgas Princetoni Ülikoolis, Dartmouth College'is ja Harvardi Ülikoolis.[1] Tema 1985. aastal ilmunud romaan "Gringo Viejo" saavutas edu USA-s ning see sai esimeseks Mehhiko kirjaniku bestselleriks USA-s.[2] Teos räägib USA kirjaniku Ambrose Bierce'i kadumisest; Bierce läks kaduma 1914. aastal Mehhikos. Teose põhjal valmis peagi Hollywoodi film, mille peaosades mängisi Gregory Peck ja Jane Fonda. 1984. aastal pälvis Fuentes Mehhiko kõrgeima kirjandusauhinna ja 1985. aastal parimale hispaaniakeelsetele kirjanikele antava Miguel de Cervantese auhinna.[1]

1980. aastate lõpus läks ta tülli teise Mehhiko kirjanikuga, 1981. aastal Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Octavio Paziga, kellega ta oli olnud hea sõber.[1] Tüli põhjuseks oli see, et Fuentes toetas Nicaragua sandinistasid, keda Paz hukka mõistis. Pazi juhitud kirjandusajakiri Vuelta avaldas 1988. aastal Fuentesi kritseeriva artikli, milles väideti, et Fuentesil puudub tõeline Mehhiko identiteet. See viis avalike vaidlusteni, mis kestsid kuni Pazi surmani 1998. aastal.[2]

1991. aastal tunnustas Prantsusmaa president François Mitterrand teda Auleegioni ordeniga.[1] Mitmed Fuentese järgmised romaanid käsitlesid 20. sajandi Mehhiko ajalugu. Ta avaldas ka mitmeid esseid, sealhulgas USA president George W. Bushi kritiseerinud essee "Contra Bush" (2004).[5]

Tema 2000. aastate tuntumate teoste hulka kuuluvad armastusromaan "Inezi vaist" ("Instinto de Inez"; 2001), milles põimuvad reaalsus ja müstika, ning Mehhiko uimastikaubandust käsitlev "Adán en Edén" (2009).[4]

Isiklik elu

Fuentes oli abielus kaks korda. Aastatel 1959–1973 oli ta abielus näitleja Rita Macedoga ning 1976. aastast kuni oma surmani ajakirjaniku Silvia Lemusega. Esimesest abielust sündis üks laps (Cecilia) ning teisest kaks last (Carlos ja Natasha). Nii Carlos kui Natasha surid mõlemad noorelt; Carlos 1999. aastal 25-aastasena hemofiiliasse ning Natasha 2005. aastal 30-aastasena arvatava narkootikumide üledoosi tagajärjel.[1]

Teoseid

Romaanid

  • "La región más transparente", 1958
  • "Las buenas conciencias", 1959
  • "La muerte de Artemio Cruz", 1962 (eesti keeles "Artemio Cruzi surm", tõlkinud Jaan Kaplinski, Tallinn: Eesti Raamat, 1969)
  • "Aura", 1962
  • "Zona Sagrada", 1967
  • "Cambio de piel", 1967
  • "Cumpleaños", 1969
  • "Terra Nostra", 1975
  • "La cabeza de la hidra", 1978
  • "Una familia lejana", 1980
  • "Agua Quemada. Cuarteto Narrativo", 1983
  • "Gringo Viejo", 1985
  • "Cristóbal Nonato", 1987
  • "Constancia y otras novelas para vírgenes", 1990 (sisaldab viit lühiromaani: "Constancia", "La desdichada", "El prisionero de Las Lomas", "Viva mi fama" ja "Gente de razón")
  • "La campaña", 1990
  • "Diana o la cazadora solitaria", 1995 (eesti keeles "Diana, üksildane jumalanna", tõlkinud Merilin Kotta, Tallinn: Eesti Raamat, 2012)
  • "Los años con Laura Díaz", 1999
  • "Instinto de Inez", 2001 (eesti keeles "Inezi vaist", tõlkinud Margus Ott, Tallinn: Pegasus, 2006)
  • "La silla del águila", 2003
  • "Todas las familias felices", 2006
  • "La voluntad y la fortuna", 2008
  • "Adán en Edén", 2009
  • "Vlad", 2010

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Sollars, Michael (2008). The Facts on File Companion to the World Novel: 1900 to the Present. lk 282–284. New York: Infobase Publishing. ISBN 978-0-8160-6233-1. {{cite book}}: eiran tundmatut parameetrit |coauthors=, kasuta parameetrit (|author=) (juhend)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 DePalma, Anthony. "Carlos Fuentes, Mexican Man of Letters, Dies at 83". The New York Times. 15.5.2012. Vaadatud 25.11.2018
  3. 3,0 3,1 Carlos Fuentes. Encyclopædia Britannica. Vaadatud 25.11.2018
  4. 4,0 4,1 4,2 Fuentes, Carlos. TEA Entsüklopeedia. ents.ee. Vaadatud 25.11.2018
  5. 5,0 5,1 Carlos Fuentes. Academy of Achievement. achievement.org. Vaadatud 25.11.2018
  6. "Carlos Fuentes obituary". The Guardian. theguardian.com. 15.5.2012. Vaadatud 25.11.2018