Püha Katariina klooster

See artikkel on Tallinna kloostrist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Püha Katariina klooster (täpsustus).

---

Kloostri Püha Katariina kiriku säilinud lääneportaalid Tallinna vanalinnas Vene tänava sisehoovis, 2011. aasta kevad

Püha Kakariina klooster (ka Katariina klooster ja Dominiiklaste klooster) oli Tallinnas 1246. aastal dominiiklaste ordu poolt vanalinna all-linna idaosas asutatud ja ehitatud klooster, mis oli pühendatud Aleksandria Katariinale.

Tallinna dominiiklaste kloostri ametlik ja ühtlasi vanim nimetus oli "Tallinna jutlustajate ordu klooster", ametlikes dokumentides kohtab ka nimetusi "Jutlustajate vendade klooster", "Must klooster", "Mustade munkade klooster", "Püha Katariina mustade munkade klooster", kuid kõige sagedamini vist küll lihtsalt "Munkade klooster", sest dominiiklaste klooster oli ja jäi ainsaks mungakloostriks Tallinnas. Kloostrihoonestikku on nimetatud ka Mungahooviks.

Kloostri munki nimetati vahel "Püha Katariina mustadeks munkadeks", "jutlustajateks vendadeks", kuid ka lihtsalt "munkadeks", levinuim nimetus on "mustad mungad", nimetuse "must" said nii mungad kui ka klooster munkade mustast rõivastusest.

Tallinna dominiiklaste Püha Katariina kloostri ehitised koos katoliku Tallinna Peeter-Pauli katedraaliga on tunnistatud kultuurimälestisteks.

Püha Katariina kiriku lõunaseinast moodustunud Katariina käik

Kloostri asutamine ja asukad

Dominiiklased saabusid Tallinna 1229. aastal pärast seda, kui viimane eestlaste linnus Mõõgavendade ordu poolt 1219. aastal vallutati. Tallinna kloostri rajamist kinnitavat ürikut pole säilinud, kuid usaldusväärsete andmetena on kasutatud taani krooniku Isacus Pontuse (ka Pontanus) kroonikat, milles ta märgib, et Taani kuningas Waldemar II saatis Taanist paavsti legaadi Modena Wilhelmi nõuandel dominiiklaste ordu 1221. aastast alates Taanis tegutsevaid munki ka Tallinna. Taanist, Taani kuninga poolt oma võimu kaitsmise ja kindlustamise saadetud tõenäoliselt taanlastest mungad. Olulist rolli mängis ka Tallinnasse Taani asehalduriks – riigihoidjaks (aastatel 1222–1233) määratud endine Ribe piiskop Tuve, kes Tallinna linnuses asudes juhtiski Eestis misjonitegevust.

Esimene dominiiklaste puitkirik ehitati arvatavasti tänase Tallinna toomkiriku kohale (Toomkiriku altarikoori külgmised müürid sisaldavad praegugi selle vanima kiriku osi) ja ka teised vajalikud kloostrihooned Toompeale, Väikesest linnusest põhja poole ja ida poole Suure linnuse kaitsekraavist, s.o piiskopile kuulunud maa-alale ehk nn Suurde linnusesse. Esmases puukirikus toimus ka Toompeal toimunud vaimuliku ja ilmaliku võimu vahelise võimuvõitluse kulminatsioon. Paavsti legaat Aina Balduin tahtis peale Põhja-Eesti ka Toompead paavstivõimule allutada, mis saigi peamiseks põhjuseks verisele lahingule orduvendade ja Taani kuninga ja paavsti vasallide vahel 1233. aastal. Krooniku andmeil kirikusse põgenenud vasallid tapeti otse altari ees ning piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Toompeal algselt sisse seadnud dominiiklaste elupaik hävitati taanlaste ja Mõõgavendade ordu omavahelise konflikti käigus.

Kloostri hoov

Taanist Ribest saadeti Ribe provintsiaalkapiitli korraldusel 1246. aastal Taani ja Rootsi kloostreist üksteist munka prior Danieli, (kes oli ellu jäänud 1233. aastal) (Visbyst) juhtimisel Tallinna. Kuna Toompeal asuv kirik oli 1240. aastal muudetud toomkirikuks, valiti kloostri uueks asukohaks suhteliselt kõrge ja korraliku aluspinnaga paik linna idapoolse külje all, linnavahi ja mere vahelisel alal, Tallinna all-linna praeguse Vene tänava ja linnamüüri vahelisel maa-alal. Tallinna tollane linnamüür kulges tollal praeguse Pühavaimu tänava kõrgemalt kohalt risti üle praeguse Apteegi tänava ja sealt edasi kuni Vanaturu kaelani.

Tallinna lahe rannajoon oli 13. sajandil praeguseni säilinud linnamüürist vaid sadakond meetrit ida pool ning valitud uus asukoht oli elava liiklusega sadamat ja tollal Vanaturu kaela ees asetsevat Vana turgu ühendaval teel, mis oli soodne misjonitegevuseks ja ühtis ka nende majandushuvidega. Kloostri kõrvalkrundil asus ka Dominiiklaste ordu Roma kloostri Kolga majanduskeskuse Tallinna kaubahoov, kus realiseeriti majanduskeskuse saadusi ning Vene 8 ja Pühavaimu tänav 15 nurgahoones asus Tsistertslaste ordu Kärkna kloostri krunt.

Ehitatud uus dominiiklaste klooster koosnes Püha Katariina kirikust ja klausuurihoonetest (tänapäeva Vene 16 kinnistul), mis asetsesid nelinurkse siseõue ümber ja kloostri abihoonetest: kloostri aidast, õllepruulikojast, tallidest jms.

Kloostri tegevus

Vaimulik ja haridustegevus

Samaaegselt kloostri rajamisega Tallinnas rajati Tallinna ka kool. Kool oli jagatud nn väliseks ja sisemiseks kooliks. Esimene oli mõeldud vaimulikele, teises anti aga haridust ilmikutele, sealhulgas said ladinakeelset haridust ka maarahva soost poisid. Nn välise kooli olemasolust pärinevad esimesed andmed 1319. aastast. Uus klooster asutati 1246. aastal.

Püha Katariina kloostri hoonestik oli kloostri tegevuse ajal (1246–1525) mittevaimulikuseisusest elanikele ligipääsmatu koht. Erandiks oli vaid kloostri kirik, mis jutluskirikuna oli kõigile avatud.

Dominiiklased seadsid endale eesmärgiks vahetu suhtlemise kogukonnaga. Mitmed mungad õppisid selgeks kohaliku keele, et selgitada rahvale usutõdesid. Kuna mungad oskasid rääkida eesti keelt, olid nad maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed.

Majandustegevus

Peamine tulu tuli kloostrile kinnisvara intressidest, harvemini tegeleti ka toiduainete, koduloomade ja jalanõude müügiga. Olulised olid sidemed Tallinna Mustpeade vennaskonnaga, kes tegid kloostrile ainelisi annetusi, mille eest mungad omakorda palevetasid vennaskonna liikmete eest. Kloostrielanikud tegelesid ka kaluritelt kala kokkuostuga ning edasimüügiga kohalikele feodaalidele, millest saadud tulu eest omandati omakorda põllumajandustoodandut. Klooster sai ka sissetuleku kloostris pruulitavate õllede müügist.

Tallinna Peeter-Pauli kirik

Kloostri tegevuse lõpp

1523. aastal võttis Tallinna raad omaks reformatsiooniliikumise ideed, mille tagajärjel katkes all-linnas katolike missade pidamine. Järgmisel aastal toimus linnas pildirüüste, mille tagajärjel murdsid rahvamassid kloostrisse ja sundisid mungad linnast lahkuma.

Dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu tegevus lõpetati Tallinna rae otsusega 12. jaanuaril 1525 ning ordu ja Püha Katariina kloostri vara kuulutati linna omandiks. Kuna kloostri juhtkond ei andnud vara vabatahtlikult üle, võeti kiriku juhtkond koosseisus prior Augustinus Emsinckhoff, lektor ja subprior Thomas de Reken ja prokuraator David Sliper vahi alla.

Pärast reformatsiooni Tallinnas jäid kloostri hooned linna kasutusse.

1531. aastal Tallinnas toimunud tulekahjus hävis kloostri kirik ning osa ida- ja põhjatiiva hooneid, kuid Kloostri Ait nii palju kannatada ei saanud. Pärast tulekahjut asusid kloostri varemetesse elama linna sandid ja vaesed.

18. sajandil tegutses vanas dormitooriumiruumis kool, mis anti hiljem roomakatoliku kiriku käsutusse. Seoses Tallinna Peeter-Pauli kiriku ehitamisega 1841–1844 vana tiibhoone lammutati.

Püha Katariina kirik

 Pikemalt artiklis Tallinna Püha Katariina kirik

Kloostrikompleksi võimsaim ehitis oli selle lõunaosas (tänapäeva Vene 12/14 krundil) paiknev kolmelööviline Püha Katariina kirik, valmis arvatavasti oma lõplikul kujul 14. sajandi teisel poolel ning oli keskaegse Tallinna all-linna pindalalt suurim kirikuhoone. Kiriku pikkus oli 67,7 meetrit, laius 18,5 m, kiriku pindala aga 1219 ruutmeetrit.

Kloostri kirik oli ka ainulaadne sellepoolest, et seal asus ka krüpt.

Kloostri Ait

Kloostri ait

1544. aastal paigutati kunagisse kloostri viljaaita linna relvaladu, kus see asus kaks ja pool sajandit ning mille jaoks teostati hoones ka ümberehitused – teise korruse lõunaseina ehitati relvakoja paremaks valgustamiseks esinduslike raidpiitadega aknad ning kahte läänefassaadi peaportaali paigaldati tammepuust väravad, mis on ühed vanimad nii Tallinnas kui ka terves Eestis ning lisaks vanusele paistavad silma ka unikaalsete sepiste poolest.

1804. aastal loovutas Tallinna raad arsenaliks kasutatud ruumid Vene keisririigi ametivõimudele, kuid 19. sajandi keskel arvati Tallinna kindlus Vene maakindluste nimekirjast välja ja relvaait müüdi eraisikutele.

Hooned omandasid algselt Girard de Soucantonid ja 1869. aastast kuni Teise maailmasõjani kuulusid hooned Kochidele, kellele kuulusid kõik hooned Vene tänav 12–14.

Kloostri aidahoones tehti 1938. aastal ümberehitusi arhitekt Erich Jacoby kavandite kohaselt, millega tugevdati aidahoone konstruktsioone ja parandati üldmuljet, aidahoone 1. korrusel asusid töökojad ja garaaž, 2. korrusel – kontor ja ladu, 3. korrusel – ladu, hiljem ka kontor.

Muuseum

 Pikemalt artiklis Dominiiklaste Kloostri Muuseum

Rooma-Katoliku Kiriku Tallinna Peeter-Pauli kirikule kuuluvates endistes kloostri ruumides ja kloostri idatiivas tegutseb juba 1994. aastast Dominiiklaste Kloostri Muuseum.

Vaata ka

• Tallinna Püha Katariina kirik
• Dominiiklaste kloostri klausuur
• Katariina käik
• Katariina Gild
• Püha Anna klooster (Narva)

Kirjandus

• Toomas Abiline & Indrek Oper, Pühade Peetruse ja Pauluse kogudus Tallinnas, 2006
• Lembit Andresen, Eesti kooli ajalugu: algusest kuni 1940. aastani, 1995.
• Peter Dinzelbacher & James Lester Hogg, Kristlike ordude kultuurilugu, 2004
• Isidor Goldman, & Priit Kaldoja, Tallinna legendid, 1985
• Tiina Kala, jt, Kümme keskaegset tallinlast, 2006
• Tiina Kala, Tallinna dominiiklased: kloostrimõtisklus, 1993
• Märt Laarman, Dominiiklaste klooster Tallinnas: katusekivide signatuure: Amsterlodami, 1960
• Jaan Tamm, Eesti keskaegsed kloostrid, 2002
• Jaan Kross, Vend Enrico ja tema piiskop (näidend), 2000
• Anneli Randla, Tallinna dominiiklaste kloostri ehitusloo ülevaade – Vana Tallinn V (IX), 1995
• Elfriede Tool-Marran, Tallinna dominiiklaste klooster, 1971
• Elfriede Tool-Marran, Tallinna dominiiklaste klooster: muuseumijuht, 1982
• Riho Saard, Euroopa üldine kirikuajalugu, 2005

Välislingid

• Heiki Haljasorg, Tallinna dominiiklaste klooster, Äripäev, 14.12.2007
• Kloostri juures on muuseum
• Püha Katariina klooster kultuurimälestiste riiklikus registris