Paju lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
14. rida: 14. rida:
|jõud1=[[Kuperjanovi jalaväepataljon#Ajalugu|Tartu partisanipataljon]]i kaks [[rood]]u<br>[[Põhja Pojad (rügement)|Põhja Poegade]] rügemendi [[kompanii]]<br>683 meest{{lisa viide}}
|jõud1=[[Kuperjanovi jalaväepataljon#Ajalugu|Tartu partisanipataljon]]i kaks [[rood]]u<br>[[Põhja Pojad (rügement)|Põhja Poegade]] rügemendi [[kompanii]]<br>683 meest{{lisa viide}}
|jõud2=[[Punaarmee]] [[Läti nõukogude kütidiviis]]i [[7. Läti Bauska kütipolk|7. Läti Bauska kütipolgu]] III [[pataljon]] <br>1200 meest{{lisa viide}}
|jõud2=[[Punaarmee]] [[Läti nõukogude kütidiviis]]i [[7. Läti Bauska kütipolk|7. Läti Bauska kütipolgu]] III [[pataljon]] <br>1200 meest{{lisa viide}}
|kaotused1=46 langenut, 92 haavatut, 2 teadmata kadunut <ref name=salo>Urmas Salo, [http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104308/162504/page/39 "Julius Kuperjanov Paju lahingus"] – [[Tuna]] [[2004]], nr 1, lk 39–50</ref><ref name=salo2>Urmas Salo, "Paju lahing: müüt ja tegelikkus" – [[Ajalooline Ajakiri]] [[2000]], nr 3, lk 69–96 </ref>
|kaotused1=Langenud 130
|kaotused2=27 langenut<ref name=salo2>Urmas Salo, "Paju lahing: müüt ja tegelikkus" – [[Ajalooline Ajakiri]] [[2000]], nr 3, lk 69–96 </ref>, erinevad allikad pakuvad 37 haavatut kuni 300 langenut/haavatut
|kaotused2=Langenud 30
}}
}}
{{Vabadussõja lahingud}}
{{Vabadussõja lahingud}}
39. rida: 39. rida:
Mööda Tartu-Valga maanteed lähenesid väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest, kuid suurte ühispingutustega hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vabastasid Paju mõis teist korda kell 16.30. Osa Põhja Poegade rügemendist (üle 700 mehe koos [[suurtükipatarei]]ga) saatis oberst Kalm idakaarde Paju mõisast, [[Valga–Petseri raudtee]] Valga-Võru raudteesilda õhkima, et haarata vastase Lõuna-Eesti tähtsamast transportsõlmest taganevad ešelone.
Mööda Tartu-Valga maanteed lähenesid väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest, kuid suurte ühispingutustega hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vabastasid Paju mõis teist korda kell 16.30. Osa Põhja Poegade rügemendist (üle 700 mehe koos [[suurtükipatarei]]ga) saatis oberst Kalm idakaarde Paju mõisast, [[Valga–Petseri raudtee]] Valga-Võru raudteesilda õhkima, et haarata vastase Lõuna-Eesti tähtsamast transportsõlmest taganevad ešelone.


Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156{{lisa viide}} (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas umbes 300{{lisa viide}} sõdurit.
Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 138<ref name=salo>Urmas Salo, [http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104308/162504/page/39 "Julius Kuperjanov Paju lahingus"] – [[Tuna]] [[2004]], nr 1, lk 39–50</ref> (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas spekulatiivselt 64-300 sõdurit.


Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas ning Eesti väed jõudsid vaenlase poolt maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919. aastal. Paju lahingu tulemusel taganesid Punaarmee väeosad Valgast, mis võimaldas Valga vabastada ning takistada seal bolševike poolt läbiviidavat [[punane terror|punast terrorit]] ning katkestada side Lätimaal asuva Punaarmeega ja selle stabiilne varustamine.
Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas ning Eesti väed jõudsid vaenlase poolt maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919. aastal. Paju lahingu tulemusel taganesid Punaarmee väeosad Valgast, mis võimaldas Valga vabastada ning takistada seal bolševike poolt läbiviidavat [[punane terror|punast terrorit]] ning katkestada side Lätimaal asuva Punaarmeega ja selle stabiilne varustamine.

Redaktsioon: 25. november 2018, kell 15:48

Paju lahing
Osa Eesti Vabadussõjast
Paju lahingu skeem.
Toimumisaeg 31. jaanuar 1919
Toimumiskoht Valgamaa, Eesti
Tulemus Eesti võit
Territoriaalsed
muudatused
Valga vabastamine Punaarmee vägede valdusest
Osalised
 Eesti Nõukogude Läti
Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Hans Kalm
Julius Kuperjanov 
Johannes Soodla
Emīls Vītols
Jõudude suurus
Tartu partisanipataljoni kaks roodu
Põhja Poegade rügemendi kompanii
683 meest[viide?]
Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 7. Läti Bauska kütipolgu III pataljon
1200 meest[viide?]
Kaotused
46 langenut, 92 haavatut, 2 teadmata kadunut [1][2] 27 langenut[2], erinevad allikad pakuvad 37 haavatut kuni 300 langenut/haavatut

Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel Valga pärast toimunud lahing Paju mõisa all[3].

Operatiivsituatsioon Lõunarindel

 Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

1919. aasta jaanuaris alustatud Eesti vägede vastupealetungil Narva ja Paide suunal vabastati 14. jaanuaril Tartu; 17. jaanuaril Valga suunal Leebiku mõis; 25. jaanuaril Rõngu ja Puka ja Sangaste ning jõuti 30. jaanuaril 1919 Valga külje alla välja, kus vabastati esimest korda ka Paju mõis.

1919. aasta 25. jaanuaril nimetas Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner soome kindral Martin Wetzeri Lõunarinde juhatajaks, kes nimetas Tartu-Valga väegrupi (kuhu kuulusid Tartu kaitsepataljon, Tartu partisani pataljon ja kolm soomusrongi) ülemaks Põhja Poegade rügemendi ülema oberst Hans Kalmi. Sangaste raudteejaamas (täna Tsirguliina) asunud Valga operatsiooni üldjuht oberst Hans Kalm pidi koos oma "Pohjan Pojat" pataljonidega ja meie vägedega koostöös Valgale kahest küljest - läänest ja põhjast - peale tungima. Soomusrongid ei saanud selles operatsioonis osaleda, kuna raudteel olnud 3 silda olid õhitud.

30. jaanuaril vallutas Tartu partisani pataljoni 3. rood leitnant Johannes Soodla juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitsepunkti - Paju mõisa. 30. jaanuari õhtul toimus Sangaste raudteejaamas nõupidamine kindral M. Wetzeri poolt määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtsid osa kolonel Hans Kalm, leitnant Julius Kuperjanov ja soomusrongide ülem kapten Anton Irv.

Lahingu käik

30. jaanuari õhtul avasid Punaarmee soomusrongid ägeda tule partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta ning Valga suunalt tulistasid punaste suurtükipatareid. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest ning leitnant J. Soodla 3. rood oli sunnitud rohkete kaotuste tõttu taanduma ja mõisahooned maha jätma. Südaööl järgnes vaenlase üldrünnak, millele pandi vastu kuni lõppes laskemoon ning öösel vallutasid punased alakaitstud mõisa uuesti tagasi. Paju mõis, mis väiksel kõrgustikul seisab, pakkus neile oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. Ka 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas enamlaste soomusrongidel vabalt opereerida. Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Seda kaitses 1200 Läti nõukogude kütidiviisi 7. Läti Bauska kütipolgu III pataljoni läti punast kütti Emīls Vītolsi juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32 kuulipildujat, 4 suurtükki ja soomusrong.

Eesti poolel oli 693 meest (partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud - Põhja Pojad). Neil oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki.

31. jaanuaril keskpäeval saadi operatsiooni juhilt Hans Kalmilt luba rünnakuks, mis aga tähendas rünnakuks parima hommikuse hämara aja möödalaskmist. Julius Kuperjanov pataljoniülemana võttis pooleteise roodu juhtimise isiklikult enese peale, kuna II rood viibis kolmveerand versta kaugusel raudtee ääres punarongi tule all ning polnud Kuperjanovi poolt otseselt juhitav. Mõisa suunas liikusid 3. roodu ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vasemalt, mööda Pedeli jõe orgu liikus mõisa suunas 2. rood leitnant Eduard Saare juhtimisel, kuid sattus siis vaenlase risttule alla. Rood alustas tormijooksu, kaotas aga langenute ja haavatutena enamuse meestest ja kõik ohvitserid ning juhtideta jäänud sõdurid taandusid tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäid aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud surmasid.

2. roodu taandumisega jäi kaiseliin lahtiseks ja tekkinud tühikusse tungisid läti kütid, ähvardades vallutada partisanide suurtükipatareid. J. Kuperjanov innustas 3. roodu vasturünnakule ning sai püsti aheliku taga seistes surmavalt haavata.

Mööda Tartu-Valga maanteed lähenesid väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest, kuid suurte ühispingutustega hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vabastasid Paju mõis teist korda kell 16.30. Osa Põhja Poegade rügemendist (üle 700 mehe koos suurtükipatareiga) saatis oberst Kalm idakaarde Paju mõisast, Valga–Petseri raudtee Valga-Võru raudteesilda õhkima, et haarata vastase Lõuna-Eesti tähtsamast transportsõlmest taganevad ešelone.

Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 138[1] (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas spekulatiivselt 64-300 sõdurit.

Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas ning Eesti väed jõudsid vaenlase poolt maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919. aastal. Paju lahingu tulemusel taganesid Punaarmee väeosad Valgast, mis võimaldas Valga vabastada ning takistada seal bolševike poolt läbiviidavat punast terrorit ning katkestada side Lätimaal asuva Punaarmeega ja selle stabiilne varustamine.

Mälestuse jäädvustamine

Paju lahingu mälestussammas.

Aastal 1994 püstitati Paju lahingu mälestussammas.

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 Urmas Salo, "Julius Kuperjanov Paju lahingus"Tuna 2004, nr 1, lk 39–50
  2. 2,0 2,1 Urmas Salo, "Paju lahing: müüt ja tegelikkus" – Ajalooline Ajakiri 2000, nr 3, lk 69–96
  3. Jaan Maide, Ülevaade Eesti vabadussõjast, Kaitseliidu kirjastus, Tartu (1933)

Kirjandus

Välislingid