Genfi konventsioonid: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Nmn505 (arutelu | kaastöö)
täiendused
Nmn505 (arutelu | kaastöö)
täpsustus
20. rida: 20. rida:
Rahvusvaheline Punase Risti Organisatsioon (ICRC) haaras ohjad ning alustas ettevalmistustöödega oktoobris 1945. Järgneva kolme aasta jooksul korraldas ICRC konverentse ja kohtumisi valdkonna spetsialistide, riiklike Punase Risti ühingute ja riikide esindajatega. ICRC tegi põhjaliku uurimustöö sõjavangide kohtlemise, kehtiva sõjaõiguse normide puuduste, Punase Risti probleemkohtade ning sõjakoledust kannatanud isikute kohta. Kohtumiste tulemusel valmistas ICRC ette 4 konvetsiooni draftid, mille saatis riikidele ja riiklikele Punase Risti ühingutele tutvumiseks mais 1948.<ref>{{Raamatuviide|autor=International Committee of the Red Cross|pealkiri=The Geneva Conventions of August 12, 1949|aasta=|koht=Genf|kirjastus=International Committee of the Red Cross|lehekülg=2-3}}</ref>
Rahvusvaheline Punase Risti Organisatsioon (ICRC) haaras ohjad ning alustas ettevalmistustöödega oktoobris 1945. Järgneva kolme aasta jooksul korraldas ICRC konverentse ja kohtumisi valdkonna spetsialistide, riiklike Punase Risti ühingute ja riikide esindajatega. ICRC tegi põhjaliku uurimustöö sõjavangide kohtlemise, kehtiva sõjaõiguse normide puuduste, Punase Risti probleemkohtade ning sõjakoledust kannatanud isikute kohta. Kohtumiste tulemusel valmistas ICRC ette 4 konvetsiooni draftid, mille saatis riikidele ja riiklikele Punase Risti ühingutele tutvumiseks mais 1948.<ref>{{Raamatuviide|autor=International Committee of the Red Cross|pealkiri=The Geneva Conventions of August 12, 1949|aasta=|koht=Genf|kirjastus=International Committee of the Red Cross|lehekülg=2-3}}</ref>


20.-31. august 1948 toimus Rootsis, Stockholmis, XVII Rahvusvaheline Punase Risti Konverents, millel osales 50 riigi esindajad 52 riigi Punase Risti ühingu esindajad. Konverentsil vaadati üle ICRC poolt esitatud konventsioonide draftid, tehti neisse muudatusi ning kiideti lõpuks heaks. ICRC poolt koostatud ja XVII Rahvusvahelisel Punase Risti Konverentsil heaks kiidetud konventsioonide mustandid said põhidokumentideks, mida hakati arutama 1949.a. Genfi Diplomaatilisel Konverentsil, ja millest kasvasid välja Genfi 1949.a. konventsioonid.<ref>{{Raamatuviide|autor=International Committee of the Red Cross|pealkiri=The Geneva Conventions of August 12, 1949|aasta=|koht=Genf|kirjastus=International Committee of the Red Cross|lehekülg=3-4}}</ref>
20.-31. august 1948 toimus Rootsis, Stockholmis, XVII Rahvusvaheline Punase Risti Konverents, millel osales 50 riigi esindajad ja 52 riigi Punase Risti ühingu esindajad. Konverentsil vaadati üle ICRC poolt esitatud konventsioonide draftid, tehti neisse muudatusi ning kiideti lõpuks heaks. ICRC poolt koostatud ja XVII Rahvusvahelisel Punase Risti Konverentsil heaks kiidetud konventsioonide mustandid said põhidokumentideks, mida hakati arutama 1949.a. Genfi Diplomaatilisel Konverentsil, ja millest kasvasid välja Genfi 1949.a. konventsioonid.<ref>{{Raamatuviide|autor=International Committee of the Red Cross|pealkiri=The Geneva Conventions of August 12, 1949|aasta=|koht=Genf|kirjastus=International Committee of the Red Cross|lehekülg=3-4}}</ref>


21. aprill - 12. august 1949 toimus Šveitsis, Genfis, Diplomaatiline Konverents Rahvusvaheliste konventsioonide kehtestamiseks kaitsmaks sõja ohvreid. Kohal oli 59 riigi esindajad ning vaatlejad neljast riigist. Konverentsil otsustati koostada 4 konventsiooni, mis käsitleksid vigastatud ja haigete võitlejate kohtlemist maasõjas; vigastatud, haigete ja merehädas võitlejate kohtlemist merel; sõjavangide kohtlemist ja tsiviilisikute kaitset relvastatud konflikti ajal. Konverentsi lõpuks valmisid konventsioonide lõpptekstid.<ref>{{Raamatuviide|autor=International Committee of the Red Cross|pealkiri=The Geneva Conventions of August 12, 1949|aasta=|koht=Genf|kirjastus=International Committee of the Red Cross|lehekülg=}}</ref>
21. aprill - 12. august 1949 toimus Šveitsis, Genfis, Diplomaatiline Konverents Rahvusvaheliste konventsioonide kehtestamiseks kaitsmaks sõjas kannatanuid. Kohal oli 59 riigi esindajad ning vaatlejad neljast riigist. Konverentsil otsustati koostada 4 konventsiooni, mis käsitleksid vigastatud ja haigete võitlejate kohtlemist maasõjas; vigastatud, haigete ja merehädas võitlejate kohtlemist merel; sõjavangide kohtlemist ja tsiviilisikute kaitset relvastatud konflikti ajal. Konverentsi lõpuks valmisid konventsioonide lõpptekstid.<ref>{{Raamatuviide|autor=International Committee of the Red Cross|pealkiri=The Geneva Conventions of August 12, 1949|aasta=|koht=Genf|kirjastus=International Committee of the Red Cross|lehekülg=}}</ref>


Genfi Diplomaatilise Konverentsi lõpus 12. augustil 1949 allkirjastasid Genfi 1949.a. 4 konventsiooni: Afganistaan, Albaania, Argentiina, Austraalia, Austria, Belgia, Birma, Brasiilia, Bulgaaria, Costa Rica, Ecuador, Egiptus, Etioopia, Guatemala, Hiina, Iirimaa, Iisrael, India, Iraan, Itaalia, Jugoslaavia, Kanada, Kolumbia, Kreeka, Kuuba, Liechtenstein, Liibanon, Luxemboug, Madalmaad, Mehhiko, Monaco, Nicaragua, Norra, Nõukogude Liit, Pakistan, Peruu, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Püha Tool, Rumeenia, Siiam, Soome, Šveits, Taani, Tšehhoslovakkia, Tšiili, Ungari, USA, Uruguay, Uus Meremaa, Ühendkuningriik.<ref>{{Raamatuviide|autor=International Committee of the Red Cross|pealkiri=The Geneva Conventions of August 12, 1949|aasta=|koht=Genf|kirjastus=International Committee of the Red Cross|lehekülg=}}</ref>
Genfi Diplomaatilise Konverentsi lõpus 12. augustil 1949 allkirjastasid Genfi 1949.a. 4 konventsiooni: Afganistaan, Albaania, Argentiina, Austraalia, Austria, Belgia, Birma, Brasiilia, Bulgaaria, Costa Rica, Ecuador, Egiptus, Etioopia, Guatemala, Hiina, Iirimaa, Iisrael, India, Iraan, Itaalia, Jugoslaavia, Kanada, Kolumbia, Kreeka, Kuuba, Liechtenstein, Liibanon, Luxemboug, Madalmaad, Mehhiko, Monaco, Nicaragua, Norra, Nõukogude Liit, Pakistan, Peruu, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Püha Tool, Rumeenia, Siiam, Soome, Šveits, Taani, Tšehhoslovakkia, Tšiili, Ungari, USA, Uruguay, Uus Meremaa, Ühendkuningriik.<ref>{{Raamatuviide|autor=International Committee of the Red Cross|pealkiri=The Geneva Conventions of August 12, 1949|aasta=|koht=Genf|kirjastus=International Committee of the Red Cross|lehekülg=}}</ref>

Redaktsioon: 20. november 2018, kell 23:22

Allkirjastatud leheküljed esimesest Genfi konventsioonist

Genfi konventsioonid koosnevad neljast 1949.a. sõlmitud rahvusvahelisest lepingust ja nende kolmest 1977.a. ja 2005.a. sõlmitud lisaprotokollist, mis sätestavad normid ja piirangud, mis reguleerivad vaenupoolte käitumist relvastatud konflikti ajal.

Genfi 1949.a. konventsioonid

  • 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsioon haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal [1]
  • 12. augusti 1949 Genfi (II) konventsioon haavatud, haigete ja merehädas sõjaväelaste olukorra parandamise kohta merel[2]
  • Sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioon [3]
  • Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon [4]

Genfi 1949.a. konventsioonide 1977.a. ja 2005.a lisaprotokollid

  • 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta [5]
  • 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (II) lisaprotokoll siseriiklike relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta [6]
  • 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. detsembri 2005 (III) lisaprotokoll täiendava eriembleemi kasutuselevõtu kohta [7]

Genfi 1949.a. konventsioonide loomine

II maailmasõja ajal ja järel sai selgeks, et seni kehtinud sõjapidamist reguleerinud normid tuli ülevaadata. Eelkõige vajasid täiendamist Genfi 1929.a. konventsioon, mis käsitles haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamist maismaal[8], 1907. Haagi X konventsioon, mis käsitles sõjapidamist merel[9] ja Genfi 1929.a. konvetsioon, mis käsitles sõjavangide kohtlemist[10]. II maailmasõda tõi valusalt esile ka asjaolu, et täielikult oli puudu regulatsioon, mis tagaks tsiviilisikute kaitse relvastatud konflikti korral.[11]

Rahvusvaheline Punase Risti Organisatsioon (ICRC) haaras ohjad ning alustas ettevalmistustöödega oktoobris 1945. Järgneva kolme aasta jooksul korraldas ICRC konverentse ja kohtumisi valdkonna spetsialistide, riiklike Punase Risti ühingute ja riikide esindajatega. ICRC tegi põhjaliku uurimustöö sõjavangide kohtlemise, kehtiva sõjaõiguse normide puuduste, Punase Risti probleemkohtade ning sõjakoledust kannatanud isikute kohta. Kohtumiste tulemusel valmistas ICRC ette 4 konvetsiooni draftid, mille saatis riikidele ja riiklikele Punase Risti ühingutele tutvumiseks mais 1948.[12]

20.-31. august 1948 toimus Rootsis, Stockholmis, XVII Rahvusvaheline Punase Risti Konverents, millel osales 50 riigi esindajad ja 52 riigi Punase Risti ühingu esindajad. Konverentsil vaadati üle ICRC poolt esitatud konventsioonide draftid, tehti neisse muudatusi ning kiideti lõpuks heaks. ICRC poolt koostatud ja XVII Rahvusvahelisel Punase Risti Konverentsil heaks kiidetud konventsioonide mustandid said põhidokumentideks, mida hakati arutama 1949.a. Genfi Diplomaatilisel Konverentsil, ja millest kasvasid välja Genfi 1949.a. konventsioonid.[13]

21. aprill - 12. august 1949 toimus Šveitsis, Genfis, Diplomaatiline Konverents Rahvusvaheliste konventsioonide kehtestamiseks kaitsmaks sõjas kannatanuid. Kohal oli 59 riigi esindajad ning vaatlejad neljast riigist. Konverentsil otsustati koostada 4 konventsiooni, mis käsitleksid vigastatud ja haigete võitlejate kohtlemist maasõjas; vigastatud, haigete ja merehädas võitlejate kohtlemist merel; sõjavangide kohtlemist ja tsiviilisikute kaitset relvastatud konflikti ajal. Konverentsi lõpuks valmisid konventsioonide lõpptekstid.[14]

Genfi Diplomaatilise Konverentsi lõpus 12. augustil 1949 allkirjastasid Genfi 1949.a. 4 konventsiooni: Afganistaan, Albaania, Argentiina, Austraalia, Austria, Belgia, Birma, Brasiilia, Bulgaaria, Costa Rica, Ecuador, Egiptus, Etioopia, Guatemala, Hiina, Iirimaa, Iisrael, India, Iraan, Itaalia, Jugoslaavia, Kanada, Kolumbia, Kreeka, Kuuba, Liechtenstein, Liibanon, Luxemboug, Madalmaad, Mehhiko, Monaco, Nicaragua, Norra, Nõukogude Liit, Pakistan, Peruu, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Püha Tool, Rumeenia, Siiam, Soome, Šveits, Taani, Tšehhoslovakkia, Tšiili, Ungari, USA, Uruguay, Uus Meremaa, Ühendkuningriik.[15]

Vaata ka

Viited

  1. "12. augusti 1949 Genfi (I) konventsioon haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal".
  2. "12. augusti 1949 Genfi (II) konventsioon haavatud, haigete ja merehädas sõjaväelaste olukorra parandamise kohta merel".
  3. "Sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioon".
  4. "Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon".
  5. "12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta".
  6. "12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (II) lisaprotokoll siseriiklike relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta".
  7. "12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. detsembri (III) lisaprotokoll täiendava eriembleemi kasutuselevõtu kohta".
  8. "Convention for the Amelioration of the Condition of the Wounded and Sick in Armies in the Field. Geneva, 27 July 1929".
  9. "Convention (X) for the Adaptation to Maritime Warfare of the Principles of the Geneva Convention. The Hague, 18 October 1907".
  10. "Convention relative to the Treatment of Prisoners of War. Geneva, 27 July 1929".
  11. International Committee of the Red Cross. The Geneva Conventions of August 12, 1949. Genf: International Committee of the Red Cross. Lk 2.
  12. International Committee of the Red Cross. The Geneva Conventions of August 12, 1949. Genf: International Committee of the Red Cross. Lk 2-3.
  13. International Committee of the Red Cross. The Geneva Conventions of August 12, 1949. Genf: International Committee of the Red Cross. Lk 3-4.
  14. International Committee of the Red Cross. The Geneva Conventions of August 12, 1949. Genf: International Committee of the Red Cross.
  15. International Committee of the Red Cross. The Geneva Conventions of August 12, 1949. Genf: International Committee of the Red Cross.