Halljänes: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu
Eemaldatud muudatus 5148189, mille tegi 194.204.57.204 (arutelu)
Märgis: Eemaldamine
30. rida: 30. rida:
Täiskasvanud halljänesed on [[valgejänes]]test suuremad. Halljänese [[karvastik]] on pealt pruunikashall, kõhupool on aga valge. Tema talvekarvkate on helehall. Halljänesel on ka valgejänesest pikemad kõrvad ja pikem pealtpoolt must saba.
Täiskasvanud halljänesed on [[valgejänes]]test suuremad. Halljänese [[karvastik]] on pealt pruunikashall, kõhupool on aga valge. Tema talvekarvkate on helehall. Halljänesel on ka valgejänesest pikemad kõrvad ja pikem pealtpoolt must saba.


== Toitumine ==
Türa see vitt ei söö midagi paskagi teada sellest sa ka ei saa kuradi taun
Halljänes on taimtoiduline. Tema toidubaasi moodustavad peamiselt [[kõrrelised]] ja [[liblikõielised]] taimed. Talvel sööb ta ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Nagu paljud teised jänesed, söövad ka halljänesed tavaliselt (90–95% juhtudest) ära oma ühe korra [[soolestik]]u läbinud toidust – seda nähtust nimetatakse [[autokoprofaagia]]ks ehk refektsiooniks. See võimaldab halljänesel toidust omastada enamiku [[toitained|toitainetesse]] talletunud energiast{{lisa viide}}.


== Sigimine ==
== Sigimine ==

Redaktsioon: 20. november 2018, kell 15:52

Halljänes

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Jäneselised Lagomorpha
Sugukond Jäneslased Leporidae
Perekond Jänes Lepus
Liik Halljänes
Binaarne nimetus
Lepus europaeus
Pallas, 1778

Halljänes (Lepus europaeus) on jäneslaste sugukonda kuuluv imetaja. Ta on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist (teine on valgejänes).

Rahvapäraseid nimetusi: haavikuemand, haavikuisand, välejalg, pikk-kõrv ja kikk-kõrv, ka letu ja põllujänes[1].

Arvukus Eestis on ligikaudu 40 000 isendit[1].

Erinevus valgejänesest

Täiskasvanud halljänesed on valgejänestest suuremad. Halljänese karvastik on pealt pruunikashall, kõhupool on aga valge. Tema talvekarvkate on helehall. Halljänesel on ka valgejänesest pikemad kõrvad ja pikem pealtpoolt must saba.

Toitumine

Halljänes on taimtoiduline. Tema toidubaasi moodustavad peamiselt kõrrelised ja liblikõielised taimed. Talvel sööb ta ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Nagu paljud teised jänesed, söövad ka halljänesed tavaliselt (90–95% juhtudest) ära oma ühe korra soolestiku läbinud toidust – seda nähtust nimetatakse autokoprofaagiaks ehk refektsiooniks. See võimaldab halljänesel toidust omastada enamiku toitainetesse talletunud energiast[viide?].

Sigimine

Halljänesed saavad suguküpseks aastaselt ja siis algab ka sigimine. Nad sigivad 2–3 korda aastas[viide?]. Tavaliselt on nende esimene pesakond väiksem kui järgnevad[viide?]. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega[viide?]. Tiinus kestab neil 40–44 päeva[viide?]. Halljänes on võimeline uuesti tiinestuma veel enne eelmise tiinuse lõppu (superfetatsioon)[2].

Areng

Halljänese pojad on sündides karvadega kaetud ning kohe pärast sündi on nad nägijad. Poegade imetamine kestab umbes 1 kuu, pärast seda saavad pojad iseseisvateks[viide?]. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, rekordiliselt kuni 13 aastat[viide?].

Halljänes ulukina

Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti hagija, hurda või urukoeraga 1. oktoobrist 31. jaanuarini. Tarastatud aiandis võib neid maakonna keskkonnaameti loaga küttida aasta ringi.


Viited

  1. 1,0 1,1 http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/LEPEUR2.htm Liigikirjeldus TÜ Loodusteadusliku hariduse keskuse interaktiivses õpikeskkonnas; bio.edu.ee
  2. http://www.natur-in-nrw.de/HTML/Tiere/Saeugetiere/TM-19.html

Välislingid