Raadio-Elektroonika Tehas: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
Lisatud mõõteriistade näited. |
||
| 11. rida: | 11. rida: | ||
[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsioon]]i ajal läks tehas Saksa firma [[Telefunken]] kasutusse, ja nimeks pandi '''Funktechnische Fabrik Reval'''. Juhatajaks määrati insener Eduard Kokker, kellele oli nõuandjaks Telefunkeni esindaja. Tehas pidi hakkama valmistama raadioseadmeid Saksa [[Kriegsmarine]] sõjaliste vajaduste tarbeks. |
[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsioon]]i ajal läks tehas Saksa firma [[Telefunken]] kasutusse, ja nimeks pandi '''Funktechnische Fabrik Reval'''. Juhatajaks määrati insener Eduard Kokker, kellele oli nõuandjaks Telefunkeni esindaja. Tehas pidi hakkama valmistama raadioseadmeid Saksa [[Kriegsmarine]] sõjaliste vajaduste tarbeks. |
||
Pärast sõda pöördus suurem osa Omski oblastisse evakueeritud personalist tagasi Eestisse ja tehas jätkas tegevust nime Punane RET all Narva maantee ja Jõe tänava nurgal oleval krundil asunud hoonetes. Tehase toodangu profiili muudeti aga NSV Liidu vajaduste järgi oluliselt. Põhilisteks toodeteks said [[Elektroonsed mõõtevahendid|elektroonsed mõõteriistad]], peamiselt [[Voltmeeter|voltmeetrid]] ja [[Oommeeter|oommeetrid]] ning nende metroloogilise kindlustuse vahendid ([[Kalibraator|kalibraatorid]]). |
Pärast sõda pöördus suurem osa Omski oblastisse evakueeritud personalist tagasi Eestisse ja tehas jätkas tegevust nime Punane RET all Narva maantee ja Jõe tänava nurgal oleval krundil asunud hoonetes. Tehase toodangu profiili muudeti aga NSV Liidu vajaduste järgi oluliselt. Põhilisteks toodeteks said [[Elektroonsed mõõtevahendid|elektroonsed mõõteriistad]], peamiselt [[Voltmeeter|voltmeetrid]] ja [[Oommeeter|oommeetrid]] ning nende metroloogilise kindlustuse vahendid ([[Kalibraator|kalibraatorid]]). Seda on sageli "sõjatoodanguks" nimetatud. Tuntumad nendest olid lamptehnika ajastul vahelduvvoolu millivoltmeeter MBЛ-3, volt-oommeeter BK 7-9 (1965) jt. Vahelduvvoolu millivoltmeetrite osas sai RET juhtivaks ettevõtteks NLiidus. |
||
Transistoridel ja mikroskeemidel teostatud mõõteriistadest olid tuntumad vahelduvvoolu millivoltmeetrid B3-39 jt., Eriliste toodete hulka tuleb lugeda aga tõelise efektiivväärtuse (true RMS) detektoriga voltmeetrid B3-42 jt, mille kõige tundlikum mõõtepiirkond oli 100 uV ja töösagedusala kuni 50 MHz. Väga kasutatav oli ka universaalne voltmeeter В7-26 (1977)<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.radiomuseum.org/r/tallinn_universal_voltmeter_7_26_v7_26.html|Pealkiri=Universal voltmeter B7-26 (www.radiomuseum.org)|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>. Väga eriliseks tooteks olid aga ülitäpsed vahelduvpinge-alalispinge-muundid täpsusega kuni 0,001%, mis põhinesid [[TREKB]] inseneri [[Toom Pungas|Toom Pungase]] leiutistel. Mainimist väärivad kindlasti ka alalisvoolu mikrovoltmeetrid ([[Rein Kipper]]), vahelduvpinge kalibraatorid ([[Tõnis Laud]]), jpt. tooted. |
|||
Mõõteriistade kõrval toodeti edasi ka raadiovastuvõtjaid. Nendest mudel "[[Estonia-2]]" sai 1958. aastal Brüsselis toimunud [[maailmanäitus]]el [[Expo 58]] kuldmedali, arvatavalt peamiselt hea helikõla pärast, mis saavutati spetsiaalse konstruktsiooniga põhivaljuhääldite ja [[Stereofoonia|pseudostereofoonilist]] efekti andvate eraldi lisavaljuhääldite kasutamise teel. Seda vaatamata spetsialisti poolt äraaimatavale põhinemisele sõjaeelsete [[Elektrotehnika Tehased A./S. "ARE"|AS ARE]] raadiovastuvõtjate lahendustele (millele olevat viidanud ka arvatavasti maailmanäitust külastanud [[Endel Are]]). |
|||
Radioola Estonia kõrval hakati 1960ndatel aastatel tootma ka teist olulist laiatarbetoodet – [[Elektriorel|elektronorel]]it [[Retakord]]. |
Radioola Estonia kõrval hakati 1960ndatel aastatel tootma ka teist olulist laiatarbetoodet – [[Elektriorel|elektronorel]]it [[Retakord]]. |
||
Redaktsioon: 15. november 2018, kell 06:55
Raadio-Elektroonika Tehas (lühend: RET) oli Tallinnas aastail 1935–1993 tegutsenud raadiotehas[1].
OÜ Raadio-Elektrotehnika Tehas (RET) asutati 1935. aastal ettevõttena, mille tegevusalad olid raadio- ja elektritarvete valmistamine ja müümine. Ettevõtte tootmishoone asus 1938. aastast kolmekorruselises kivimajas Villem Reimani 9 Tallinna kesklinnas. Ettevõtte direktor oli Hans Wõrk, juhatusse kuulusid Hans Wõrk, Friedrich Olbrei, Julius Anton, Karl Reinmann ja Reinhold Saving.
Ettevõte valmistas peale põhitoodanguks olevate raadiovastuvõtjate mähiseid, induktiivpoole, transformaatoreid, valjuhääldeid, lambipesi ja muid raadio- ja elektritarvete osi. Eritellimisel ehitas RET kappraadioid, võimendeid, kooliraadiote seadmeid, raadiojaamade saatejaamu (sõjaväele, laevadele jne), heliülekande seadmeid (peamiselt sõjaväele), transformaatoreid ja paispoole (peamiselt Riigi Ringhäälingule), anoodpinge vibraatormuundureid (vibraator-anoode) patarei- ja akutoitega raadiovastuvõtjatele, mõõteriistu, kantavaid ja statsionaarseid telegraafi- ja telefonisaatejaamu koos vastuvõtjatega. 1938. aastal sai valmis uus neljakorruseline tootmishoone. 1940. aastal töötas RET-is 250 töötajat.
Aastal 1940 tehas natsionaliseeriti, 1940. aasta novembris liideti RET-iga Tartu Telefonivabriku raadioosakond, järgmise aasta jaanuaris ettevõttega Elektrotehnika Tehas ARE. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 3. märtsist 1941 nimetati tehas „vastu tulles käitise töötajate üksmeelsele soovile“ ümber: Raadio-Elektrotehnika Tehasest RET sai Raadiotehas Raadio-Pioneer ja hiljem Punane RET[1].
Teise maailmasõja alguses evakueeriti väärtuslikum osa tehase sisseseadest ja osa spetsialistidest Omski oblastisse, kus tegeleti tankiraadiote väljatöötamise ja tootmisega. Seal väljatöötatud tankiraadiod kuulusid sideulatuse poolest tolle aja maailma parimate hulka. Oma osa selles oli arvatavasti Philipsi jt. tuntud elektronlampide valmistajate lampide ja nende USA analoogide kasutamisel, kuid ka väljatöötajate oskustel, mis viisid NLiidu autoritunnistustega kaitstud lahendusteni, mis NLiidu sõjatehase ja sõjaaja tingimustes ei saanud kõigi tegelike autorite nimele vormistatud.
Saksa okupatsiooni ajal läks tehas Saksa firma Telefunken kasutusse, ja nimeks pandi Funktechnische Fabrik Reval. Juhatajaks määrati insener Eduard Kokker, kellele oli nõuandjaks Telefunkeni esindaja. Tehas pidi hakkama valmistama raadioseadmeid Saksa Kriegsmarine sõjaliste vajaduste tarbeks.
Pärast sõda pöördus suurem osa Omski oblastisse evakueeritud personalist tagasi Eestisse ja tehas jätkas tegevust nime Punane RET all Narva maantee ja Jõe tänava nurgal oleval krundil asunud hoonetes. Tehase toodangu profiili muudeti aga NSV Liidu vajaduste järgi oluliselt. Põhilisteks toodeteks said elektroonsed mõõteriistad, peamiselt voltmeetrid ja oommeetrid ning nende metroloogilise kindlustuse vahendid (kalibraatorid). Seda on sageli "sõjatoodanguks" nimetatud. Tuntumad nendest olid lamptehnika ajastul vahelduvvoolu millivoltmeeter MBЛ-3, volt-oommeeter BK 7-9 (1965) jt. Vahelduvvoolu millivoltmeetrite osas sai RET juhtivaks ettevõtteks NLiidus.
Transistoridel ja mikroskeemidel teostatud mõõteriistadest olid tuntumad vahelduvvoolu millivoltmeetrid B3-39 jt., Eriliste toodete hulka tuleb lugeda aga tõelise efektiivväärtuse (true RMS) detektoriga voltmeetrid B3-42 jt, mille kõige tundlikum mõõtepiirkond oli 100 uV ja töösagedusala kuni 50 MHz. Väga kasutatav oli ka universaalne voltmeeter В7-26 (1977)[2]. Väga eriliseks tooteks olid aga ülitäpsed vahelduvpinge-alalispinge-muundid täpsusega kuni 0,001%, mis põhinesid TREKB inseneri Toom Pungase leiutistel. Mainimist väärivad kindlasti ka alalisvoolu mikrovoltmeetrid (Rein Kipper), vahelduvpinge kalibraatorid (Tõnis Laud), jpt. tooted.
Mõõteriistade kõrval toodeti edasi ka raadiovastuvõtjaid. Nendest mudel "Estonia-2" sai 1958. aastal Brüsselis toimunud maailmanäitusel Expo 58 kuldmedali, arvatavalt peamiselt hea helikõla pärast, mis saavutati spetsiaalse konstruktsiooniga põhivaljuhääldite ja pseudostereofoonilist efekti andvate eraldi lisavaljuhääldite kasutamise teel. Seda vaatamata spetsialisti poolt äraaimatavale põhinemisele sõjaeelsete AS ARE raadiovastuvõtjate lahendustele (millele olevat viidanud ka arvatavasti maailmanäitust külastanud Endel Are).
Radioola Estonia kõrval hakati 1960ndatel aastatel tootma ka teist olulist laiatarbetoodet – elektronorelit Retakord.
Tehase uus suur tootmishoone avati Narva maantee ääres 1960. aastal. Kümmekond aastat hiljem laiendati tehast veelgi suurema Jõe tänava tootmishoone ehitamisega. Hiljem ehitati juurde veel üks tootmishoone krundi Ahtri tänava poolsele küljele, milles paiknes ka õhukese kile tehnoloogias mikroskeemide valmistamise üksus..
Tehasest sai Tallinna Tootmiskoondise RET põhiline osa selle moodustamisel 1970. aasta paiku. Koondisse kuulusid veel Tallinna Raadio-Elektroonika Konstrueerimisbüroo (TREKB) ja Jõhvi tsehh. kus alguses toodeti RET-i valjuhääldeid, hiljem aga transformaatoreid ja muid elektromehaanilisi komponente.
1980. aasta paiku valmis tehase uus laiatarbetoodangu osakond Lasnamäel Peterburi maantee ääres. Tehase töötajate arv oli siis umbes 3000.
Sel ajal oli tehas kogu NSV Liidus tuntud kõrgema klassi stereofooniliste radioolade Estonia tootjana[1]. Ilmselt oli RET ka NSV Liidu esimene CD-plaadimängijate tootja.
1992. aastal korraldati ettevõte ümber riiklikuks aktsiaseltsiks[1]. Kuid juba 1993. aastal lõpetas ettevõte majanduslikel põhjustel tegevuse[1].
Pärast ettevõtte tegevuse lõppu kolisid tehase kvartali Narva maantee 11 renoveeritud hoonetesse Eesti Ekspress ja Eesti Maapank. Hiljem asus ühes hoones Hüvitusfond. Tehase Narva maantee ääres paiknev peahoone ehitati ümber pangamajaks. Esmalt paiknes seal Forex Pank, seejärel Optiva Pank, siis Sampo Pank, kuni selle omandas Danske Bank.
Peterburi tee tootmishoonet hakkas kasutama Soome ettevõte Elcoteq, mille mobiiltelefonide toodang tehases Elcoteq Tallinn andis suure osa Eesti ekspordist. Hiljem lisandus selle tehasehoone kasutajaks Rootsi ettevõte Ericsson AB, kellest Elcoteqi lahkumise järel sai hoone ainukasutaja, toodanguks mobiiltelefonside tugijaamad.