Muudatused

Jump to navigation Jump to search
resümee puudub
|asukoht-tekst = Rooma riigi alade laienemise protsess
|algusaasta = [[509 eKr]]
|loppaasta = [[27 eKr]]
|valitsusvorm = [[vabariik]] ([[509 eKr|509]]–[[27 eKr]])
|osa =
'''Rooma vabariik''' ([[ladina keel]]es '''Res publica Romana''') oli [[Rooma riik|Rooma riigi]] [[vabariik]]lik ajajärk, mis kestis aastast [[510 eKr]] aastani [[30 eKr]] või aastani [[27 eKr]].
{{Sisukord paremale}}
Pärast viimase [[Rooma kuningas|Rooma kuninga]], (535–509 eKr), valitsenud [[Tarquinius Superbus]]e pagendamist kehtestasid patriitsid aristokraatliku [[vabariik|vabariigi]]. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]it. Konsulid juhatasid [[Vana-Rooma armee|sõjaväge]]. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks [[diktaator (Vana-Rooma)|diktaatorile]]. Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. [[Hortensiuse seadus]] ([[287 eKr]]) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia [[nobiliteet]], kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.
 
==Vabariiklik valitsemiskorraldus==
 
==Varane vabariik==
Varane vabariik kestis ajavahemikul 509–[[265 eKr]]. See sai alguse, kui pärast viimase etruskist kuninga Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestati Roomas vabariiklik riigikorraldus. [[496 eKr]] alistasid roomlased [[Regilluse järv]]e juures [[latiinid]] ning 493 eKr sõlmisid nad latiinidega võrdõiguslikkusel põhineva liidulepingu.
[[File:Etruscan civilization map.png|pisi|[[Etruuria]] alad]]
[[5. sajand eKr|5. sajandil eKr]] olid [[etruskide linnriigid]], [[Etruski kaheteistkümne linna liit]] Apenniini poolsaare valitsev jõud. Etruuriast laiendasid etruskid oma võimu [[Po madalik]]ule ning lõuna poole Roomast edasi [[Latinum]]isse, [[Campania]]sse ning [[Korsika]] ja [[Elba]] saarele. Umbes [[540 eKr]] võitsid etruskid liidus [[Kartaago]]ga kreeklasi merelahingus [[Alalia]] juures. Pärast seda valitses etruskide laevastik mõnda aega kogu [[Vahemeri|Vahemere]] loodeosa merekaubandust, kuid etruskide langus sai alguse pärast [[474 eKr|474. aastat eKr]], kui [[Sürakuusa|sürakuuslased]] [[Hieron]]i juhtimisel purustasid [[Kyme]] lähedal etruski laevastiku. Etruskide võimsuse murdsid latiinide tõus [[Latinum]]is ja [[samniidid|samniitide]] tõus [[Campania]]s. Põhja-Itaalias surusid etruskidele peale [[gallid]], lõunast tungis peale tugevnev Rooma ja aastaks [[283 eKr]] suutsid roomlased etruskid täielikult alistada.
[[File:Roman conquest of Italy.PNG|pisi|left]]
 
==KeskmineKeskmise vabariigi periood==
 
265. aastaks eKr oli Rooma viinud lõpule Itaalia allutamise ning Rooma kujutas endast [[Aristokraatia|aristokraat]]likku vabariiki, kus suur osa rikkusest ja peaaegu kogu poliitiline võim koondus kitsa, nii [[patriits]]i- kui ka [[plebei]]suguvõsasid hõlmava aristokraatia kätte, mida nimetati [[Nobiliteet|nobilitee]]diks. Roomat iseloomustas varasemaga võrreldes silmatorkav seesmine ühtsus ja stabiilsus. Keskmise või klassikalise vabariigi perioodi Rooma ajaloos (265–133 eKr) oli nobiliteedi võimupositsioon oli vaidlustamatu. Nobiliteedi juhtimisel võitis Rooma Vahemere suurvõimu [[Kartaago]]t [[Puunia sõjad|Puunia]] ja tõusis lakkamatute vallutussõdadega suurimaks jõuks kogu [[Vahemere maad|Vahemer]]e ruumis. Ajajärku võib pidada Rooma vabariigi hiilgeajaks.
[[6. sajand eKr]] olid [[Suur-Kreeka|kreeka kolonistid]] rajanud püsiasustuse Massalias, tänapäeva [[Marseille]] kohal, Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid [[antiikmaailm]]as. Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut. [[2. sajand eKr|2. sajandil eKr]] pöördus Massalia rahvas Rooma poole abipalvega [[liguurid]]e vastu. Rooma leegionid sisenesid Provence'i kolmel korral, aastal 181 eKr surusid roomlased maha liguuride ülestõusu [[Genova]] lähistel, alistasid roomlased [[Alpid]]e ja [[Apenniinid]]e vahel elavad [[keldid]] ja aastal 154 eKr alistas Rooma [[konsul]] Optimus [[oxybiid]] ja [[decietid]], kes ründasid Antibes'i ning aastal 125 eKr surusid roomlased maha keldi hõimude liidu ülestõusu. Pärast seda lahingut otsustasid roomlased rajada [[Provence]]'is püsiasustuse. Aastal 122 eKr ehitasid roomlased keldi linna Entremont'i kõrvale uue linna, [[Aix-en-Provence|Aquae Sextiae]]. Aastal 118 eKr asutasid nad [[Narbonne]]'i ja [[121 eKr]] moodustati Alpide taga, Lõuna-[[Gallia]]s [[Gallia Narbonensis]]'e provints ([[Septimaania]] ja [[Languedoc]]i alad, [[Sevennid]]e mäestikust [[Alpid]]eni). 50. aastatel eKr vallutasid Rooma väed kogu [[Gallia]], nn [[Gallia sõjad|Gallia sõdades]].
{{Vaata|Provence'i ajalugu}}
 
==Hilise vabariigi periood==
Hilise vabariigi periood (133–30 eKr) oli Rooma vabariigis teravate sisevastuolude ja kodusõdade aeg, mil vabariiklik võimukorraldus asendus järkjärgult [[monarhia]]ga.
 
===Kodusõjad ja vabariigi langus===
Ajavahemikul 133–30 eKr toimusid [[Rooma kodusõjad]], mis viis vabariigi languseni. Eelnevad edukad vallutussõjad laiendasid riigi piire ja uued maadevaldused aitasid kaasa ülikute rikastumisele, samas sõjaväes teenivad talupojad vaesusid ning olid sunnitud oma maavaldusi võlgade katteks suurmaaomanikele müüma. Vabariiklik riigikorraldus ei vastanud maailmariigiks muutunud Rooma vajadustele. [[Liitlassõda|Liitlassõja]] (90–88 eKr) tulemusena anti [[Rooma kodanik]]u õigused kõigile Itaalia elanikele. Vabariiklik riigikorraldus oli loodud omal ajal Rooma linnriigi valitsemiseks ja eeldas, et iga [[kodanik]] saab osaleda [[rahvakoosolek]]u või [[senat]]i töös. Samuti pidid kodanikud moodustama sõjaväe. Suureks kasvanud riigi kodanike enamus ei käinud võib-olla kordagi elus Roomas ega osalenud mingil viisil riigiasjades. Sõjaväe põhiosa moodustasid aga liitlased, kel polnud otsustamisõigust. Rahvakoosoleku enamuse moodustasid [[proletaar]]id, kes polnud sõjaväekohuslased. Nad kasutasid kodanikuõigusi, kuid ei täitnud kodanikukohustusi. Kasvavaid sotsiaalseid probleeme üritati lahendada reformidega: vendadest rahvatribuunide [[Gracchus]]te poolt reformikatse 2. sajandi lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks.
[[Kolmas Puunia sõda|Kolmandas Puunia sõjas]] ([[149 eKr|149]]–[[146 eKr]]) Rooma liitlasena osalenud [[Numiidia]] oli kiiresti arenenud ja muutunud väga jõukaks riigiks. Numiidia troonivõitlust ära kasutades alustas Rooma 111 eKr sõda (111–105) [[Konsul (Vana-Rooma)|konsulite]] [[Quintus Caecilius Metellus Numidicus]]e ja Marcus Junius Silanuse juhtimisel Numiidia kuninga [[Jugurtha]] vastu. Jugurthal õnnestus algselt pikka aega ära osta Rooma väepealikke ja need ei pidanud tema vastu otsustavat sõjategevust.
{{vaata|Jugurtha sõda}}
 
===Gaius Mariuse sõjaväereformid===
Teistkordselt konsuliks valitud populaarne [[Gaius Marius]] korraldas [[107 eKr]] ümber Rooma sõjaväe, seni olid teenistuskohustuslikud olnud jõukamad rahvakihid, kes pidid endile ise varustuse hankima. Soovides astuda Vabariigi armeesse, pidid mehed kuuluma teatud klassi ja omama maavaldust, mille väärtus vähemalt üle 3 000 [[sesterts]]i. Talupoegade, sõdurite põhiosa, arvu järsk vähenemine põhjustas sõjaväe nõrgenemise. Sõjaväereformi tulemusel lubati kõikidel [[Rooma kodanik]]el armeese astuda, hoolimata nende sotsiaalsest taustast ja klassist. Rooma armeele tõid Mariuse reformid suurt kasu, kuna hääleõigusest ilma olnud ja tööpuuduses kannatavad rahvamassid leidsid nüüd koha armees. Vaesemad kodanikud olid värbatud eluaegsesse teenistusse, kuna neid tasustati maalapiga vallutatud maal. See "romaniseeris" samuti populatsiooni äsja alistatud provintsides. Uus Rooma armee, mille suurust kergitati märkimisväärselt alamklassist pärit kodanike poolt, oli alati võimeline tagama reservvägesid hukatuslikel aegadel. Varasemalt maakaitseväe süsteemilt mindi üle elukutselistest sõduritest palgaarmeele ning leegionid, kes varem olid sõltunud senati ja rahvakoosoleku otsustest, olid nüüd palju lojaalsemad oma väepealikule. Rooma leegionid koosnesid suuremas osas vaesematest kodanikest, kelle tulevik peale teenistust sõltus sellest, kui edukas oli nende kindral ja kui palju ta oma sõduritele maad jagas. Kasutades enda selja taga seisvat relvajõudu, hakkasid väepealikud taotlema suuremat poliitilist võimu. Mariusega algas faas Rooma arengus, mil palgaleegionide juhid võitlesid valitseja koha pärast Rooma riigis.
Rooma andis [[95 eKr]] välja dekreedi, millega heideti linnast välja kõik elanikud, kes polnud [[Rooma kodanik]]ud. 91 eKr valiti tribuuniks [[Marcus Livius Drusus]], kes pakkus välja riigimaade suurema jagamise, Senati laiendamise ja Rooma [[kodakondsus]]e andmise kõikidele Itaalia vabatmeestele. Drusus mõrvati enne kui seadused teoks said ja Itaalia linnad tõstsid seejärel Rooma vastu mässu, millest kasvas välja Liitlassõda (91–88 eKr), Rooma ja mitme selle Itaalia liitlase vahel, tulemuseks oli Rooma võit. Sõjas haaras Gaius Marius juhtimise ja võitles koos [[Lucius Cornelius Sulla]]ga mässavate linnade vastu.
{{vaata|Liitlassõda}}
 
====Sulla esimene kodusõda====
[[File:1stMithritadicwar89BC.png|pisi|left|[[Väike-Aasia]] ja [[Lähis-Ida]] enne 1. Mithridatese sõda, 89 eKr]]
Pärast Liitlassõda alustas Pontose kuningas Mithridates Rooma idapoolsete provintside vallutamist ning tungis Kreekasse. [[Lucius Cornelius Sulla]] ([[138 eKr]]–[[78 eKr]]) valiti ta 88 eKr Senati poolt [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]iks ning pidi juhtima armeed [[Pontose kuningriik|Pontose]] kuninga [[Mithridates VI]] vastu, kes oli Rooma idaprovintsidesse tunginud. Kuid Gaius Marius tahtis ise armeed juhtida ning kahe väejuhi vahel puhkes konflikt. Seaduslikult oleks väge juhtima pidanud konsul Sulla, ent kuna Gaius Mariusel oli palju toetajaid, siis kinnitas rahvakoosolek armeejuhiks just Gaius Mariuse. Sulla keeldus Assamblee teguviisi tunnustamast ning ta liikus itta, [[Nola]]sse, kus teda ootas Mithridatese vastu võitlemiseks mõeldud armee. Sulla käskis leegionidel Assamblee käske eirata ja tunnustada teda armee õige juhina. Leegionid nõustusid antud käskudega ning kohale saabunud Assamblee esindajad loobiti sõdurite poolt kividega surnuks. Seejärel võttis Sulla endaga kuus [[Leegion|leegion]]i ning marssis nendega Rooma, et alustada [[kodusõda]]. Ükski Rooma armee polnud kunagi varem Rooma peale marssinud, see oli seadusega ning vana traditsiooni kohaselt keelatud. Sulla vallutas [[88 eKr]] Rooma ning Marius pidi Aafrikasse maapakku minema.
{{vaata|Sulla esimene kodusõda}} ''(88–87 eKr)''
 
====Sulla teine kodusõda====
Pärast Rooma vallutamist Sulla jätkas peagi sõjakäigu juhtimisega Mithridatese vastu ning viis oma leegionid Roomast välja. Sellel ajal kui Sulla Kreekas sõdis, puhkes Roomas Sulla konservatiivsete toetajate ja konsul [[Lucius Cornelius Cinna]] populaaridest toetajate vahel võitlus. Gaius Marius saabus koos oma [[Gaius Marius Noorem|pojaga]] ja Aafrikas kogutud armeega Rooma tagasi. Võitluses astus ta Cinna poolele ning ühiselt võideti konservatiive ning nende juhti, Sulla toetaja [[Gnaeus Octavius]]t. Senat andis välja seaduse, millega saadeti Sulla maapakku ja Marius määrati idapoolse sõja uueks komandöriks. Cinna ning Gaius Marius valiti konsuliteks. Vaid ühe kuu pärast peale Rooma naasemist Marius aga äkitselt suri, olles seitsmekümne ühe aastane. Sulla väed naasesid Itaaliasse 83 eKr, sellega algas teine kodusõda. [[Gaius Marius Noorem]] suri [[Praeneste]] linna kaitstes ning Sulla liikus Rooma poole. Peale Rooma jõudmist algatas Sulla uue hirmuvalitsuse, mis oli varasematest kõige hullem.
{{Vaata|Esimene Mithridatese sõda}} ''(89–85 eKr), [[Teine Mithridatese sõda]] (83–81 eKr), [[Kolmas Mithridatese sõda]] (73–63 eKr)''
Sõjas [[Pontos (riik)|Pontos]]e kuninga [[Mithridates VI]]-ga, suutis [[Pompeius]] ta [[Krimm]]i suunas tagasi tõrjuda. Mithridatese riigi tegi Pompeius ''[[Bitüünia ja Pontus (Rooma provints)|Bithynia et Pontus]]'''e [[Rooma provintsid|Rooma provintsiks]].
 
===Süüria ja Juudamaa vallutamine===
[[64 eKr]] marssis Gnaeus Pompeius Magnus Süüriasse ning kõrvaldas troonilt [[Seleukiidide riik|Seleukiidide riigi]] kuninga [[Antiochos XIII]] Asiaticuse, kelle Rooma väepealik [[Lucius Licinius Lucullus]] oli 69 eKr aastal kuututanud Süüria kuningaks. Pompeius kuulutas ka selle territooriumi Rooma [[Süüria (Rooma provints)|Süüria]] [[Rooma provintsid|provintsiks]]. 63 eKr marssis ta edasi lõuna suunas, soovides kindlustada Rooma ülemvõimu ka [[Foiniikia]]s, Süüria lõunapoolses regioonis ning samuti [[Juudamaa]]l. Juudamaal toimunud kodusõjas, mille algatasid kaks venda, otsustas Gnaeus Pompeius Magnus toetada [[Hyrcanus]]t ning roomlaste ja juutide ühendvägi asus Jeruusalemma piirama. Kolme kuu pärast võeti linn Aristobuluselt ära ning Hyrcanusest sai kuningas. [[Gnaeus Pompeius]] vallutas Jeruusalemma ja [[Palestiina (ajalooline)|Palestiina]]. Sellega algas Juudamaal Rooma aeg. Pompeius kaotas [[monarhia]], pani Hyrkanose ülempreestriks ning andis talle [[etnarh]]i tiitli. Aastal [[57 eKr]] kaotas too siiski kogu poliitilise võimu Rooma [[prokonsul]]ile Süürias. Too pani sõjalisteks [[asehaldur]]iteks [[Juudamaa]] üle [[Phasael]]i ja [[Galilea]] üle Herodese ([[Herodes Suur]]). Herodes tegi [[Hasmoneide dünastia]]le lõpu. [[Herodes|Herodes Suure]] valitsejaks kuulutamine aastal 37 eKr tegi Juudamaa ametlikult Rooma [[klientriik|klientriigiks]] ning lõpetas Hasmoneide valitsusaja. Aastal 6 pKr liitsid roomlased Juudamaa, Samaaria ja [[Edom|Idumea]] alad [[Juudamaa (Rooma provints)|Juudamaa provintsiks]]. Pärast Herodese surma valitsesid tema pojad [[Tetrarhia|tetrarhi]]na (nelikvürstina) [[Galilea]]d ning etnarhina Juudamaad (sealhulgas [[Samaaria]]maad ja [[Idumea]]d). Samal aastal vallutas Gnaeus Pompeius Magnus hilisema ''[[Arabia Petraea]]'' provintsi [[nabatealased]].
{{vaata|Caesari kodusõda}} ''(49–45 eKr)'', ''[[Rubico ületamine]]''
Rahulolematud [[senaator]]id mõrvasid Caesari märtsi [[iidid]]e ajal 44 eKr.
 
===Teine triumviraat===
[[File:Roman-Empire-43BC.png|pisi|Rooma riigi alad 43. aastal eKr. [[Teine triumviraat|Teise triumviraadi]] liikmete valitsetud alad: [[Marcus Aemilius Lepidus]] (pruun), [[Octavius]] (punane) ja [[Marcus Antonius]] (roheline)]]

Navigeerimismenüü