Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud
82. rida: 82. rida:


[[Kategooria:Venemaa Keisririigi valitsusasutused]]
[[Kategooria:Venemaa Keisririigi valitsusasutused]]
[[Kategooria:Luureasutused]]
[[Kategooria:Luureagentuurid]]


[[ja:皇帝官房第三部]]
[[ja:皇帝官房第三部]]

Redaktsioon: 13. august 2018, kell 23:16

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond (vene keeles Третье отделение Собственной Его Императорского Величества канцелярии) oli Venemaa keisririigi riikliku julgeoleku ametkond aastatel 18261880, mis tegeles eelkõige poliitiliste ja usuliste teisitimõtlejate jälitamisega.

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond (lühemalt tuntud lihtsalt kolmanda osakonna nime all) kuulus Venemaa keisrile allunud Majesteedi Isiklikku Kantseleisse ning läbi kantselei osakondade teostas Venemaa keiser oma ainuisikulist riigivalitsemist ning kontrolli riigiasutuste tegevuse üle.

III osakond ja tema järglane poliitilise politseina Politseidepartmangu 3. Asjaajamise Eriosakond (18811898) ja Politseidepartmangu Eriosakond (1898–) (Особый отдел Департамента государственной полиции в составе Министерства внутренних дел) 18811883 asusid Peterburi linnas Fontanka kanali ääres asuvas Fontanka tänava majas nr. 16.

1883 nimetati ümber Riigipolitsei Departemangust (Департамента государственной полиции) Siseministeeriumi koosseisus olevaks Politseidepartemanguks (Департамент полиции в составе Министерства внутренних дел).

3. juulil 1826 keiser Nikolai I poolt ukaasiga nr 449 kinnitatud kolmanda osakonna põhimääruse kohaselt, kuulusid osakonna pädevusse järgmised ülesanded:

  • "... – kõik kõrgema politsei pädevusse antud ja kuuluvad juhtumid;
  • riigis tegutsevate erinevate sektide ja usulahkude jälgimine;
  • teatised avastatud võltsitud assignatsioonidest, rahavõltsimisest, templitest, dokumentidest jms, mille jälitamine ja edasine menetlemine jäi Rahandusministeeriumist lähtuvalt siseministeeriumile;
  • üksikasjalikud andmed kõikidest isikutest, kes on politsei järelevalve all ning ka kõik sellealased korraldused;
  • kahjulike ja kahtlustäratavate isikute väljasaatmine ja neile asukoha leidmine;
  • kõigi kinnipidamiskohtade haldus (jälgimine ja majandamine), kus hoitakse kinni riiklikke kurjategijaid;
  • kõik määrused välismaalaste suhtes, kes elavad Venemaa keisririigis, Venemaale saabuvad ja lahkuvad;
  • teatised kõigist ilma erandita sündmustest;
  • politseisse puutuvad statistilised andmed".

Ajalugu

Kolmas osakond asutati pärast 14. detsembril 1825 toimunud dekabristide ülestõusu 3. juulil 1826 keiser Nikolai I korraldusel kui kõrgem poliitilise jälitusega tegelev politseiorgan, mille ametnike volitused ületasid kõigi teiste julgeoleku- ja korrakaitseüksuste volitusi, kuna ei allunud kohalikele valitsusorganitele vaid otseselt keisrile – Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantseleile.

Kolmanda osakonna asutaja ning esimene ülem oli baltisakslane Alexander von Benckendorff.

Kui riigivastaste poliitiliste süütegude avastamiseks jälitustegevusega tegelesid kolmanda osakonna ametnikud, siis kriminaalmenetluse normide alusel eeluurimise ja kohtueelse uurimisega riigivastastes ja poliitilistes süütegudes tegutsesid täitevvõimuna Sandarmi Üksikkorpusse (Отдельный корпус жандармов) kuulunud sõjaväelased.

 Pikemalt artiklis Sandarmi Üksikkorpus

Uurimisorganina tööd alustanud osakonnast sai Nikolai I valitsusaja kõige efektiivsem politseiametkond, kuid uurimisfunktsioon asendus aja jooksul üha enam repressiivfunktsiooniga. Aleksander II valitsusajal muutus ametkond ka üha ebaefektiivsemaks ega suutnud enam toime tulla Venemaal üha laiemat ulatust omandava revolutsioonilise liikumisega.

Pärast Aleksander II vastu suunatud atentaati 5. veebruaril moodustati 12. veebruaril 1880 Kõrgem Korraldav Komitee (Верховная распорядительная комиссия), millele allutati ka seni piiramatuid volitusi omanud kolmas osakond. Sama aasta 6. augustil 1880 kolmas osakond keiser Aleksander II ukaasiga nr 61279 likvideeriti ja selle juures tegutsenud sandarmikorpus allutati Siseministeeriumi Politseidepartemangule.

Juhid ja organisatsioon

III osakonna juhi ja SÜKi komandöri ametiülesannete koondamine ühele isikule ei tähendanud siiski kahe asutuse allüksuste dubleerivate ametikohtade likvideerimist, nii oli eraldatud SÜK staabiülema ametikoht kuni 1839. aastani, mis liideti III osakonna juhi ametikohaga ning ülejäänud dubleerivad ametikohad likvideeriti alles 1842. aastal

III osakonna juhatajad (vene keeles управляющий III отделением):

Kolmas osakond oli jagatud esialgu neljaks, hiljem viieks allüksuseks. Allüksused kandsid ekspeditsiooni (экспедиция) nimetust ja nende vastutusalad jagunesid:

  • I – uurimis- ja jälitustegevuse korraldamine poliitilistes küsimustes ("предметами высшей полиции и сведениями о лицах, состоящих под полицейским надзором"); aastatel 18281842 ka teatrilavastuste tsensuur
  • II – võitlus vanausuliste, sektantide, valerahategijatega; vanglate haldamine; mõisnike poolt talupoegade väärkohtlemisega seotud küsimuste lahendamine (раскольниками, сектантами, фальшивомонетчиками, уголовными убийствами; местами заключения и... крестьянским вопросом)
  • III – kontroll välismaalaste viibimise ja tegevuse üle Venemaal
  • IV – kaebused, kirjavahetuse korraldamine, personaliküsimused
  • V – asutati 1842 ja võttis I ekspeditsioonilt üle teatrietenduste tsenseerimise

Poliitvangide kinnipidamiskohad

Kolmanda osakonna alluvuses tegutsesid mitmed riiklikud vanglad, kus peeti kinni riigi- ja riikliku usu vastaseid:

Valitseva režiimi poliitilisi oponente hoiti vangistuses Schlüsselburgi kindluses ning Sankt Peterburgis asunud Schwarzgoldi majas ja Peeter-Pauli kindluse ühes osas.

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond ja Eestimaa

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna allüksused olid tsaariimpeeriumi rahutumates ja suuremat tähtsust omavates piirkondades nagu Peterburi, Moskva, Poola kuningriik. Eestimaa ja Liivimaa kubermangud revolutsioonilise või riigivastase tegevusega nende hulka ei ei kuulunud ning kolmanda osakonna alalist esindust neis ei olnud.

Eelnev
Venemaa Keisririigi Politseiministeeriumi ministri Erikantselei
Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond
1826–1880
Järgnev
Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Salajane Osakond

Kirjandus

Välislingid