Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
11. rida: 11. rida:
Pärast Tartusse naasmist määrati ta doktori assistendiks ja [[1815]]. aastal sõjaväekirurgiks.
Pärast Tartusse naasmist määrati ta doktori assistendiks ja [[1815]]. aastal sõjaväekirurgiks.


Aastatel [[1816]]–[[1817]] külastas ta [[Alpid|Alpe]] ja [[Püreneed|Püreneesid]]. Alpides üritas ta tõusta 4634 m kõrgusele [[Monte Rosa]]le ja jõudis kõrguseni 3915 m. Püreneedes tõusis ta kõrguselt teisele tipule [[Maladeta]]le (3375 m) ja teadaolevalt esimese inimesena kõrguselt kolmandale tipule [[Monte Perdido]]le (3355 m).<ref name=alpiklubi>[http://www.jkalpiklubi.ee/ajaloost/index.html Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost]</ref>
Aastatel [[1816]]–[[1817]] külastas ta [[Alpid|Alpe]] ja [[Püreneed|Püreneesid]]. Alpides üritas ta tõusta [[Monte Rosa]] (4634 m) tippu, kuid jõudis kõrguseni 3915 m. Püreneedes tõusis ta kõrguselt teise mäe [[Maladeta]] (3375 m) tippu ja teadaolevalt esimese inimesena kõrguselt kolmanda mäe [[Monte Perdido]] (3355 m) tippu.<ref name=alpiklubi>[http://www.jkalpiklubi.ee/ajaloost/index.html Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost]</ref>


Aastal [[1829]] juhatas ta Tartu ülikooli ekspeditsiooni Kaukaasiasse ja käis [[26. september|26. septembril]] 1829 koos [[Hatšhatur Abovjan]]i, kahe Arguri talupoja ja kahe 41. jäägripolgu küti saatel [[Suur-Ararat]]i tipus (5165 m kõrgusel).<ref>Reise zum Ararat. Friedrich Parrot, Berlin 1834</ref> See oli osa uurimisretkest, mille käigus uuriti [[Maa (planeet)|Maa]] [[gravitatsioon]]i ja [[magnetism]]i, [[orograafia]]t, [[mäestik]]e [[geoloogia|geoloogilist]] ehitust, [[lumepiir]]i kõrgust, [[kliima]]t ja [[taimestik]]u kõrgusvööndeid. Sellega loetakse teda tänapäevase [[mägironimine|mägironimise]] rajajaks.<ref name=alpiklubi/>
Aastal [[1829]] juhatas ta Tartu ülikooli ekspeditsiooni Kaukaasiasse ja käis [[26. september|26. septembril]] 1829 koos [[Hatšhatur Abovjan]]i, kahe Arguri talupoja ja kahe 41. jäägripolgu küti saatel [[Suur-Ararat]]i tipus (5165 m kõrgusel).<ref>Reise zum Ararat. Friedrich Parrot, Berlin 1834</ref> See oli osa uurimisretkest, mille käigus uuriti [[Maa (planeet)|Maa]] [[gravitatsioon]]i ja [[magnetism]]i, [[orograafia]]t, [[mäestik]]e [[geoloogia|geoloogilist]] ehitust, [[lumepiir]]i kõrgust, [[kliima]]t ja [[taimestik]]u kõrgusvööndeid. Sellega loetakse teda tänapäevase [[mägironimine|mägironimise]] rajajaks.<ref name=alpiklubi/>

Redaktsioon: 25. juuli 2018, kell 14:40

"J. F. Parrot" suunab siia. Mäetipu kohta vaata artiklit J. F. Parroti mäetipp.
Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot

Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot (ka Friedrich Parrot, Friedrich Wilhelm von Parrot ja Johann Jacob Friedrich Wilhelm Parrot; 25. oktoober 1791 Karlsruhe15. jaanuar 1841 Tartu) oli arstiteadlane ja bioloog, Tartu ülikooli professor ja rektor ning üks varasemaid alpiniste.

Elulugu

Friedrich Parrot lõpetas 1814. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja töötas alates 1821. aastast Tartu Ülikoolis.[1] Aastail 1821–1826 oli ta Tartu Ülikooli füsioloogia, patoloogia ja semiootika professor.

1811. aastal reisis ta Krimmi ja Kaukaasiasse. Seal kasutas ta baromeetrit, et mõõta Musta ja Kaspia mere veetasemete erinevust.

Pärast Tartusse naasmist määrati ta doktori assistendiks ja 1815. aastal sõjaväekirurgiks.

Aastatel 18161817 külastas ta Alpe ja Püreneesid. Alpides üritas ta tõusta Monte Rosa (4634 m) tippu, kuid jõudis kõrguseni 3915 m. Püreneedes tõusis ta kõrguselt teise mäe Maladeta (3375 m) tippu ja teadaolevalt esimese inimesena kõrguselt kolmanda mäe Monte Perdido (3355 m) tippu.[2]

Aastal 1829 juhatas ta Tartu ülikooli ekspeditsiooni Kaukaasiasse ja käis 26. septembril 1829 koos Hatšhatur Abovjani, kahe Arguri talupoja ja kahe 41. jäägripolgu küti saatel Suur-Ararati tipus (5165 m kõrgusel).[3] See oli osa uurimisretkest, mille käigus uuriti Maa gravitatsiooni ja magnetismi, orograafiat, mäestike geoloogilist ehitust, lumepiiri kõrgust, kliimat ja taimestiku kõrgusvööndeid. Sellega loetakse teda tänapäevase mägironimise rajajaks.[2]

Ta oli Tartu ülikooli füüsikaprofessor alates aastast 1826 ja rektor aastatel 18311834.

1837. aastal sooritas ta ekspeditsiooni Lapimaale Torniosse, et uurida pendli võnkumist ja Maa magnetismi.

Ta leiutas gasomeetri ja barotermomeetri – viimast kasutatakse õhurõhu abil paiga kõrguse mõõtmiseks merepinna tasemest. Eestis tutvustas ta Katalooniast kaasa toodud päikesekella, mis oli väike silindrikujuline, umbes 8 cm pikkune ja 1,5 cm läbimõõduga, taskus kantav seade.

Mälestuse jäädvustamine

Tema järgi nimetati kaks mäetippu – Alpides Parrotspitze ja Pamiiris Parroti mäetipp.

Isiklikku

Tema isa oli taasavatud Tartu Ülikooli esimene rektor George Frederic Parrot.

Tema üks tütar Anna Margaretha abiellus Conrad Jacob Strauchiga. Nende järeltulijad elavad tänapäeval Austraalias.

Tema teise tütre Berta Henriette Wilhelmine poeg oli Werner Zoege von Manteuffel.

Vaata ka

Viited

  1. Maie Toomsalu (koostaja). "Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid". Tartu Ülikooli Kirjastus 2002, lk. 85–87
  2. 2,0 2,1 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost
  3. Reise zum Ararat. Friedrich Parrot, Berlin 1834

Välislingid

Eelnev
Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor
Gustav von Ewers (1818–1830)
Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor
Friedrich Wilhelm von Parrot

18311834 (1830–1831 prorektorina)
Järgnev
Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor
Johann Christian Moier (1834–1836)