Peeter Ulas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 23. juuli 2018, kell 13:24

Peeter Ulas (7. aprill 1934 Tallinn – 15. detsember 2008) oli eesti graafik.

Elulugu

Ulas lõpetas Tallinna 10. Keskkooli 1952. aastal. Ta alustas oma kunstiõpinguid keraamika alal, kuid vahetas peagi ala ning lõpetas 1959. aastal ERKI graafikuna. Joonistas karikatuure, mida avaldati ka ajakirjas Pikker^[1]. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.

Aastal 1963 asus ta õppejõuna tööle Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus töötas üle 30 aasta: 1973. aastast dotsendi, 1992–1998 professori ja 1994–1998 TPÜ kunstiosakonna juhatajana.

Koos Herald Eelmaga viis Ulas eesti graafikas läbi uuendamise: joonistuse ja litotehnika valitsemine asendus eri graafilistes tehnikates (linoollõige, söövitus jne) otsingutega.^[2] Ulas ja Eelma olid oma teostega 1960. aastate teise poole ANK rühma estetismi eelkäijad^[2]. Legendaarseks said tema kõrgtrükigraafikas valminud teosed "Õhtu sadamas" (1962), "Suur kammeljas" (1963), "Magav laps" (1965) ja mitmed teisedki, milleta ei koostatud ühtegi toonast kaasaegse graafika näitust, mis esindasid Eestit väljaspool.^[3] Vähem kui kümne aastaga oli ta sisuliselt jõudnud tippu. 1968. aastal pälvis Peeter Ulas peapreemia I Tallinna graafikatriennaalil teosega "Ohver".

1970. aastatel võttis Ulase loomingus võimust sürrealistlik vaimsus. Kõige enam inspireerisid teda sellel perioodil linn üldisemas tähenduses, selle rütmid ja arhitektoonika ning Itaalia reisi muljed.^[3] Kunstnik avastas enda jaoks pehmelaki tehnika ning kombineeris seda embossinguga (värvita reljeeftrükk), klišeetrükiga jne.^[2] 1970. aastatel võitis tema looming juba üleüldise tunnustuse.

1980. aastatel järgnes suures formaadis tööde sari "Pidulik graafika"^[2], mis tõi Ulasele Kristjan Raua nimelise kunstipreemia. 1990. aastate lõpust muutus Ulase looming lakoonilisemaks ja samas värvikamaks. Oluliseks muutusid kompositsioon, rütm ja värv. Just selle perioodi sarjadega pälvis kunstnik 2004. aastal Eesti graafikale suunatud Eduard Wiiralti preemia.^[3] Ulase looming oli veenvalt isikupärane, salapärane ning filosoofiline.

Ta oli üks silmapaistvamaid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi loomingu illustreerijaid. Kreutzwaldi muinasjutu "Paristaja-poeg" kujundamise eest pälvis ta Jaan Jenseni preemia (1987).

Tunnustused

Isiklikku

Peeter Ulase abikaasa oli Concordia Klar. Nende tütar on Maria-Kristiina Ulas. Tema õde Aime Ulas (1937–2012) oli moekunstnik.

Viited

↑ Ajakiri Pikker 1957 nr 4
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Anne Lõugas, Peeter Ulas ja kujundite kasvamine, Lege Artis nr 10, 2004
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 Ülle Kruus, Kujundite kasvamise lugu, Sirp, 26.11.2004

Välislingid

Ülle Kruus. Kujundite kasvamise lugu Sirp, 26. november 2004
Suri graafik Peeter Ulas ERR, 16. detsember 2008
Ants Juske. Lahkus teedrajav graafik Peeter Ulas, EPL, 17. detsember 2008
Mari Rebane. Avati Peeter Ulase mälestusnäitus ERR, 8. jaanuar
Ants Juske. Ulase isikunäitus: vana mees tahab koju mere äärde EPL, 22. jaanuar 2009
Andri Ksenofontov. Peeter Ulas ja olemine Sirp, 29. jaanuar 2009

[1] Ajakiri Pikker 1957 nr 4

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Anne Lõugas, Peeter Ulas ja kujundite kasvamine, Lege Artis nr 10, 2004

[:1-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 Ülle Kruus, Kujundite kasvamise lugu, Sirp, 26.11.2004

[1]

[2]

[3]

@@ 2. rida: / 2. rida: @@
 == Elulugu ==
-Ulas lõpetas [[Tallinna 10. Keskkool]]i [[1952]]. aastal. Ta alustas oma kunstiõpinguid [[keraamika]] alal, kuid vahetas peagi ala ning lõpetas [[1959]]. aastal [[ERKI]] graafikuna. Joonistas karikatuure, mida avaldati ka ajakirjas [[Pikker (ajakiri)|Pikker]]<ref>Ajakiri "Pikker" 1957 Nr.4</ref>. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.
+Ulas lõpetas [[Tallinna 10. Keskkool]]i [[1952]]. aastal. Ta alustas oma kunstiõpinguid [[keraamika]] alal, kuid vahetas peagi ala ning lõpetas [[1959]]. aastal [[ERKI]] graafikuna. Joonistas karikatuure, mida avaldati ka ajakirjas [[Pikker (ajakiri)|Pikker]]<ref>Ajakiri Pikker 1957 nr 4</ref>. Seejärel tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.
 Aastal [[1963]] asus ta õppejõuna tööle [[Tallinna Ülikool|Tallinna Pedagoogilisse Instituuti]], kus töötas üle 30 aasta: 1973. aastast dotsendi, 1992–1998 professori ja 1994–1998 TPÜ kunstiosakonna juhatajana.