Litograafia: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 20. juuli 2018, kell 18:25

See artikkel räägib graafikatehnikast. Mikrokiipide lülitusskeemide koostamise kohta vaata Litograafia (tehnoloogia).

Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos 'kivi' + graphō 'kirjutan') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.

Trükkimiseks võetakse 8–12 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ehk litokivi ja sellele joonistatakse kujutis rasvase kriidi ja/või tušiga. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga lämmastikhappe lahusega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga. Joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna aga vastuvõtlikuks vee toimele. Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile – värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse spetsiaalse litopressiga.

Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.

Litograafiaga kaudselt sarnanevaid meetodeid on tänapäeval kasutusele võetud ka mikrokiipide tootmisel. Näiteks nanoelektroonika valdkonnas rakendatakse nanolitograafiat.

Ajalugu

18. sajandi lõpus leiutas Alois Senefelder (1771–1834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse – kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastaks oli arvatavasti 1796. Alois Senefelder ei olnud tegelikult graafik, vaid näitleja, muusik ja luuletaja, aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised. 1796. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed noodivihikud, neile järgnesid koolilaulikud.

1799. aastal avas Senefelder Münchenis oma trükikoja.

Baieri õukonnaraamatukogu direktor C. v. Aretin (1773–1824) otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed joonistajad (näiteks Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty) ja peatselt ühines ka Alois Senefelder. Müncheni kunstikogud sisaldasid rohkesti kuulsate meistrite teoseid, mida laiemale publikule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia kui graafikaliigi ja kõnesoleva litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.

1810. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate 15.–18. sajandi meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja "Litograafiad" kaudu, mis ilmus kuueleheliste vihikutena kuni 1816. aastani, kokku 72 vihikut. 1817. aastal hakkas ilmuma teine kunstiteoseid reprodutseeriv sari "Baieri maalisaal" ("Bayerischer Gemälde-Saal"), millest 1821. aastani oli välja tulnud 108 lehte.

Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka maastiku- ja arhitektuurivaadete vahetuks edasiandmiseks.

1818. aastal andis Alois Senefelder välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis osutus väga oluliseks litograafiatehnika kuulsuse kasvule. See litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükkimise võtetest.

Uue tehnika levik oli kiire ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraažiliste väljaannete trükkimisel.

Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt kunstis, trükitööstusliku litograafia asemel on kasutusel ofsettrükk.

Litograafia ajalugu Eestis

Eesti esimese litotöökoja asutas kunstnik Carl Sigismund Walther 1818. aastal Tallinnas. 1832. aastal rajas Georg Friedrich Schlater Tartusse litograafiameetodil töötava trükikoja. Sama sajandi teisel poolel võeti litograafia kasutusele ka mitmes varem asutatud trükikojas ning sajandi lõpul loodi suur hulk uusi trükikodasid.^[1]

Litograafia püsis trükikodades kasutusel kuni 1970. aastateni, mil selle vahetas välja ofsettrükk.^[2]

Litograafia liike

Autolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile vahetult ja seda tehakse kas rasva sisaldava tušiga (tušimaneer) või karestatud litokivile pliiatsi või kriidiga (kriidimaneer).
Fotolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile fotograafiliselt.
Kromolitograafia võimaldab mitmevärvilise kujutise trükkimist.

Tuntumaid litograafe

Maailmas

Lovis Corinth (1858–1925)
Honoré Daumier (1808–1879)
Eugène Delacroix (1798–1863)
Théodore Géricault (1791–1824)
Francisco Goya (1746–1828)
Oskar Kokoschka (1886–1980)
Käthe Kollwitz (1867–1945)
Adolph Menzel (1815–1905)
Max Slevogt (1868–1932)
Henri de Toulouse-Lautrec (1864–1901)

Eestis

Teoste näiteid

Käsitsi värvitud litograafia 1836. aastast
"Harsprångeti kosk". Carl Svantje Hallbeck kromolitograafia (1856)
"Equus asinus somaliensis", kromolitograafia 1869. aastast
Pesapallikaart, kromolitograafia 1888. aastast
New Kensingtoni linn, litograafia 1896. aastast
Hugo Grafi litograafia 1900. aastast
USA armee värbamisplakat esimese maailmasõja ajast

Vaata ka

Viited

↑ 9.4.1. Kirjastused. Trükikojad. Raamatukauplused
↑ Leonhard Lapin: "Litograafia pilamine" Sirp, 27.03.2015

Välislingid

[1] 9.4.1. Kirjastused. Trükikojad. Raamatukauplused

[2] Leonhard Lapin: "Litograafia pilamine" Sirp, 27.03.2015

[1]

[2]

@@ 15. rida: / 15. rida: @@
 [[1799]]. aastal avas Senefelder [[München]]is oma [[trükikoda|trükikoja]].
-[[Baier]]i [[Raamatukogu|õukonnaraamatukogu]] [[direktor]] C. v. Aretin ([[1773]]–[[1824]]) otsustas [[1807]]. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed [[joonistaja]]d (näiteks [[Johann Nepomuk Strixner]]i ja [[Ferdinand Piloty]]) ja peatselt ühines ka Alois Senefelder. Müncheni [[kunstikogu]]d sisaldasid rohkesti kuulsate [[meister|meistrite]] [[teos]]eid, mida laiemale [[publik]]ule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia kui graafikaliigi ja selle litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.
+[[Baier]]i [[Raamatukogu|õukonnaraamatukogu]] [[direktor]] C. v. Aretin ([[1773]]–[[1824]]) otsustas [[1807]]. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed [[joonistaja]]d (näiteks [[Johann Nepomuk Strixner]]i ja [[Ferdinand Piloty]]) ja peatselt ühines ka Alois Senefelder. Müncheni [[kunstikogu]]d sisaldasid rohkesti kuulsate [[meister|meistrite]] [[teos]]eid, mida laiemale [[publik]]ule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia kui graafikaliigi ja kõnesoleva litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.
 [[Pilt:Sofia Giordano Clerc Elefante Indiano.jpg|pisi|Litograafia [[1827]]. aastast, autor [[Felice Festa]]. 37,5 x 20 cm]]
 [[1810]]. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate [[15. sajand|15.]]–[[18. sajand]]i meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja
@@ 30. rida: / 30. rida: @@
 === Litograafia ajalugu Eestis ===
 [[Pilt:TKM 1240G, Tartu Ülikooli peahoone, Georg Friedrich Schlater.jpg|pisi|[[Georg Friedrich Schlater]]i litograafia [[Tartu Ülikooli peahoone]]st (loodud u 1832–1835)]]
-[[Eesti]] esimese litotöökoja asutas kunstnik [[Carl Sigismund Walther]] [[1818]]. aastal [[Tallinn]]as. [[1832]]. aastal rajas [[Georg Friedrich Schlater]] Tartusse litograafiameetodil töötava trükikoja. Sama sajandi teisel poolel võeti litograafia kasutusele ka mitmes varem asutatud trükikojas ning sajandi lõpul loodi suur hulk uusi trükikodasid.<ref>[http://www.eha.ee/fondiloend/frames/struc_prop.php?id=691&lid=933 9.4.1. Kirjastused. Trükikojad. Raamatukauplused]</ref>
+[[Eesti]] esimese litotöökoja asutas kunstnik [[Carl Sigismund Walther]] [[1818]]. aastal [[Tallinn]]as. [[1832]]. aastal rajas [[Georg Friedrich Schlater]] [[Tartu]]sse litograafiameetodil töötava trükikoja. Sama sajandi teisel poolel võeti litograafia kasutusele ka mitmes varem asutatud trükikojas ning sajandi lõpul loodi suur hulk uusi trükikodasid.<ref>[http://www.eha.ee/fondiloend/frames/struc_prop.php?id=691&lid=933 9.4.1. Kirjastused. Trükikojad. Raamatukauplused]</ref>
 Litograafia püsis trükikodades kasutusel kuni 1970. aastateni, mil selle vahetas välja ofsettrükk.<ref>[[Leonhard Lapin]]: [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/litograafia-pilamine/ "Litograafia pilamine"] Sirp, 27.03.2015</ref>