Antoine Watteau: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
P Korrastasin skripti abil viiteid
21. rida: 21. rida:
| Auhinnad =
| Auhinnad =
}}
}}
'''Jean-Antoine Watteau''' ([[10. oktoober]] [[1684]] [[Valenciennes]] – [[18. juuli]] [[1721]] [[Nogent-sur-Marne]]) oli [[Prantsusmaa|prantsuse]] maalikunstnik.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=Giovanni Macchia|URL=https://www.britannica.com/biography/Antoine-Watteau|Pealkiri=Antoine Watteau|Väljaanne=BRITANNICA|Aeg=|Kasutatud=17.04.2018}}</ref>
'''Jean-Antoine Watteau''' ([[10. oktoober]] [[1684]] [[Valenciennes]] – [[18. juuli]] [[1721]] [[Nogent-sur-Marne]]) oli [[Prantsusmaa|prantsuse]] maalikunstnik.<ref name=":0" />


== Elukäik ==
== Elukäik ==


Antoine Watteau sündis 1784. aastal Valeniciennes’i linnas katusepanija peres. Lapsepõlves olevat noor Watteau olnud tundlik ja tujukas, aga samuti agar romaanide lugeja ning muusikahuviline. Lisaks armastas ta joonistada kohalikul linnaväljakul esinevaid turupetiseid, mistõttu saadeti ta kohaliku maalija töökotta õppima. Umbes kaheksateistkümneaastaselt suundus Watteau [[Pariis]]i, kus asus esialgu kunstnik [[Métayer]]i õpipoisiks.<ref name=":0" /> Tema esimesed tööd olid laiale turule mõeldud härduspiltide koopiad. Umbes 1705. aastal asus Watteau tööle [[Claude Gillot]]’ juurde, kes spetsialiseerus ''[[Commedia dell'arte|commedia dell'arte]]''<nowiki/>'i näidenditest inspireeritud koomilistele maalidele. Gillot tutvustas Watteau'd ka interjööri- ja ornamendikunstniku [[Claude Audran III]]-ga – nende kahe meistri käe all õppides kujunes välja tema küps stiil, millesse ta inkorporeeris teatraalse süžee ja sisekujunduses levima hakanud õrnade [[arabesk]]ide tüüpi kujutluslaadi. 1709. aastal osales Watteau, vaatamata ebaharilikule haridusteele, [[Académie royale de peinture et de sculpture|kuningliku maali- ja skulptuuriakadeemia]] ''[[Prix de Rome]]'' võistlusel, kus saavutas teise koha. Kunstniku unistus võita õppereis Italiasse ei realiseerunud. Kuid tänu esitatud töö heale kvaliteedile võeti Watteau selle asemel kunstnik [[Charles de la Fosse]]’i toetusel 1712. aastal Akadeemiasse vastu. Oma vastuvõtutööna esitas ta 1717. aastal ajaloomaali žanri all töö „Sõit [[Kythera saar]]ele“, kuid Akadeemia arvates selle žanri alla ta ei sobinud. Seetõttu võeti ta vastu kui ''[[fêtes galantes]]''<nowiki/>'ide maalija, olles esimene, keda nimetati selles stiilis maalijaks. <ref>{{Netiviide|Autor=Perrin Stein|URL=https://www.metmuseum.org/TOAH/HD/watt/hd_watt.htm|Pealkiri=Antoine Watteau (1684–1721)|Väljaanne=New York: The Metropolitan Museum of Art, 2000–2018|Aeg=Oktoober 2003|Kasutatud=03.05.2018}}</ref>
Antoine Watteau sündis 1784. aastal Valeniciennes’i linnas katusepanija peres. Lapsepõlves olevat noor Watteau olnud tundlik ja tujukas, aga samuti agar romaanide lugeja ning muusikahuviline. Lisaks armastas ta joonistada kohalikul linnaväljakul esinevaid turupetiseid, mistõttu saadeti ta kohaliku maalija töökotta õppima. Umbes kaheksateistkümneaastaselt suundus Watteau [[Pariis]]i, kus asus esialgu kunstnik [[Métayer]]i õpipoisiks.<ref name=":0" /> Tema esimesed tööd olid laiale turule mõeldud härduspiltide koopiad. Umbes 1705. aastal asus Watteau tööle [[Claude Gillot]]’ juurde, kes spetsialiseerus ''[[Commedia dell'arte|commedia dell'arte]]''<nowiki/>'i näidenditest inspireeritud koomilistele maalidele. Gillot tutvustas Watteau'd ka interjööri- ja ornamendikunstniku [[Claude Audran III]]-ga – nende kahe meistri käe all õppides kujunes välja tema küps stiil, millesse ta inkorporeeris teatraalse süžee ja sisekujunduses levima hakanud õrnade [[arabesk]]ide tüüpi kujutluslaadi. 1709. aastal osales Watteau, vaatamata ebaharilikule haridusteele, [[Académie royale de peinture et de sculpture|kuningliku maali- ja skulptuuriakadeemia]] ''[[Prix de Rome]]'' võistlusel, kus saavutas teise koha. Kunstniku unistus võita õppereis Italiasse ei realiseerunud. Kuid tänu esitatud töö heale kvaliteedile võeti Watteau selle asemel kunstnik [[Charles de la Fosse]]’i toetusel 1712. aastal Akadeemiasse vastu. Oma vastuvõtutööna esitas ta 1717. aastal ajaloomaali žanri all töö „Sõit [[Kythera saar]]ele“, kuid Akadeemia arvates selle žanri alla ta ei sobinud. Seetõttu võeti ta vastu kui ''[[fêtes galantes]]''<nowiki/>'ide maalija, olles esimene, keda nimetati selles stiilis maalijaks. <ref name="EbPiM" />


Antoine Watteau suri 1721. aastal [[tuberkuloos]]i. <ref name=":0" />
Antoine Watteau suri 1721. aastal [[tuberkuloos]]i. <ref name=":0" />
32. rida: 32. rida:
=== Watteau loomingu vaimsus ===
=== Watteau loomingu vaimsus ===


17. sajandi viimase veerandi prantsuse kunstielu iseloomustab nn ''Querelle de Coloris'' – vaidlus selle üle, kas maalijad peaksid keskenduma kompositsioonile ([[Nicolas Poussin|Poussin]]i moodi poussinistid) või värvile ([[Peter Paul Rubens|Rubens]]i järgi rubenistid). Alates [[Charles le Brun]]i saamisest Akadeemia etteotsa nähti maali puhul värvist olulisemaks ''dessein''<nowiki/>'i (disain [[Prantsuse keel|pr. k.]]), mis pidi materiaalse naudingu asemel pakkuma tegevust vaimule. Sellele vastandusid nn. koloristid, kelle juhtiv teoreetik oli [[Roger de Piles]]. Piles’i järgi oli maalipind ahvatlusteks loodud ning vaatamine pidi eelkõige toimima füüsilise nautlemisena. Tema pakutud ideaalne maal pidi rakendama ''tout ensemble'' (kõik kokku pr. k.) tüüpi kompositsiooni, kus pildipinna erinevad osad allusid tasakaalustavale hierarhiale, mille eesmärk oli mõned kompositsioonielemendid esile tõsta, et need oleksid tabatavad silmapilkselt. Värvi ja ''tout ensemble''<nowiki/>'i koostöö pidi saavutama efekti, Piles nimetas seda ''Enthousiasme'', kus maal rabab vaatajat ning surub alla tema võime pilti intelligentselt analüüsida.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Aaron Wile|pealkiri=ART BULLETIN VOLUME XCVI NUMBER 3|aasta=2014|koht=|kirjastus=|lehekülg=319–337|artikkel="Watteau, Reverie, and Selfhood"|Artikli autor=}}</ref>
17. sajandi viimase veerandi prantsuse kunstielu iseloomustab nn ''Querelle de Coloris'' – vaidlus selle üle, kas maalijad peaksid keskenduma kompositsioonile ([[Nicolas Poussin|Poussin]]i moodi poussinistid) või värvile ([[Peter Paul Rubens|Rubens]]i järgi rubenistid). Alates [[Charles le Brun]]i saamisest Akadeemia etteotsa nähti maali puhul värvist olulisemaks ''dessein''<nowiki/>'i (disain [[Prantsuse keel|pr. k.]]), mis pidi materiaalse naudingu asemel pakkuma tegevust vaimule. Sellele vastandusid nn. koloristid, kelle juhtiv teoreetik oli [[Roger de Piles]]. Piles’i järgi oli maalipind ahvatlusteks loodud ning vaatamine pidi eelkõige toimima füüsilise nautlemisena. Tema pakutud ideaalne maal pidi rakendama ''tout ensemble'' (kõik kokku pr. k.) tüüpi kompositsiooni, kus pildipinna erinevad osad allusid tasakaalustavale hierarhiale, mille eesmärk oli mõned kompositsioonielemendid esile tõsta, et need oleksid tabatavad silmapilkselt. Värvi ja ''tout ensemble''<nowiki/>'i koostöö pidi saavutama efekti, Piles nimetas seda ''Enthousiasme'', kus maal rabab vaatajat ning surub alla tema võime pilti intelligentselt analüüsida.<ref name=":1" />


Ajaks, mil Watteau sai küpseks maalijaks, oli eelnimetatud vaidlus juba läbi. Watteau oli selgelt ''Querelle de Coloris''’i vaidluses rubenistide poolel, aga samas puudus tema töödes ''Enthousiasme'' ning tema loomingut tuleks vaadelda ''galanterie'' ja ''rêverie'' teoreetilistes raamides. ''Galanterie'' oli 18. sajandil levinud õukondlikkusega seotud vaimne hoiak, mida iseloomustab nii intellektuaalsest kalkusest kui emotsionaalsest tulisusest loobumine pehmuse, õrnuse, magususe ja teistele meeldimise kasuks. Watteau suutis selle hoiaku kanda üle uuele meediumile, pildipinnale. ''Rêverie'' defineeriti 1694. aastal Akadeemia sõnaraamatus, kui mõte, milles kujutlusvõime saab uidata. Veel 17. sajandi algul tähendas tegusõna ''resver'' kahte asja, jalutama ja sonima/meeletu olema, kuid Watteau ajaks oli selle tähendus säilitanud hullumeelsuse seose vaimsega ning lisas sellele füüsilise uitamise elemendi. ''Rêverie'' oli ''Enthousiasme''’iga vastakutine kunstiteooria, kuna ta püüdis vaatajat rabamise asemel hoopis võluda ja endale keskenduma panna. Taoline maalilaad oli mõeldud uut tüüpi vaatajale, kes nautis selle võlusid ja mõtles temas peituvate ideede üle isiklikus kabinetis või hubases salongis, mitte suures lossisalis. Watteau maalid olid tihti väiksemõõtmelised ja kujutasid elegantsete ja tundlike kehahoiakutega inimesi, kes näisid unistavat erinevates rohtukasvanud parkides ja aedades (näiteks "Sõit Kythera saarele"). Viimased olid meelispaikadeks ''Rêverie'' esinemisel ka toonastes romaanides, näiteks [[Jean de La Fontaine|de La Fontaine]]’il.<ref name=":1" /> ''Fêtes galantes''<nowiki/>'id olid intiimse sisuga väikesemõõtmelised maalid, kus galantsed tegelased mängisid muusikat, kogunesid niisama parkides või balliruumides.
Ajaks, mil Watteau sai küpseks maalijaks, oli eelnimetatud vaidlus juba läbi. Watteau oli selgelt ''Querelle de Coloris''’i vaidluses rubenistide poolel, aga samas puudus tema töödes ''Enthousiasme'' ning tema loomingut tuleks vaadelda ''galanterie'' ja ''rêverie'' teoreetilistes raamides. ''Galanterie'' oli 18. sajandil levinud õukondlikkusega seotud vaimne hoiak, mida iseloomustab nii intellektuaalsest kalkusest kui emotsionaalsest tulisusest loobumine pehmuse, õrnuse, magususe ja teistele meeldimise kasuks. Watteau suutis selle hoiaku kanda üle uuele meediumile, pildipinnale. ''Rêverie'' defineeriti 1694. aastal Akadeemia sõnaraamatus, kui mõte, milles kujutlusvõime saab uidata. Veel 17. sajandi algul tähendas tegusõna ''resver'' kahte asja, jalutama ja sonima/meeletu olema, kuid Watteau ajaks oli selle tähendus säilitanud hullumeelsuse seose vaimsega ning lisas sellele füüsilise uitamise elemendi. ''Rêverie'' oli ''Enthousiasme''’iga vastakutine kunstiteooria, kuna ta püüdis vaatajat rabamise asemel hoopis võluda ja endale keskenduma panna. Taoline maalilaad oli mõeldud uut tüüpi vaatajale, kes nautis selle võlusid ja mõtles temas peituvate ideede üle isiklikus kabinetis või hubases salongis, mitte suures lossisalis. Watteau maalid olid tihti väiksemõõtmelised ja kujutasid elegantsete ja tundlike kehahoiakutega inimesi, kes näisid unistavat erinevates rohtukasvanud parkides ja aedades (näiteks "Sõit Kythera saarele"). Viimased olid meelispaikadeks ''Rêverie'' esinemisel ka toonastes romaanides, näiteks [[Jean de La Fontaine|de La Fontaine]]’il.<ref name=":1" /> ''Fêtes galantes''<nowiki/>'id olid intiimse sisuga väikesemõõtmelised maalid, kus galantsed tegelased mängisid muusikat, kogunesid niisama parkides või balliruumides.


=== Pierrot ===
=== Pierrot ===
Pierrot oli üks ''commedia dell'arte''<nowiki/>'i tüüptegelasi ([[Itaalia keel|it. k.]] ''tipi fissi''), ta oli äratuntav üleni valge ja oma kehale liigsuure riietuse järgi. Itaalia teatritrupid (''Comédie italienne'') tegutsesid Pariisis alates 1570. aastatest ning olid sajandiga mugandanud itaaliakeelsed näidendid prantsuse keelde, keskendusid rohkem füüsilisele komöödiale kui sõnamängule, teisendasid ja lisasid tegelaskujusid. Pierrot oli üks prantsuspärastest lisadest, tema eelkäijaid on mitu: itaalia Pulcinella (kandis samuti lohvat valget kostüümi, aga ka valget pika ninaga maski), [[Molière]]'i näidendi "Don Juan, ou le Festin de pierre" talupojast tegelane ja Gilles lihtsameelne (ta oli Pierrot’ga väga sarnane nii riietuselt kui ka karakterilt ja neid on hiljem tihti segi aetud). Pierrot oli ''zanni'' ehk meesteenrist tegelane, kelle iseloomujoonteks olid laiskus, aeglus, õgardlus ja lihtsameelsus, mida vürtsitasid üksikud vaimuvälgatused. Pierrot' lihtsamelsusest tingitud juhuslikud väärarusaamad ja apsakad lõppesid enamasti õnnelikult. ''Commedia dell'arte''<nowiki/>'i kostüümid olid levinud karnevaliriietusena ning 19. sajandi esimese poole Prantsuse monarhia restauratsiooniperioodil väljendasid taolised kostüümid nostalgiat ''[[Ancien régime]]''<nowiki/>'i vastu. Alates 1840. aastatest kuni sajandi lõpuni muutus Pierrot ullikesest tasapisi süngeks ja kiuslikuks tegelaseks.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Judy Sund|pealkiri=ART BULLETIN VOLUME XCVIII NUMBER 3|aasta=September 2016|koht=|kirjastus=|lehekülg=321–347|artikkel=Why So Sad? Watteau’s Pierrots}}</ref>
Pierrot oli üks ''commedia dell'arte''<nowiki/>'i tüüptegelasi ([[Itaalia keel|it. k.]] ''tipi fissi''), ta oli äratuntav üleni valge ja oma kehale liigsuure riietuse järgi. Itaalia teatritrupid (''Comédie italienne'') tegutsesid Pariisis alates 1570. aastatest ning olid sajandiga mugandanud itaaliakeelsed näidendid prantsuse keelde, keskendusid rohkem füüsilisele komöödiale kui sõnamängule, teisendasid ja lisasid tegelaskujusid. Pierrot oli üks prantsuspärastest lisadest, tema eelkäijaid on mitu: itaalia Pulcinella (kandis samuti lohvat valget kostüümi, aga ka valget pika ninaga maski), [[Molière]]'i näidendi "Don Juan, ou le Festin de pierre" talupojast tegelane ja Gilles lihtsameelne (ta oli Pierrot’ga väga sarnane nii riietuselt kui ka karakterilt ja neid on hiljem tihti segi aetud). Pierrot oli ''zanni'' ehk meesteenrist tegelane, kelle iseloomujoonteks olid laiskus, aeglus, õgardlus ja lihtsameelsus, mida vürtsitasid üksikud vaimuvälgatused. Pierrot' lihtsamelsusest tingitud juhuslikud väärarusaamad ja apsakad lõppesid enamasti õnnelikult. ''Commedia dell'arte''<nowiki/>'i kostüümid olid levinud karnevaliriietusena ning 19. sajandi esimese poole Prantsuse monarhia restauratsiooniperioodil väljendasid taolised kostüümid nostalgiat ''[[Ancien régime]]''<nowiki/>'i vastu. Alates 1840. aastatest kuni sajandi lõpuni muutus Pierrot ullikesest tasapisi süngeks ja kiuslikuks tegelaseks.<ref name=":2" />


Watteau polnud esimene, kes maalis ''commedia dell'arte''<nowiki/>'i tegelasi ja näitlejaid. Näiteks maalis neid ka Watteau'ga koostööd teinud Claude Gillot. Watteau uuenduseks oli tegelaskujude paigutamine arkaadiasse ning Pierrot' esiplaanile toomine. Lihtsameelne Pierrot on justkui seltskonda sattunud tülikas ja üleliigne isik. Samal ajal võib Pierrot' kehahoiakust ja õndsast näoilmest järeldada, et ta pole ise teadlik oma üleliigsusest. Näiteks 1712. aasta maalil „Õnnelik Pierrot“ on naeratav peategelane asetatud kahe galantse paari vahele. Enamikul Watteau teatriteemalistel maalidel vaatab Pierrot pildi pinnalt vaataja poole. Sellist poosi on pikka aega peetud nii tegelase kui kunstniku enda kurbuse väljenduseks, kuid tõenäoliselt on tegemist 19. sajandi keskpaiga leiutisega. Watteau kaasaegsed kirjeldasid teda kui meest, kes tundis end seltskonnas ebamugavalt. Samas leidub ka vihjeid, et eraelus oli ta pierrot’likust iseloomust väga kaugel (väidetavalt hävitati pärast kunstniku surma suurel hulgal temast maha jäänud pornograafilisi töid<ref name=":1" />). Kurblikkuse omistamine tuleb tõenäoliselt 1830.–1840. aastatest, kui itaalia komöödiast oli järgi jäänud vaid pantomiimnäidendid. [[Jean-Gaspard Deburau]] oli võimekas näitleja, kes nägi astma tõttu haiglane välja, minestas tihti laval ning töötas oma surmani teatris. Tõenäoliselt seoti Deburau kehastatud Pierrot Watteau omaga, kuna 1718.–1719. aastal maalitud „Pierrot“ toodi pärast kümnenditepikkust pausi taas publiku ette vaid mõni kuu pärast kuulsa näitleja surma, sidudes nad kurbuse kaudu. ''Commedia dell'arte''<nowiki/>'i näitlejatel oli kombeks publikuga otse suhelda ja purustada kujutelm [[Denis Diderot]]' poolt välja mõeldud „neljandast seinast“, pakkudes vaatajale iroonilise meeldetuletuse laval toimuva illusoorsusest. Watteau Pierrot’d mängisid sarnast rolli, viidates maali ebareaalsusele, olles toetatud ka näiteks nähtavate pintslilöökide poolt.<ref name=":2" />
Watteau polnud esimene, kes maalis ''commedia dell'arte''<nowiki/>'i tegelasi ja näitlejaid. Näiteks maalis neid ka Watteau'ga koostööd teinud Claude Gillot. Watteau uuenduseks oli tegelaskujude paigutamine arkaadiasse ning Pierrot' esiplaanile toomine. Lihtsameelne Pierrot on justkui seltskonda sattunud tülikas ja üleliigne isik. Samal ajal võib Pierrot' kehahoiakust ja õndsast näoilmest järeldada, et ta pole ise teadlik oma üleliigsusest. Näiteks 1712. aasta maalil „Õnnelik Pierrot“ on naeratav peategelane asetatud kahe galantse paari vahele. Enamikul Watteau teatriteemalistel maalidel vaatab Pierrot pildi pinnalt vaataja poole. Sellist poosi on pikka aega peetud nii tegelase kui kunstniku enda kurbuse väljenduseks, kuid tõenäoliselt on tegemist 19. sajandi keskpaiga leiutisega. Watteau kaasaegsed kirjeldasid teda kui meest, kes tundis end seltskonnas ebamugavalt. Samas leidub ka vihjeid, et eraelus oli ta pierrot’likust iseloomust väga kaugel (väidetavalt hävitati pärast kunstniku surma suurel hulgal temast maha jäänud pornograafilisi töid<ref name=":1" />). Kurblikkuse omistamine tuleb tõenäoliselt 1830.–1840. aastatest, kui itaalia komöödiast oli järgi jäänud vaid pantomiimnäidendid. [[Jean-Gaspard Deburau]] oli võimekas näitleja, kes nägi astma tõttu haiglane välja, minestas tihti laval ning töötas oma surmani teatris. Tõenäoliselt seoti Deburau kehastatud Pierrot Watteau omaga, kuna 1718.–1719. aastal maalitud „Pierrot“ toodi pärast kümnenditepikkust pausi taas publiku ette vaid mõni kuu pärast kuulsa näitleja surma, sidudes nad kurbuse kaudu. ''Commedia dell'arte''<nowiki/>'i näitlejatel oli kombeks publikuga otse suhelda ja purustada kujutelm [[Denis Diderot]]' poolt välja mõeldud „neljandast seinast“, pakkudes vaatajale iroonilise meeldetuletuse laval toimuva illusoorsusest. Watteau Pierrot’d mängisid sarnast rolli, viidates maali ebareaalsusele, olles toetatud ka näiteks nähtavate pintslilöökide poolt.<ref name=":2" />


== Muud ==
== Muud ==
Watteau tegeles ka dekoratiivmaalidega. Näiteks valmistas ta Marquis de Nointelile arabeskide seeria.<ref>{{Netiviide|Autor=Jean Cailleaux|URL=http://www.jstor.org/stable/873295|Pealkiri=Decorations by Antoine Watteau for the hôtel de Nointel|Väljaanne=The Burlington Magazine|Aeg=Märts 1961|Kasutatud=27.04.2018}}</ref>
Watteau tegeles ka dekoratiivmaalidega. Näiteks valmistas ta Marquis de Nointelile arabeskide seeria.<ref name="op6bi" />


Kleite, mida Watteau maalide naised kannavad, on nimetatud "Watteau kleitideks". Näiteks nimetas Briti moedisainer [[Vivienne Westwood]] ühe oma 1996. aastal loodud kleidi "Watteau'ks".<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://collections.vam.ac.uk/item/O83590/watteau-evening-dress-with-vivienne-westwood/|Pealkiri=Watteau|Väljaanne=Victoria and Albert Museum|Aeg=|Kasutatud=04.05.2018}}</ref>
Kleite, mida Watteau maalide naised kannavad, on nimetatud "Watteau kleitideks". Näiteks nimetas Briti moedisainer [[Vivienne Westwood]] ühe oma 1996. aastal loodud kleidi "Watteau'ks".<ref name="bGnvz" />


== Galerii ==
== Galerii ==
63. rida: 63. rida:


== Viited ==
== Viited ==
{{viited|allikad=
{{Viited}}
<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=Giovanni Macchia|URL=https://www.britannica.com/biography/Antoine-Watteau|Pealkiri=Antoine Watteau|Väljaanne=BRITANNICA|Aeg=|Kasutatud=17.04.2018}}</ref>
<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Aaron Wile|pealkiri=ART BULLETIN VOLUME XCVI NUMBER 3|aasta=2014|koht=|kirjastus=|lehekülg=319–337|artikkel="Watteau, Reverie, and Selfhood"|Artikli autor=}}</ref>
<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Judy Sund|pealkiri=ART BULLETIN VOLUME XCVIII NUMBER 3|aasta=September 2016|koht=|kirjastus=|lehekülg=321–347|artikkel=Why So Sad? Watteau’s Pierrots}}</ref>
<ref name="EbPiM">{{Netiviide|Autor=Perrin Stein|URL=https://www.metmuseum.org/TOAH/HD/watt/hd_watt.htm|Pealkiri=Antoine Watteau (1684–1721)|Väljaanne=New York: The Metropolitan Museum of Art, 2000–2018|Aeg=Oktoober 2003|Kasutatud=03.05.2018}}</ref>
<ref name="op6bi">{{Netiviide|Autor=Jean Cailleaux|URL=http://www.jstor.org/stable/873295|Pealkiri=Decorations by Antoine Watteau for the hôtel de Nointel|Väljaanne=The Burlington Magazine|Aeg=Märts 1961|Kasutatud=27.04.2018}}</ref>
<ref name="bGnvz">{{Netiviide|Autor=|URL=http://collections.vam.ac.uk/item/O83590/watteau-evening-dress-with-vivienne-westwood/|Pealkiri=Watteau|Väljaanne=Victoria and Albert Museum|Aeg=|Kasutatud=04.05.2018}}</ref>
}}


{{JÄRJESTA:Watteau, Antoine}}
{{JÄRJESTA:Watteau, Antoine}}

Redaktsioon: 5. juuli 2018, kell 21:06

Antoine Watteau
Portreteeritud Rosalba Carriera poolt 1721. aastal
Sünninimi Jean-Antoine Watteau
Sündinud 10. oktoober 1684
Valenciennes
Surnud 18. juuli 1721
Nogent-sur-Marne
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunst
Kunstivool rokokoo

Jean-Antoine Watteau (10. oktoober 1684 Valenciennes – 18. juuli 1721 Nogent-sur-Marne) oli prantsuse maalikunstnik.[1]

Elukäik

Antoine Watteau sündis 1784. aastal Valeniciennes’i linnas katusepanija peres. Lapsepõlves olevat noor Watteau olnud tundlik ja tujukas, aga samuti agar romaanide lugeja ning muusikahuviline. Lisaks armastas ta joonistada kohalikul linnaväljakul esinevaid turupetiseid, mistõttu saadeti ta kohaliku maalija töökotta õppima. Umbes kaheksateistkümneaastaselt suundus Watteau Pariisi, kus asus esialgu kunstnik Métayeri õpipoisiks.[1] Tema esimesed tööd olid laiale turule mõeldud härduspiltide koopiad. Umbes 1705. aastal asus Watteau tööle Claude Gillot’ juurde, kes spetsialiseerus commedia dell'arte'i näidenditest inspireeritud koomilistele maalidele. Gillot tutvustas Watteau'd ka interjööri- ja ornamendikunstniku Claude Audran III-ga – nende kahe meistri käe all õppides kujunes välja tema küps stiil, millesse ta inkorporeeris teatraalse süžee ja sisekujunduses levima hakanud õrnade arabeskide tüüpi kujutluslaadi. 1709. aastal osales Watteau, vaatamata ebaharilikule haridusteele, kuningliku maali- ja skulptuuriakadeemia Prix de Rome võistlusel, kus saavutas teise koha. Kunstniku unistus võita õppereis Italiasse ei realiseerunud. Kuid tänu esitatud töö heale kvaliteedile võeti Watteau selle asemel kunstnik Charles de la Fosse’i toetusel 1712. aastal Akadeemiasse vastu. Oma vastuvõtutööna esitas ta 1717. aastal ajaloomaali žanri all töö „Sõit Kythera saarele“, kuid Akadeemia arvates selle žanri alla ta ei sobinud. Seetõttu võeti ta vastu kui fêtes galantes'ide maalija, olles esimene, keda nimetati selles stiilis maalijaks. [2]

Antoine Watteau suri 1721. aastal tuberkuloosi. [1]

Looming

Watteau loomingu vaimsus

17. sajandi viimase veerandi prantsuse kunstielu iseloomustab nn Querelle de Coloris – vaidlus selle üle, kas maalijad peaksid keskenduma kompositsioonile (Poussini moodi poussinistid) või värvile (Rubensi järgi rubenistid). Alates Charles le Bruni saamisest Akadeemia etteotsa nähti maali puhul värvist olulisemaks dessein'i (disain pr. k.), mis pidi materiaalse naudingu asemel pakkuma tegevust vaimule. Sellele vastandusid nn. koloristid, kelle juhtiv teoreetik oli Roger de Piles. Piles’i järgi oli maalipind ahvatlusteks loodud ning vaatamine pidi eelkõige toimima füüsilise nautlemisena. Tema pakutud ideaalne maal pidi rakendama tout ensemble (kõik kokku pr. k.) tüüpi kompositsiooni, kus pildipinna erinevad osad allusid tasakaalustavale hierarhiale, mille eesmärk oli mõned kompositsioonielemendid esile tõsta, et need oleksid tabatavad silmapilkselt. Värvi ja tout ensemble'i koostöö pidi saavutama efekti, Piles nimetas seda Enthousiasme, kus maal rabab vaatajat ning surub alla tema võime pilti intelligentselt analüüsida.[3]

Ajaks, mil Watteau sai küpseks maalijaks, oli eelnimetatud vaidlus juba läbi. Watteau oli selgelt Querelle de Coloris’i vaidluses rubenistide poolel, aga samas puudus tema töödes Enthousiasme ning tema loomingut tuleks vaadelda galanterie ja rêverie teoreetilistes raamides. Galanterie oli 18. sajandil levinud õukondlikkusega seotud vaimne hoiak, mida iseloomustab nii intellektuaalsest kalkusest kui emotsionaalsest tulisusest loobumine pehmuse, õrnuse, magususe ja teistele meeldimise kasuks. Watteau suutis selle hoiaku kanda üle uuele meediumile, pildipinnale. Rêverie defineeriti 1694. aastal Akadeemia sõnaraamatus, kui mõte, milles kujutlusvõime saab uidata. Veel 17. sajandi algul tähendas tegusõna resver kahte asja, jalutama ja sonima/meeletu olema, kuid Watteau ajaks oli selle tähendus säilitanud hullumeelsuse seose vaimsega ning lisas sellele füüsilise uitamise elemendi. Rêverie oli Enthousiasme’iga vastakutine kunstiteooria, kuna ta püüdis vaatajat rabamise asemel hoopis võluda ja endale keskenduma panna. Taoline maalilaad oli mõeldud uut tüüpi vaatajale, kes nautis selle võlusid ja mõtles temas peituvate ideede üle isiklikus kabinetis või hubases salongis, mitte suures lossisalis. Watteau maalid olid tihti väiksemõõtmelised ja kujutasid elegantsete ja tundlike kehahoiakutega inimesi, kes näisid unistavat erinevates rohtukasvanud parkides ja aedades (näiteks "Sõit Kythera saarele"). Viimased olid meelispaikadeks Rêverie esinemisel ka toonastes romaanides, näiteks de La Fontaine’il.[3] Fêtes galantes'id olid intiimse sisuga väikesemõõtmelised maalid, kus galantsed tegelased mängisid muusikat, kogunesid niisama parkides või balliruumides.

Pierrot

Pierrot oli üks commedia dell'arte'i tüüptegelasi (it. k. tipi fissi), ta oli äratuntav üleni valge ja oma kehale liigsuure riietuse järgi. Itaalia teatritrupid (Comédie italienne) tegutsesid Pariisis alates 1570. aastatest ning olid sajandiga mugandanud itaaliakeelsed näidendid prantsuse keelde, keskendusid rohkem füüsilisele komöödiale kui sõnamängule, teisendasid ja lisasid tegelaskujusid. Pierrot oli üks prantsuspärastest lisadest, tema eelkäijaid on mitu: itaalia Pulcinella (kandis samuti lohvat valget kostüümi, aga ka valget pika ninaga maski), Molière'i näidendi "Don Juan, ou le Festin de pierre" talupojast tegelane ja Gilles lihtsameelne (ta oli Pierrot’ga väga sarnane nii riietuselt kui ka karakterilt ja neid on hiljem tihti segi aetud). Pierrot oli zanni ehk meesteenrist tegelane, kelle iseloomujoonteks olid laiskus, aeglus, õgardlus ja lihtsameelsus, mida vürtsitasid üksikud vaimuvälgatused. Pierrot' lihtsamelsusest tingitud juhuslikud väärarusaamad ja apsakad lõppesid enamasti õnnelikult. Commedia dell'arte'i kostüümid olid levinud karnevaliriietusena ning 19. sajandi esimese poole Prantsuse monarhia restauratsiooniperioodil väljendasid taolised kostüümid nostalgiat Ancien régime'i vastu. Alates 1840. aastatest kuni sajandi lõpuni muutus Pierrot ullikesest tasapisi süngeks ja kiuslikuks tegelaseks.[4]

Watteau polnud esimene, kes maalis commedia dell'arte'i tegelasi ja näitlejaid. Näiteks maalis neid ka Watteau'ga koostööd teinud Claude Gillot. Watteau uuenduseks oli tegelaskujude paigutamine arkaadiasse ning Pierrot' esiplaanile toomine. Lihtsameelne Pierrot on justkui seltskonda sattunud tülikas ja üleliigne isik. Samal ajal võib Pierrot' kehahoiakust ja õndsast näoilmest järeldada, et ta pole ise teadlik oma üleliigsusest. Näiteks 1712. aasta maalil „Õnnelik Pierrot“ on naeratav peategelane asetatud kahe galantse paari vahele. Enamikul Watteau teatriteemalistel maalidel vaatab Pierrot pildi pinnalt vaataja poole. Sellist poosi on pikka aega peetud nii tegelase kui kunstniku enda kurbuse väljenduseks, kuid tõenäoliselt on tegemist 19. sajandi keskpaiga leiutisega. Watteau kaasaegsed kirjeldasid teda kui meest, kes tundis end seltskonnas ebamugavalt. Samas leidub ka vihjeid, et eraelus oli ta pierrot’likust iseloomust väga kaugel (väidetavalt hävitati pärast kunstniku surma suurel hulgal temast maha jäänud pornograafilisi töid[3]). Kurblikkuse omistamine tuleb tõenäoliselt 1830.–1840. aastatest, kui itaalia komöödiast oli järgi jäänud vaid pantomiimnäidendid. Jean-Gaspard Deburau oli võimekas näitleja, kes nägi astma tõttu haiglane välja, minestas tihti laval ning töötas oma surmani teatris. Tõenäoliselt seoti Deburau kehastatud Pierrot Watteau omaga, kuna 1718.–1719. aastal maalitud „Pierrot“ toodi pärast kümnenditepikkust pausi taas publiku ette vaid mõni kuu pärast kuulsa näitleja surma, sidudes nad kurbuse kaudu. Commedia dell'arte'i näitlejatel oli kombeks publikuga otse suhelda ja purustada kujutelm Denis Diderot' poolt välja mõeldud „neljandast seinast“, pakkudes vaatajale iroonilise meeldetuletuse laval toimuva illusoorsusest. Watteau Pierrot’d mängisid sarnast rolli, viidates maali ebareaalsusele, olles toetatud ka näiteks nähtavate pintslilöökide poolt.[4]

Muud

Watteau tegeles ka dekoratiivmaalidega. Näiteks valmistas ta Marquis de Nointelile arabeskide seeria.[5]

Kleite, mida Watteau maalide naised kannavad, on nimetatud "Watteau kleitideks". Näiteks nimetas Briti moedisainer Vivienne Westwood ühe oma 1996. aastal loodud kleidi "Watteau'ks".[6]

Galerii

  • "Sõit Kythera saarele"
    "Sõit Kythera saarele"
  • "Pierrot" 1718–1719
    "Pierrot" 1718–1719
  • Itaalia koomikud
    Itaalia koomikud
  • "Neljane rühm"
    "Neljane rühm"
  • "Armastuslaul"
    "Armastuslaul"
  • "Armu rõõmud"
    "Armu rõõmud"
  • "Mezzetin"
    "Mezzetin"
  • Pillimängija pildi paremal küljel on Watteau autoportree
    "Pidusöök Veneetsias"
  • "Balli rõõmud"
    "Balli rõõmud"
  • "Kogunemine pargis"
    "Kogunemine pargis"
  • "Õnnelik Pierrot"
    "Õnnelik Pierrot"
  • L'enseigne de Gersaint
    L'enseigne de Gersaint

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Giovanni Macchia. "Antoine Watteau". BRITANNICA. Vaadatud 17.04.2018.
  2. ↑ Perrin Stein (oktoober 2003). "Antoine Watteau (1684–1721)". New York: The Metropolitan Museum of Art, 2000–2018. Vaadatud 03.05.2018.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Aaron Wile (2014). ""Watteau, Reverie, and Selfhood"". ART BULLETIN VOLUME XCVI NUMBER 3. Lk 319–337. {{raamatuviide}}: tundmatu tühi parameeter: |Artikli autor= (juhend)
  4. ↑ 4,0 4,1 Judy Sund (september 2016). "Why So Sad? Watteau's Pierrots". ART BULLETIN VOLUME XCVIII NUMBER 3. Lk 321–347.
  5. ↑ Jean Cailleaux (märts 1961). "Decorations by Antoine Watteau for the hôtel de Nointel". The Burlington Magazine. Vaadatud 27.04.2018.
  6. ↑ "Watteau". Victoria and Albert Museum. Vaadatud 04.05.2018.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Antoine_Watteau&oldid=5042168"