Tšerkesside genotsiid: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
49. rida: 49. rida:


1864. aastal jõudis Ottomani Impeeriumisse 600 000 tšerkessi, millele hiljem saabus lisa.<ref>McCarthy, Justin. "Factors in the Analysis of the Population of Anatolia" in Population History of the Middle East and the Balkan.</ref>
1864. aastal jõudis Ottomani Impeeriumisse 600 000 tšerkessi, millele hiljem saabus lisa.<ref>McCarthy, Justin. "Factors in the Analysis of the Population of Anatolia" in Population History of the Middle East and the Balkan.</ref>

Türgis hakati kõiki väljasaadetuid nimetama "tšerkessideks", sest enamus väljasaadetutest olid adõgeed.<ref>Glenny, Misha (2000). The Balkans, 1804–1999: Nationalism, War and the Great Powers. Granta Books. p. 96. ISBN 978-1-86207-073-8.</ref> Lähis-Idas arvatakse tšerkesside alla ka abhaasid ning mõnikord ka teised pärast Põhja-Kaukaasia vallutamist Venemaa poolt (1864) sinna ümber asunud rahvad. Pagulusse läks umbes 80% elanikkonnast.


==Eesti asundused Tšerkessias==
==Eesti asundused Tšerkessias==

Redaktsioon: 1. juuli 2018, kell 18:54

Tšerkessida deporteerimine kodumaalt Ottomani Impeeriumisse,

Tšerkesside genotsiidi oli Vene Impeeriumi poolt toime pandud etniline puhastus, mille käigus tšerkesse tapeti ja sunniti emigreeruma[1], mille tulemusena jäid nad vähemuseks oma ajaloolisel kodumaal Tšerkessias, mis hõlmas suurema osa Põhja-Kaukaasiat ja Musta mere kagupiirkonna põhjaosa. Genotsiid toimus pärast Kaukaasia sõda 19. sajandi viimasel veerandil[2]. Ümberasustatud inimesed läksid peamiselt Ottomani impeeriumisse.

Tšerkessid, selle piirkonna põlisrahvas, olid oma kodumaal Venemaa poolt etniliselt puhastatud[3] Vene-Tšerkessi sõja lõpuks. Väljasaatmine algas enne sõja lõppu 1864. aastal ja see lõppes enamjaolt 1867. aastaks. Väljaviimisele määratud rahvad olid peamiselt tšerkessid (või adõgeed), ubõhid ja abasiinid, kuid ka ingušid, arshtid, tšetšeenid, osseedid ja abhaasid olid tugevalt esindatud. Antero Leitzinger kinnitab, et need sündmused kujutavad endast suurimat genotsiidi 19. sajandil.[4]

Väljasaatmine hõlmas teadmatu arvu inimesi, arvatavasti sadu tuhandeid inimesi. Igal-juhul enamus rahvast saadeti välja. Imperiaaline Vene armee piiras inimesed sisse ja ajas neid oma küladest Musta mere sadamatesse, kus neid ootasid Ottomani impeeriumi saadetud laevad. Venemaa selge eesmärk oli kõnealuste rahvaste väljasaatmine nende maadelt.[5] Ainult väike protsent (numbrid on teadmata) aktsepteeris ümberasustamist Vene impeeriumi siseselt. Tšerkessia elanikkonnad oli seega erineval viisil hajutatud, ümber asustatud või mõnel juhul massimõrvatud[6]. Protsessi käigus hukkus teadmatu arv deporteeritavaid. Mõned surid deporteerimist oodates, mõned deporteerimise ajal kui ka Ottomani Musta mere sadamatesse saabumisel. Teised hukkusid, kui laevad hakkasid tormide ajal uppuma.[7] Ohvrite arvutused, sealhulgas need, milles võetakse arvesse Venemaa valitsuse enda arhiive, on hinnanguliselt 90%,[8] 94%[9] või 95-97%[10] kogu tšerkessida rahvast.

Samal perioodil kolisid ka teised Kaukaasia päritolu muud moslemitest rahvusrühmad Ostaani impeeriumi ja Pärsiasse juurde.[11]

Vene sõjaväe teostatud massimõrv

Kuigi vastavalt tsaar Aleksander II poolt antud käsule tulnuks tšerkesse pigem deporteerida ja mitte massimõrvata, teostasid Vene väejuhid enda initsiatiivil tšerkesside massilist tapmist. Kindral Fedajev kirjutas, et Venemaa juhtmõte oli "hävitada pool tšerkessi rahvast, et teine pool alla annaks".[12] Richmond on märkinud, et Kaukaasia kampaania lõppfaasist on teada raporteid massimõrvadest.[13]

Rahvaarv enne ja pärast genotsiidi

Tšerkesside arvukus enne genotsiidi oli 2-3 miljoni kandis, siis pärast veresauna ja deporteerimist jäi neid Põhja-Kaukaasias järele vaid umbes 5 protsenti algsest arvukusest.[14]

Mõned Kaukaasia väikehõimud hävitati Kaukaasia sõja ajal täielikult või peaaegu täielikult. Enimkannatanud etnosed olid:

Hõimud Enne Pärast Jäänute protsent Surnute ja deporteeritute protsent
Kabardiinid 500,000 35,000 7.000% 93.000%
Sapsugid 300,000 1,983 0.661% 99.339%
Abassiinid 260,000 14,660 5.648% 94.362%
Natukhaid 240,000 175 0.073% 99.927%
Temingoird 80,000 3,140 3.925% 96.075%
Bsedugsid 60,000 15,263 25.438% 74.561%
Mamghedid 8,000 1,204 15.050% 84.950%
Ademeid 3,000 230 7.667% 92.333%
Ubükid 74,000 0 0.000% 100.000%
Zaneid ja hatugavad 100,000 0 0.000% 100.000%

2015. aasta andmetel elas ligi kolmest miljonist tšerkessist enamus eksiilis rohkem kui 50 riigis üle maailma ja ainult väikesel osal ajaloolisest Tšerkessimaast elas umbes 700 000 tšerkessi. Kuigi paljud diasporaa ja eriti Süüria tšerkessid sooviksid tagasi pöörduda ajaloolisele Tšerkessiasse, ei ole Venemaa seda lubanud.[15]

Väljasaadetud Ottomani Impeeriumis

Türgi võttis tšerkessid ja teised Kaukaasia rahvad vastu omakasust lähtuvalt. Eesmärk oli asustada neid kui moslemeid Ottomani Impeeriumi kristlastega asustatud aladele.[16]

1864. aastal jõudis Ottomani Impeeriumisse 600 000 tšerkessi, millele hiljem saabus lisa.[17]

Türgis hakati kõiki väljasaadetuid nimetama "tšerkessideks", sest enamus väljasaadetutest olid adõgeed.[18] Lähis-Idas arvatakse tšerkesside alla ka abhaasid ning mõnikord ka teised pärast Põhja-Kaukaasia vallutamist Venemaa poolt (1864) sinna ümber asunud rahvad. Pagulusse läks umbes 80% elanikkonnast.

Eesti asundused Tšerkessias

25. juunil 1861 allkirjastas tsaar Aleksander II imperaatorliku kirja pealkirjaga "Põhja-Kaukaasia asuala", mis sisaldas muuses järgmist: "Nüüd Jumala abiga on Kaukaasia lõplik vallutamine lõpusirgel. Mõned aastat kestnud tugevad jõupingutused vaenulike mägilaste välja ajamiseks viljakatest maa-aladest, et need asustada igaveseks Vene kristlastega. Selle teoks tegemisel oli suurim teene Kubani kasakatel.[19]

Protsessi kiirendamiseks pakkus Aleksander II asunikele rahalisi hüvitisi ja mitmesuguseid privileege. 1861. aasta kevadest kuni 1861 aastani moodustati 35 kasaka staniitsat, milles oli 5480 uusasukate perekonda.

Teiste seas asusid hilisematel aastatel kunagisele Tšerkessia aladele elama ka Eestist väljarännanud, rajades sinna omad külad. Üheks selliseks külaks oli Punase Lageda, mille nimi ühe legendi kohaselt tulebki tšerkesside genotsiidist (st. "punane=verine").[20]. Enamus Kaukaasia eesti külasid paiknes Abhaasias, kus elas peamiselt tšerkesside vennasrahvas abhaasid.

Riigikogu liikme Eerik-Niiles Krossi sõnul lasub Eestil tšerkesside ees teatav auvõlg, sest Eesti asunikud Musta mere ääres asustati just tšerkesside maale. Artur Talvik on teinud ettepaneku, et Eesti võiks Süüria põgeneikelaagritest vastu võtta sealseid Tšerkesse, et vähendada oma auvõlga.[21]

Välislingid

Viited

  1. ↑ Coverage of The tragedy public Thought (later half of the 19th century), Niko Javakhishvili, Tbilisi State University, 20 December 2012, retrieved 1 June 2015
  2. ↑ Yemelianova, Galina, Islam nationalism and state in the Muslim Caucasus. April 2014. pp. 3
  3. ↑ Memoirs of Dmitry Milyutin, "the plan of action decided upon for 1860 was to cleanse [ochistit'] the mountain zone of its indigenous population", as quoted in W. Richmond The Northwest Caucasus: Past, Present, and Future. Routledge. 2008
  4. ↑ Antero Leitzinger (14 December 2004). "The Circassian Genocide". Global Politician. Archived from the original on 9 November 2013.
  5. ↑ Kazemzadeh 1974
  6. ↑ Charles King. The Ghost of Freedom: A History of the Caucasus. p. 95.. One after another, entire Circassian tribal groups were dispersed, resettled, or killed en masse
  7. ↑ King 2007
  8. ↑ "145th Anniversary of the Circassian Genocide and the Sochi Olympics Issue". Reuters. 22 May 2009. Retrieved 28 November 2009.
  9. ↑ Sarah A.S. Isla Rosser-Owen, MA Near and Middle Eastern Studies (thesis). The First 'Circassian Exodus' to the Ottoman Empire (1858–1867), and the Ottoman Response, Based on the Accounts of Contemporary British Observers. Page 16: "... with one estimate showing that the indigenous population of the entire north-western Caucasus was reduced by a massive 94 per cent". Text of citation: "The estimates of Russian historian Narochnitskii, in Richmond, ch. 4, p. 5. Stephen Shenfield notes a similar rate of reduction with less than 10 per cent of the Circassians (including the Abkhazians) remaining. (Stephen Shenfield, "The Circassians: A Forgotten Genocide?", in The Massacre in History, p. 154.)"
  10. ↑ Richmond, Walter. The Circassian Genocide. Page 132: ". If we assume that Berzhe’s middle figure of 50,000 was close to the number who survived to settle in the lowlands, then between 95 percent and 97 percent of all Circassians were killed outright, died during Evdokimov’s campaign, or were deported."
  11. ↑ "Caucasus Survey". Archived from the original on 15 April 2015. Retrieved 23 April 2015.
  12. ↑ Fadeyev, quoted in Shenfield, Stephen D (1999). "The Circassians : A Forgotten Genocide". In Levene and Roberts, The Massacre in History, page 157
  13. ↑ Richmond, Walter (2013). The Circassian Genocide. Page 76
  14. ↑ http://www.eesti.ca/tserkessi-faktor/article28825
  15. ↑ https://www.riigikogu.ee/pressiteated/muu-pressiteade-et/riigikogu-liikmed-kohtusid-tserkessi-kogukonna-esindajatega/
  16. ↑ Richmond, Walter. Circassian Genocide. Page 99
  17. ↑ McCarthy, Justin. "Factors in the Analysis of the Population of Anatolia" in Population History of the Middle East and the Balkan.
  18. ↑ Glenny, Misha (2000). The Balkans, 1804–1999: Nationalism, War and the Great Powers. Granta Books. p. 96. ISBN 978-1-86207-073-8.
  19. ↑ quoted in Natho, Kadir I (2009). Circassian History. Page 361
  20. ↑ Herkel, Andres. "Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia". Diplomaatia nr. 7/8, lk. 8-9, august 2010. Kasutatud 23. mai 2013
  21. ↑ https://www.riigikogu.ee/pressiteated/muu-pressiteade-et/riigikogu-liikmed-kohtusid-tserkessi-kogukonna-esindajatega/
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tšerkesside_genotsiid&oldid=5039984"