Muinaspõhja keel

See artikkel räägib vanimast teadaolevast põhjagermaani keelekujust; mõnikord nimetatakse muinaspõhja keeleks ka alates 8. sajandist kõneldud vanapõhja keelt

---

Üks kahest Gallehusi kuldsarvest (5. sajand, Taani), mis kannab muinaspõhjakeelset ruunikirja. R. J. Paulli joonis, 1734

Muinaspõhja keel ehk muinasskandinaavia keel (rootsi urnordiska, inglise Proto-Norse) on vanim tõendatud põhjagermaani keele kuju.

Seda kõneldi oletatavasti 1.–7. sajandil praeguse Taani, Rootsi ja Norra alal.

Skandinaaviast on leitud umbes 200 muinaspõhjakeelset ruunikirjateksti, millest vanimad pärinevad 3. sajandist. Peale tekstide võimaldavad muinaspõhja keelt uurida antiikautorite poolt mainitud koha- ja isikunimed ning laensõnad näiteks eesti keeles, soome keeles ja saami keeltes, nende hulgas: rõngas/rengas < *hrengaz, kuningas < *kuningaz, ruhtinas < *druhtinaz, püksid < *bukse, silt < *skild, märk/ama < *mērke, riik < *rik, väärt < *vaērd, kapp < *skap .

Keelenäide

Vanemas ruunitähestikus kiri Taanist Gallehusist leitud kuldsarvelt:

ek HlewagastiR holtijaR horna tawido

Mina, HlewagastiR Holtist/Holti poeg sarve tegin

Vaata ka

• Vanapõhja keel