Dodekafoonia: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Dodekafoonia''' ([[kreeka keel]]est ''dodeka'', kaksteist + ''phone'', hääl) ehk '''kaksteisttoontehnika''' ehk '''kaksteisthelitehnika''' ehk '''helikõrguste serialism''' on [[muusika]] [[kompositsioonimeetod]], mille põhiliseks omaduseks on kaheteistkümne [[võrdtempereeritud häälestus]]es heli võrdne kasutamine. Dodekafoonia tekkimisele aitas kaasa [[tonaalsus]]e lagunemine ja [[atonaalsus]]e tekkimine 20. sajandi alguse muusikas. Dodekafoonia üks rajajaid oli [[Arnold Schönberg]] |
'''Dodekafoonia''' ([[kreeka keel]]est ''dodeka'', kaksteist + ''phone'', hääl) ehk '''kaksteisttoontehnika''' ehk '''kaksteisthelitehnika''' ehk '''helikõrguste serialism''' on [[muusika]] [[kompositsioonimeetod]], mille põhiliseks omaduseks on kaheteistkümne [[võrdtempereeritud häälestus]]es heli võrdne kasutamine. Dodekafoonia tekkimisele aitas kaasa [[tonaalsus]]e lagunemine ja [[atonaalsus]]e tekkimine 20. sajandi alguse muusikas. Dodekafoonia üks rajajaid oli [[Arnold Schönberg]]. |
||
Redaktsioon: 22. juuni 2018, kell 14:55
Dodekafoonia (kreeka keelest dodeka, kaksteist + phone, hääl) ehk kaksteisttoontehnika ehk kaksteisthelitehnika ehk helikõrguste serialism on muusika kompositsioonimeetod, mille põhiliseks omaduseks on kaheteistkümne võrdtempereeritud häälestuses heli võrdne kasutamine. Dodekafoonia tekkimisele aitas kaasa tonaalsuse lagunemine ja atonaalsuse tekkimine 20. sajandi alguse muusikas. Dodekafoonia üks rajajaid oli Arnold Schönberg.
Meetodi kirjeldus
Muusika ajaloos kujunes dodekafoonia seriaalse meetodi esimeseks rakendusfaasiks: heliteose loomisel on aluseks kaheteistkümnest kindlas järjestuses heliklasside rida ehk helikõrguste seeria.
Rida võib esineda neljal reakujul:
- põhikuju ehk originaal
- peegelkuju ehk inversioon
- vähikäik ehk retrograad
- peegelvähikäik ehk inversiooni retrograad.
Rea helid võivad kõlada nii erineval ajal kui ka üheaegselt.
Rida võib läbi viia kaanonis.
Rida võib olla augmentatsioonis või diminutsioonis.
Rida võib segmenteerida: tuntud on näiteks Arnold Schönbergi meetod jaotada rida kaheks heksakordiks või Anton Weberni meetod kasutada reakujude invariantseid trikorde ja tetrakorde.
Tonaalsete keskuste tekkimise vältimiseks järgiti põhimõtet, et rea järgmine läbiviimine võib alata alles siis, kui eelmine on lõpule jõudnud.
Samaaegselt võib kõlada mitu rida.
Nö range dodekafoonia puhul koosneb rida kõigist kaheteistkümnest erinevast heliklassist. Nö vabas dodekafoonias on võimalikud ka vähema- või rohkemahelilised read:
- hüpokromaatilises reas on vähem kui 12 võrdtempereeritud häälestuses heli,
- hüperkromaatilises reas on enam kui 12 võrdtempereeritud häälestuses heli, kusjuures osad heliklassid korduvad.
Dodekafoonia eesti muusikas
Eesti heliloojatest on dodekafooniat rakendanud 1960.–1970. aastatel näiteks Arvo Pärt, Jaan Rääts, Jaan Koha ja Veljo Tormis.