Dodekafoonia

Dodekafoonia ehk kaksteisttoontehnika ehk kaksteisthelitehnika ehk helikõrguste serialism on muusika kompositsioonimeetod, mille põhiliseks omaduseks on 12 võrdtempereeritud häälestuses heli võrdne kasutamine. Dodekafoonia tekkimisele aitas kaasa tonaalsuse lagunemine ja atonaalsuse tekkimine 20. sajandi alguse muusikas. Dodekafoonia üks rajajaid oli Arnold Schönberg

Meetodi kirjeldus

Muusika ajaloos kujunes dodekafoonia seriaalse meetodi esimeseks rakendusfaasiks: heliteose loomisel on aluseks kindla järjestusega helide rida ehk helikõrguste seeria.

Rida võib esineda neljal erineval kujul:

• põhikuju ehk originaal
• peegelkuju ehk inversioon
• vähikäik ehk retrograad
• peegelvähikäik ehk inversiooni retrograad.

Rea helid võivad kõlada nii üksteise järel kui ka üheaegselt.

Samaaegselt võib kõlada mitu rida.

Rida võib läbi viia kaanonis, augmentatsioonis (pikendatuna) või diminutsioonis (lühendatuna).

Rida võib segmenteerida: tuntud on näiteks Arnold Schönbergi meetod jaotada rida kaheks heksakordiks või Anton Weberni meetod kasutada reakujude invariantseid tri- ja tetrakorde.

Tonaalsete kesete tekkimise vältimiseks järgiti põhimõtet, et rea järgmine läbiviimine võib alata alles siis, kui eelmine on lõpule jõudnud.

Nö range dodekafoonia puhul koosneb rida kõigist kaheteistkümnest erinevast heliklassist. Nö vabas dodekafoonias on võimalikud ka vähema- või rohkemahelilised read:

• hüpokromaatilises reas on vähem kui 12 võrdtempereeritud häälestuses heli,
• hüperkromaatilises reas on enam kui 12 võrdtempereeritud häälestuses heli, kusjuures osad heliklassid korduvad.

Dodekafoonia eesti muusikas

Eesti heliloojatest on 1960.–1970. aastatel dodekafoonilist muusikat kirjutanud näiteks Arvo Pärt, Jaan Rääts, Jaan Koha ja Veljo Tormis.

Vaata ka

• Atonaalsus
• Seriaalne meetod

Välislingid

• Database on tone rows and tropes