Seisulaine: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kollimaator (arutelu | kaastöö)
Lisasin seisulaine matemaatilise kirjelduse.
Kollimaator (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
105. rida: 105. rida:
Oletame, et pealelangev laine liigub vasakule
Oletame, et pealelangev laine liigub vasakule


<math>E_1 = E_{01}sin(kx + wt + \epsilon_1)</math>
:<math>E_1 = E_{01}sin(kx + wt + \epsilon_1)</math>


langeb peegeldavale pinnale kohas <math>x=0</math>ning peegeldub tagasi kujul:
langeb peegeldavale pinnale kohas <math>x=0</math>ning peegeldub tagasi kujul:


<math>E_2=E_{02}sin(kx-wt+\epsilon_2)</math>
:<math>E_2=E_{02}sin(kx-wt+\epsilon_2)</math>


Algse faasi <math>\epsilon_1</math>saab arvestada nulliks, kui alustame aja mõõtmist hetkel, kui <math>E_1 = E_{01}sin(kx)</math>
Algse faasi <math>\epsilon_1</math>saab arvestada nulliks, kui alustame aja mõõtmist hetkel, kui <math>E_1 = E_{01}sin(kx)</math>
123. rida: 123. rida:
Summaarne lainet kirjeldav funktsioon on:
Summaarne lainet kirjeldav funktsioon on:


<math>E=E_0[sin (kx + \omega t) + sin (kx - \omega t)]</math>
:<math>E=E_0[sin (kx + \omega t) + sin (kx - \omega t)]</math>


Kasutades trigonomeetria valemit
Kasutades trigonomeetria valemit


<math>sin(\alpha) + sin(\beta) = 2 sin \frac1 2 (\alpha + \beta) cos \frac1 2 (\alpha - \beta)</math>
:<math>sin(\alpha) + sin(\beta) = 2 sin \frac1 2 (\alpha + \beta) cos \frac1 2 (\alpha - \beta)</math>


Saame seisulainet kirjeldavaks funktsiooniks:
Saame seisulainet kirjeldavaks funktsiooniks:


<math>E(x,t) = 2E_0 sin( kx) cos(\omega t)</math>[[File:Standing wave.png|thumb|Tuletatud seisulaine funktsioon|282x282px]]
:<math>E(x,t) = 2E_0 sin( kx) cos(\omega t)</math>[[File:Standing wave.png|thumb|Tuletatud seisulaine funktsioon|282x282px]]


Erinevalt liikuva laine funktsioonist, ei liigu seisulaine kuju läbi ruumi, ehk ta pole kujul ƒ(x ± vt).
Erinevalt liikuva laine funktsioonist, ei liigu seisulaine kuju läbi ruumi, ehk ta pole kujul ƒ(x ± vt).

Redaktsioon: 11. juuni 2018, kell 13:35

Punased punktid on seisulaine sõlmed

Seisulaine on laine, mis näiliselt ei liigu. Seisulaine tekib juhul, kui kaks lainet levivad üksteisega vastassuunades. Seisulaine korral võnkumiste energia levikut ei toimu. Seisulaine iga punkt võngub kindla amplituudiga. Punkte, kus amplituud on maksimaalne, nimetatakse seisulaine paisudeks. Punkte, mis ei võngu (amplituud = 0) nimetatakse seisulaine sõlmedeks.

Laineid juhtiva keha otstel paikneb alati seisulaine sõlm. Seetõttu peab keha pikkusele L mahtuma täisarv m poollainepikkusi:

Kui järku tähistav suurus m = 1, on tegemist põhitooniga, kui m > 1, siis vastava ülemheliga.

Seisulaine järgud

Seisulaine järk kasvab, kui kehal pikkusega L hakkavad levima suurema sagedusega ehk lühema lainepikkusega lained. Kõrgemaid järke seisulaineid nimetatakse ülemhelideks. Näiteks instrumentide tämber sõltub ülemhelide arvust ja suhtelisest tugevusest.

Seisulainet on võimalik modelleerida kahest otsast kinnitatud nöörina: Mida kõrgema sagedusega laineid tekitada ehk mida kiiremini liigutada nööri ühest otsast ülesse-alla, seda rohkem sõlmi ja paise tekib ehk seda kõrgemat järku seisulainet näeme.
Sagedus Järk Laine amplituudi kujutamine Gaasi molekulide liikumine helilaine puhul
1 × f = 440 Hz n = 1
2 × f = 880 Hz n = 2
3 × f = 1320 Hz n = 3
4 × f = 1760 Hz n = 4

Seisulained looduses

Seiši tekkimise põhimõtte graafiline kujutus; punane joon tähistab seisulainet (seiši)
Aatomituuma ümbritseva elektroni energiatasemetele vastavad seisulained.

Veelained

Seiš on seisulaine, mis saab tekkida suletud või osaliselt suletud veekogus, nagu järves, veehoidlas, lahes ja nii edasi. Seišilaine tekkimise põhimõte seisneb selles, et mingi välismõju ajel tekkinud lainetus põrkab kaldalt veekogusse tagasi, kus toimub vastassuunaliste lainete liitumine ehk interferents. Enamasti on välismõjudeks tuul, õhurõhk, looded või ka maavärinad.

Helilained

Seisulained tekitavad helisid. Andes metallvardale mehaanilise löögi, hakkavad vardasse tekkima kõik erineva sagedusega võnkumised ning ka kõik erinevat järku seisulained. Sõltuvalt varda kinnihoidmise kohast jäävad võnkuma ainult seisulained, millel on sõlm kinnihoidmise kohas. Need seisulained tekitavad inimkõrvale kuuldava varda helisemise.

Kui hoida metallvarrast täpselt keskelt ning lüüa varrast haamriga, jääb vardas võnkuma teist järku seisulaine, mis paneb varda kõlama teist järku seisulainele iseloomulikult. Hoides keskelt, on näpud teist järku seisulaine jaoks sõlme asukohas ning seetõttu ei summuta varda kinnihoidmine lainet.

Elektroni seisulained

Aatomituuma ümbritsev elektron moodustab ka seisulaine. Elektroni hoiavad kinni tuuma tõmbejõud, ning selle energiatasemed on diskreetsed, kvanditud. Selline elektron sarnaneb otstest kinnitatud pillikeelega, millel saavad tekkida üksnes teatud kindlate, diskreetsete sageduste (ja lainepikkustega) seisulained. Need lubatud sagedused on määratud kvantarvudega 1, 2, 3, ... ja nii edasi.

Nähtav valgus

Seisulaineid leidub ka optikas, nagu näiteks lainejuhtides, optilistes resonaatorites või interferomeetrites. Kuna nähtava valguse lainepikkus on väga lühike, suurusjärgus 10−7 m, saab seisulainete abil mõõta interferomeetriga vahemaid ülisuure täpsusega.

Laseri üks tähtsam komponent on optiline resonaator ehk kaks vastamisi paiknevat peeglit. Optilise resonaatori peeglite vahel on laseris valgust võimendav keskkond, näiteks ergastatud kristalliline aine, milles valguse neeldumisel on elektronid viidud kõrgematele energiatasemetele. Kui ergastatud elektroniga sarnase energiaga valgus möödub kõrgema energiaga elektronidest, siirduvad elektronid tagasi madalamale energiatasemele, kiirates selle tulemusena mööduva valgusega koherentset valgust ning seega võimendades pealelangevat valgust. Pideva võimenduse saavutamiseks viiakse keskkonda energiat ehk nn. pumbatakse võimendavas keskkonnas elektrone pidevalt kõrgematele energiatasemetele. Vastamisi paiknevate peeglite tõttu liigub valgus mõlemas suunas, tekitades resonaatoris seisulaine. Optilise resonaatori üks peegel on poolläbipaistev, võimaldades osal valgusest laserist välja kiirguda.

Röntgenikiirgus

Kahe röntgenikiire liitumisel ehk interferentsil võib tekkida röntgenikiirguse seisulaine. Röntgenkiirguse lühikese lainepikkuse tõttu (alla 1 nanomeetri), saab seda fenomeni kasutada, et teha aatomi suurusjärgus mõõtmisi näiteks materjalide pindade uurimisel. Röntgenkiirguse seisulaine tekib, kui röntgenkiir interfereerub kas monokristalli võrelt difrakteerunud röntgenkiirega või röntgenkiirguse jaoks mõeldud peeglilt peegeldunud röntgenkiirega. Muutes röntgenkiirguse seisulaine omadusi, muutub pinna aatomite tekitatud röntgenkiirguse fluorestsents või fotoelektronide teke, mille analüüsimise kaudu on võimalik saada infot pooljuhtide lisandite kohta või pindade atomaarse ja molekulaarse adsorbtsiooni kohta.

Seisulainete matemaatiline kirjeldus

1D lainevõrrandi üldlahendi tuletamine

Ühedimensionaalne lainevõrrand on omapärane osatuletistega diferentsiaalvõrrand, sest tal leidub üsna lihtne üldlahend.

Lähtume järgnevast x-suunalisest 1D lainevõrrandi kujust:

Defineerime uued muutujad:

Võtame vastavad liitfunktsiooni tuletised, arvestades, et x ja t on mitme muutuja funktsioonid ,

asendades nad algsesse võrrandisse, saame:

millest saame integreerimisel:

asendades muutujad tagasi:

Saadud üldlahendist näeme, et ühedimensionaalse lainevõrrandi lahend on summa kahest vastassuunas liikuvast funktsioonist. "Liikumine" tähendab, et nende funktsioonide kuju jääb samaks, aga nad nihkuvad ajas vasakule või paremale kiirusega c.

1D seisulaine funktsiooni tuletamine[1]

Nagu ülevalpool välja toodud, rahuldab ühedimensionaalset lainevõrrandit üldlahend kujul:

Vaatleme kahte sama sagedusega harmoonilist lainet, mis levivad vastassuunas. Selline olukord tekib, kui pealelangev laine peegeldub kuskilt tagasi: helilainete puhul näiteks jäigalt seinalt või elektromagnetlainete puhul näiteks elektrit juhtivalt plaadilt.

Oletame, et pealelangev laine liigub vasakule

langeb peegeldavale pinnale kohas ning peegeldub tagasi kujul:

Algse faasi saab arvestada nulliks, kui alustame aja mõõtmist hetkel, kui

Summaarne laine peegeldavast pinnast paremal on

Antud olukorras tulenevad võrrandile mõned piirangud katse füüsilisest olemusest. Selliseid piiranguid nimetatakse rajatingimusteks. Edasi arvestame rajatingimusi:

Näiteks, kui me vaatleme nööri, mille üks ots on kinnitatud seinale kohas , siis selles punktis peab olema nihe tasakaaaluasendist alati 0. Teisisõnu, peavad pealelangev ja peegelduv laine liituma nii, et tulemuseks saadud laine oleks 0. Sarnaselt, perfektselt juhtiva plaadi pinnal peab tulemuseks saadud laine elektrivälja komponent olema 0.

Seega, eeldades et , nõuab rajatingimus, et kohas oleks summaarne laine iga t väärtuse jaoks. Kuna , siis peab kohas ka , ehk teisisõnu peavad ja kohal olema 180° erineva faasi juures, ehk , nullides teineteist igal ajahetkel t.

Summaarne lainet kirjeldav funktsioon on:

Kasutades trigonomeetria valemit

Saame seisulainet kirjeldavaks funktsiooniks:

Tuletatud seisulaine funktsioon

Erinevalt liikuva laine funktsioonist, ei liigu seisulaine kuju läbi ruumi, ehk ta pole kujul ƒ(x ± vt).

Igas punktis x = x′, on amplituudiks konstant väärtusega ja punktis x' olev muutub harmooniliselt läbi . Teatud punktides nagu on häiritus alati 0, need on seisulaine sõlmed. Täpselt iga sõlme keskel ehk on paisud, kus on amplituudi väärtus . Teisiti vaadates on häiritus ka null väärtustel, kus , ehk kui , kus ja on liituvate lainete periood.

Pikilainete seisulaine kujutamine helilaine näitel

Fail:Standing.gif
Üleval on toodud gaasi molekulide liikumine. Keskmine graafik näitab üksiku molekuli kaugust tasakaalu asendist ehk osakese vasakule-paremale võnkumist. Alumine graafik näitab antud punktis olevat rõhku ehk osakeste tihedust. Tähtis on täheldada, et viimased kaks graafikut on omavahel veerand perioodi nihkes.

Helilained on pikilained. Pikilainete seisulainete kujutamisel on alati tähtis märkida, millist suurust tähistatakse y-teljel.

Helilainete puhul on võimalik y-teljel näidata kas gaasi molekuli kaugust tasakaaluasendist või uuritavas punktis olevat rõhku.

Sõltuvalt y-telje valikust on näiteks võimalik, et toru kinnises otsas on ühel graafikul sõlm ja teisel graafikul pais, sest y-teljel olevad suurused võivad olla veerand perioodi nihkes.

Viited

http://www.exo.net/~pauld/summer_institute/summer_day11sound/ringing%20_Al_rod.html. (31.05.18)

http://www.acs.psu.edu/drussell/demos/standingwaves/standingwaves.html. (31.05.18)

https://en.wikipedia.org/wiki/Harmonic (31.05.18)

https://en.wikipedia.org/wiki/Standing_wave (06.06.18)

http://mathworld.wolfram.com/dAlembertsSolution.html (11.06.18)

  1. Hecht, Eugene (2017). "Optics" (PDF). 5th edition. Vaadatud 01.06.2018.