Katariina I

Katariina I

Katariina I (15. aprill (vana kalendri järgi 5. aprill) 1684 – 17. mai (vkj 6. mai) 1727) oli Venemaa Keisririigi keisrinna aastatel 1725–1727, kes abielu kaudu Peeter Esimesega sai Romanovite dünastia liikmeks ning pärast Peeter I surma 1725. aastal ka riigivalitsejaks. Jüri Kuuskemaa ja teiste ajaloolaste väitel sündis Rõngus Roseni pärisorja tütrena.

Noorus

Katariina sündis Marta Elena Skawronska nime all ilmselt Latgale alal (tõenäoliselt Jēkabpilsis ehk Jakobstadtis), ent võimalik, et ka hoopis Kuramaal. Samuti on spekuleeritud nii tema leedu kui ka eesti päritolu üle, tõenäolisemalt oli ta siiski lätlane. Nooruses oli ta luteri kirikuõpetaja ja haritlase Ernst Glücki teenija, kellele Peeter I kinkis Eestis asuva Ahja mõisa.

Marta sündis 5. aprillil 1684 Roseni pärisorja peres. Kui tüdruk oli väike, suri tema talupojast isa katku ja eestkosteta lapsed olid sunnitud kodust lahkuma. 12-aastasel Martal läks hästi, sest pärast vanemate surma Marienburgi ehk Aluksne laste varjupaika saadetuna leidis ta koha pastori toateenijana. Kirjatarkust talle aga ei õpetatud, tüdruk pesi pastori majas nõusid ja pesu. 1702. aastal abiellus Marta Rootsi sõjaväes teeniva traguniga, kes oli pasunapuhuja. Käis Põhjasõda ja peagi pidi abikaasa rindele minema. Vene väed piirasid Aluksne ümber, kõik elanikud ja linnas viibijad võeti vangi, nende seas ka Marta, kes viidi öösärgis Vene sõjasalga laagrisse. On teada, et ta sattus ühe ohvitseri kätte, kes mõne aja pärast andis neiu edasi feldmarssal Šeremetjevile. Seal nägi Martat mõjuvõimas aadlik Alkender Danilovitš Menšikov, kes napsas ta lihtsalt tugevama õigusega endale.

Jüri

Marta ja Venemaa

1702. aastal tungis Põhjasõja käigus venemaa väejuht feldmarssal Boriss Šeremetjev Liivimaale ja pärast venelastele edukat Erastvere Hummuli lahingut tungis sügavale Liivimaale, kus laastas kohalikke mõisu ning jõudis välja kuni Marienburgini (tänapäeva Alūksneni), kus kindral Rudolph Felix Baueri vägede kätte sattus sõjavangi 16-aastane Marta, kelle kindral Bauer loovutas pärast feldmarssal Aleksandr Menšikovile.

Kuuskemaa väitel Marta oskas Peetri nii osavalt oma sõbraks muuta, et too jättis eelmise naise. Teatavasti oli tsaari esimene abielu juba enne karil ja valitseja oli saatnud oma kaasa Jevdokija kloostrisse. Ka teise naise Anna Monsiga ei tulnud Peetril midagi välja. Pesunaine Marta aga, keda tema minevik ega peretraditsioonid ei vaevanud, oli valmis Peetriga kaasa minema kas või maailma lõppu. Nagu teada, käisid nad koos korduvalt ka Tallinnas, kuhu Peeter lasi Katariina auks ehitada toreda suvelossi. Marta kohta on kirjutatud, et ta oli lühike, tõmmu, tugeva kondiga ja jättis tihti vulgaarse mulje, ometi meeldis ta Peetrile. Naine olevat teinud labast nalja, kuid olnud samas füüsiliselt tugev ja hiljem väga hea tantsija. Kui Peeter küsis ühes kirjas, millist pitsi naine sooviks, vastas too, et ei taha üldse midagi. Aga kui ta siiski pitsi tellib, siis peaks sellel olema jäädvustatud tema ja Peetri nimi. Marta saatuse määras see, et Peeter saatis ta oma õe juurde Moskva-lähedasse Preobraženskisse kombeid omandama. Tulevane keisrinna õppis vene keelt ning võttis vastu õigeusu. Martast sai nüüd Jekaterina Aleksejevna. Kui tsaar kolis alles rajamisel olevasse uude linna Peterburi, toodi sinna ka Katariina nagu perekonnaliige. Katariina oli Peetril ka sõjakäikudel kaasas. Türklastel õnnestus Vene väed Pruti jõel sisse piirata. Peeter jõudis kindralitega arutledes järeldusele, et katsed piiramisrõngast välja murda viiksid katastroofini. Katariina suutis Peetri siiski ümber veenda. Ta saatis Peetri selja taga türklastele rikkalikke kingitusi ja türklased olid nõus läbirääkimisi alustama. Peeter autasustas Katariinat äsja asutatud Püha Katariina ordeniga. Katariinast oli saanud midagi palju enamat kui lihtsalt naine, sõber ja armuke. Peeter jumaldas teda. Kuigi abielu inimesega, kes ei kuulunud tolleaegse arusaama järgi korralike inimeste hulka, oli tollal mõeldamatu, ei teinud Peeter sellest välja. Katariinast sai tema naine. Sügiseks 1705 oli Peetril ja Katariinal kaks poega – Peeter ja Paul. Kuid mõlemad lapsed surid varases eas. Kokku sünnitas Katariina kaksteist last, kuid ellu jäid neist ainult kaks – Anna ja Jelizaveta. Laste surm muutis tsaari murelikuks, sest riik vajas troonipärijat. Ametlik troonipärija oli Aleksei, 1690. aastal sündinud poeg Peetri esimesest abielust. Mingit sisulist kontakti Alekseil tsaari uue perega ei tekkinud. Isa polnud oma pojaga rahul, isegi eitas teda. Poeg vastas omapoolse jäisusega. 1715. aasta 12. oktoobril sünnitas Aleksei naine poja. Vanaisa auks pandi lapsele siiski nimeks Peeter. 16 päeva hiljem sünnitas ka Katariina poja, ja temalegi pandi isa auks nimeks Peeter. leksei närvid ei pidanud vastu, ta põgenes välismaale, kuid meelitati Venemaale tagasi. Seal võeti ta kinni ja teda hakati piinama. Sellest võttis ilmselt osa Peeter I ise. Toimus kohus ja Aleksei hukati 1712. aastal. Katariina seisis nuttes oma abikaasa kõrval ja toetas teda. Sellega oleks perekondlik vaidlus nagu lahendatud. Kuid 1719. aastal suri Katariina ja Peetri väike poeg, nii et keisril polnud meesliinis enam järeltulijat. Aleksei poeg Peeter aga elas. 1722. aastal kuulutas tsaar Peeter välja troonipärimise määruse, mille järgi võis ta ise nimetada ükskõik kelle oma alamatest troonipärijaks. Sellele järgnes aasta hiljem manifest Katariina kroonimisest. Keisrinnaks kroonimine oli Katariina jaoks kõikide unistuste täitumise päev. 1724. aastal sai Peeter I ühe korruptsioonikuriteo uurimisel teada, mida kõik teised juba ammu teadsid – ta kallis naine petab teda. Naise armuke oli kena, rühikas sõjaväelane, silmapaistev härrasmees, kammerhärra Mons, Peetri teise naise vend. Vihahoos rebis Peeter katki Katariina kasuks koostatud testamendi. Mons vahistati ja Peeter kuulas teda ise üle. Lõpuks Mons hukati ja Peeter tundis sadistlikku rõõmu, kui viis Katariina vaatama Monsi surnukeha.

Võimuletõus

1724. aastal kroonis Peeter ta Venemaa keisrinnaks ja järgmisel aastal, pärast Peetri surma, õnnestus Katariinal kaardiväe abil troon endale haarata. Ta oli Venemaa esimene valitsev keisrinna kuni oma surmani 1727. Reaalselt tegeles riigiasjadega tema ja Peetri soosik Aleksandr Menšikov.

1725. aasta 28. jaanuari varajane hommikutund jäi Peetrile viimaseks päikesetõusuks siin ilmas. Legendi järgi olevat ta viimasel hetkel üritanud kirjutada testamenti, kuid jõudis kirjutada vaid kaks sõna: andke kõik… Aga kellele? Õukonnas oli kaks leeri. Ühe moodustasid Katariina lähedased võitluskaaslased, madalast päritolust hoolimata kõrgele tõusnud inimesed, kelle eesotsas seisis Menšikov. Vastasjõud eesotsas vanade vene suguvõsade esindajate Dolgoruki vürstidega soovisid troonile panna Peetri lapseeas pojapoja Aleksei. Menšikovil ja Katariinal õnnestus enda poole meelitada kaardivägi. Vahetult pärast Peetri surma saabusid kohale suuremad võimukandjad, et uue tsaari valimises kokku leppida. Siis astusid sisse Menšikov, ohvitserid ja Katariina, kes lubas, et jätkab riigi eest hoolitsemist Peetri vaimus, kes oli jaganud temaga trooni. Kõiki veendi, et võim tuleb anda lesele. Peamine argument oli seejuures asjaolu, et Peeter olevat lasknud Katariina Moskva Kremlis kroonida. Need argumendid ei veennud aga kedagi ja vaidlus muutus väga ägedaks. Aga väljas olid Preobraženski polgu väed lossi ümber piiranud. Saali murdsid sisse kaardiväelased. Kostsid hõiked: "Elagu valitsejanna!" Menšikov olevat siis kõva häälega korranud: "Elagu meie valitsejanna!" Toimunud oli veretu paleepööre. Hommikul kirjutati üksmeelselt alla manifestile, et troonile on saanud Katariina. Katariina auks peab ütlema, et ta ei unustanud kogu riigi ainuvalitsejaks saades oma tegelikke õdesid-vendi ega Aluksnes talle teenijakohta pakkunud pastor Glücki, kellele ta kinkis Ahja mõisa. Katariina lasi üles otsida ka oma esimese kosilase, Rootsi sõjaväe pasunapuhuja, ning määras tallegi pensioni.

Valitsusaeg

Välispoliitika

Katariina I valitsemise ajal sõlmiti viitsekantsler Heinrich Johann Friedrich Ostermann eestvedamisel 1726. aastal Venemaa Keisririigi, Rootsi Kuningriigi, Austria ertshertsogkonna ja Hispaania (1726. aastal liitus ka Preisi kuningriik) riikide vahelise Viini Liidu leppe, mille alusel moodustus poliitiline liit vastkaaluks seni Euroopas valitsenud Suurbritannia kuningriigi ja Prantsusmaa liidule. Viini Liit võimaldas Venemaal luua oma poliitiliste huvide kaitseks riikide kaitsesüsteemi, ning võimaldas ka Venemaal väljuda senisest poliitilisest isolatsioonist, mille oli tinginud Peeter I sihitu välispoliitika.

Venemaa keisrinna Katariina I, 1725. aastal

Sisepoliitika

 Pikemalt artiklis Ülemsalanõukogu

Riigivalitsejana jäi kirjaoskamatu Katariina üsna tagaplaanile ja võim riigis koondus 1726. aasta veebruaris moodustatud ülemsalanõukogu kätte, mis koosnes püsivast 6–8 salanõunikust.

Järglased võimul

1727. koostas 43-aastane Katariina I testamendi, mille alusel määras oma järglaseks troonil, Peeter I esimesest abielust poja tsareevitši Aleksei Petrovitši (1690–1718) poja Pjotr Aleksejevitši (1715–1730), kellele järgnesid troonipärimisõigusestes Peetri tütred teisest abielust Katariinaga Anna ja tema järglased; Jelizaveta ja tema järglased.

Troonile asuski 1727. aastal pärast Katariina surma 12-aastane Pjotr Aleksejevitš (Peeter II), kelle võimulolekul oli tegelikuks võimuks ülemsalanõukogu, mille koosseis aga muutus. Senini kõige suuremat võimu ülemsalanõukogu liikmetest omanud Menšikov, kes septembris 1727 vahistati (üritas oma võimu Katariina surma järel kindlustada) ja kogu perega Siberisse saadeti. Menšikovi kõrvaldamise järel jäi riigivõim jätkuvalt ülemsalanõukogu kätte, mis nüüd koosnes peamiselt kahe põlisaadliperekonna – Golitsõnide ja Dolgorukide – esindajatest, sinna kuulusid ebasoosingusse langenud Menšikovi asemel 4 vürsti Dolgorukide suguvõsast ning 2 Golitsõnit.

Aastal 1741 sai ka Katariina ja Peetri tütrest Jelizavetast Venemaa valitseja.

Isiklikku ja järglased

Põhjasõja alguses, 1702. aastal Marienburgis, abiellus Marta Skawronska ühe Rootsi sõduri, Liivimaa aadlilipkonna rüütli Johan Krusega (Cruhs) (teistel andmetel perekonnanimeks Rabe või Trubach), kes jäi aga peagi kadunuks. Ida-Läti vallutamise järel sattus ta venelaste kätte ja oli mitme sõjaväelase armuke. 1703. aastaks õnnestus tal jõuda vürst Aleksandr Menšikovi kaudu ka Peeter I soosingusse. Ta astus õigeusku ja sai uueks ristinimeks Katariina. Kuigi Katariina oli matslik ja harimatu, meeldis ta Peetrile ning 1712. aastal nad abiellusid.

Peeter I ja Katariinal oli 7 last:

1. Anna Petrovna (1708–1728), kes abiellus Schleswig-Holstein-Gottorfi hertsogi Karl Friedrichiga (1700–1739), nende poeg Karl Peter Ulrich, hilisem Venemaa keiser (1762) Peeter III, oli Venemaa Holstein-Gottorp-Romanovite dünastia esimene liige;
2. Jelizaveta Petrovna (1709–1762). Venemaa keisrinna (1741–1762), suri ametlike järglasteta ning pärandas Venemaa keisririigi trooni õepoeg Karl Peter Ulrichile;
3. Natalja Petrovna (1713–1715);
4. Margarita Petrovna (1714–1715);
5. Pjotr Petrovitš (1715–1719);
6. Pavel Petrovitš (1717);
7. Natalja Petrovna (1718–1725).

Autasud

• Püha Katariina orden (1714)

Välislingid

• Kalev Kalkun. Katariina – kas Ruusmäe talutüdruk?, Õpetajate Leht, 21. november 2008
• Ivo Karlep. Pärisorjast keisrinnaks - Eesti talutüdruk tõusid Venemaa valitsejaks, Pealinn, 18. märts 2018

Eelnev Peeter I

Venemaa keisrinna 1725–1727

Järgnev Peeter II