Sotsiaalne konstruktivism: erinevus redaktsioonide vahel
ikka pooleli |
jätkan homme |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Sotsiaalne konstruktivism''' ehk sotsiaalkonstruktivism (inglise ''social constructivism'') on [[Humanitaarteadused|humanitaarteadustes]] seisukoht, mille kohaselt loovad ja kujundavad sotsiaalse tegelikkuse ühiskonnaliikmed oma igapäevases läbikäimises, ehkki enamasti ei ole nad ise sellest rollist teadlikud. Üldine ettekujutus tegelikkusest kujuneb välja sotsialiseerumise käigus ning see võetakse omaks enne, kui osatakse selle suhtes kriitiline olla. Seepärast paistab tegelikkus inimestele neist sõltumatu välise paratamatusena.<ref name="BL"/> Teooriaid ja ettekujutusi tegelikkusest mõjutavad kollektiivsed kokkulepped, mis on inimtekkelised ega saa seetõttu kunagi olla täiesti objektiivsed ega erapooletud.<ref name="Raud"/> [[Teadmine]] sõltub alati [[sotsiaalne taust|sotsiaalsest taustast]] ja on sellisena aktiivse loometöö tulemus, mitte varem olemasoleva ja valmis reaalsuse avastamine<ref name="SEI"/>. See, et inimesed kollektiivselt osalevad tegelikkuse ülesehitamises ja tõlgendamises, ei tähenda aga, |
'''Sotsiaalne konstruktivism''' ehk sotsiaalkonstruktivism (inglise ''social constructivism'') on [[Humanitaarteadused|humanitaarteadustes]] seisukoht, mille kohaselt loovad ja kujundavad sotsiaalse tegelikkuse ühiskonnaliikmed oma igapäevases läbikäimises, ehkki enamasti ei ole nad ise sellest rollist teadlikud. Üldine ettekujutus tegelikkusest kujuneb välja sotsialiseerumise käigus ning see võetakse omaks enne, kui osatakse selle suhtes kriitiline olla. Seepärast paistab tegelikkus inimestele neist sõltumatu välise paratamatusena.<ref name="BL"/> Teooriaid ja ettekujutusi tegelikkusest mõjutavad kollektiivsed kokkulepped, mis on inimtekkelised ega saa seetõttu kunagi olla täiesti objektiivsed ega erapooletud.<ref name="Raud"/> [[Teadmine]] sõltub alati [[sotsiaalne taust|sotsiaalsest taustast]] ja on sellisena aktiivse loometöö tulemus, mitte varem olemasoleva ja valmis reaalsuse avastamine<ref name="SEI"/>. See, et inimesed kollektiivselt osalevad tegelikkuse ülesehitamises ja tõlgendamises, ei tähenda aga, nagu oleksid ühiskondlikud institutsioonid ja konventsioonid meelevaldsed või nende kõik tõlgendused võrdväärsed.<ref name="BL"/> |
||
==Ajalugu== |
==Ajalugu== |
||
| 11. rida: | 11. rida: | ||
Konstruktivistlikud ajaloolased, filosoofid ja teadmussotsioloogid leiavad, et teaduslikke teooriaid kujundab sotsiaalne ja poliitiline kontekst. Sotsiaalkonstruktivism on mõnes mõttes [[instrumentalism|instrumentalismi]] edasiarendus, sest pöörab tähelepanu teaduse sotsiaalsetele aspektidele. Sotsiaalkonstruktivismi kõige äärmuslikum vorm näeb teaduses eelkõige [[teadlane|teadlaste]]vahelist [[diskursus|diskursust]], mis ei põhine objektiivsetel faktidel. Mõõdukam sotsiaalkonstruktivism väidab, et uute teaduslike teooriate tunnustamisel mängivad suurt rolli sotsiaalsed aspektid. Äärmuslik sotsiaalkonstruktivism ei pea näiteks planeet [[Marss (planeet)|Marsi]] olemasolu oluliseks, sest tegelikult ei ole meil midagi peale vaatluste, teooriate ja [[müüt]]ide, mis on ise sotsiaalsete [[interaktsioon (sotsioloogia)|interaktsioon]]ide käigus [[sotsiaalne konstrueerimine|konstrueeritud]]. Teaduslikud väited käivad sel juhul vaid üksteise kohta. Empiiriline kontroll kontrollib lihtsalt kooskõla sotsiaalselt konstrueeritud teooriate erinevate kogumite vahel. See teeb keeruliseks teaduse eripära väljatoomise. Samuti on niisuguse vaate puhul raske seletada loodusteaduse edu tehnika arendamisel. Mõõdukas sotsiaalkonstruktivism möönab planeet Marsi reaalset olemasolu lahus ja sõltumatult vaatlustest, teooriatest ja müütidest Marsi kohta. Kuigi teooriad ja vaatlused on sotsiaalselt konstrueeritud, tagatakse konstrueerimise käigus teatud laadi vastavus reaalsusega. Teaduslikud väited käivad reaalsuse kohta. Sellise lähenemise puhul on probleemiks selle vastavuse seletamine. Mis annab õigustuse uskuda pigem fotosid [[marsikulgur]]ilt kui [[vanarooma mütoloogia|vanarooma müüte]] Marsi kohta? Sellele küsimusele vastamiseks peavad sotsiaalkonstruktivistid arvesse võtma ka seda, kuidas loodusteaduslikke väiteid [[õigustus (filosoofia)|õigustatakse]]. |
Konstruktivistlikud ajaloolased, filosoofid ja teadmussotsioloogid leiavad, et teaduslikke teooriaid kujundab sotsiaalne ja poliitiline kontekst. Sotsiaalkonstruktivism on mõnes mõttes [[instrumentalism|instrumentalismi]] edasiarendus, sest pöörab tähelepanu teaduse sotsiaalsetele aspektidele. Sotsiaalkonstruktivismi kõige äärmuslikum vorm näeb teaduses eelkõige [[teadlane|teadlaste]]vahelist [[diskursus|diskursust]], mis ei põhine objektiivsetel faktidel. Mõõdukam sotsiaalkonstruktivism väidab, et uute teaduslike teooriate tunnustamisel mängivad suurt rolli sotsiaalsed aspektid. Äärmuslik sotsiaalkonstruktivism ei pea näiteks planeet [[Marss (planeet)|Marsi]] olemasolu oluliseks, sest tegelikult ei ole meil midagi peale vaatluste, teooriate ja [[müüt]]ide, mis on ise sotsiaalsete [[interaktsioon (sotsioloogia)|interaktsioon]]ide käigus [[sotsiaalne konstrueerimine|konstrueeritud]]. Teaduslikud väited käivad sel juhul vaid üksteise kohta. Empiiriline kontroll kontrollib lihtsalt kooskõla sotsiaalselt konstrueeritud teooriate erinevate kogumite vahel. See teeb keeruliseks teaduse eripära väljatoomise. Samuti on niisuguse vaate puhul raske seletada loodusteaduse edu tehnika arendamisel. Mõõdukas sotsiaalkonstruktivism möönab planeet Marsi reaalset olemasolu lahus ja sõltumatult vaatlustest, teooriatest ja müütidest Marsi kohta. Kuigi teooriad ja vaatlused on sotsiaalselt konstrueeritud, tagatakse konstrueerimise käigus teatud laadi vastavus reaalsusega. Teaduslikud väited käivad reaalsuse kohta. Sellise lähenemise puhul on probleemiks selle vastavuse seletamine. Mis annab õigustuse uskuda pigem fotosid [[marsikulgur]]ilt kui [[vanarooma mütoloogia|vanarooma müüte]] Marsi kohta? Sellele küsimusele vastamiseks peavad sotsiaalkonstruktivistid arvesse võtma ka seda, kuidas loodusteaduslikke väiteid [[õigustus (filosoofia)|õigustatakse]]. |
||
===Epistemoloogia=== |
|||
Mõjukaimaks käsitluseks teadmise sotsiaalsest iseloomust peetakse Thomas Kuhni 1962. aastal ilmunud raamatut “[[Teadusrevolutsioonide struktuur]]”, milles ta käsitleb teaduslikku |
Mõjukaimaks käsitluseks teadmise sotsiaalsest iseloomust peetakse Thomas Kuhni 1962. aastal ilmunud raamatut “[[Teadusrevolutsioonide struktuur]]”, milles ta käsitleb teaduslikku [[paradigma]]t kui teadlastevahelist kokkuleppelist taustsüsteemi, mille valguses tõlgendatakse kõiki parajasti teadaolevaid teaduslikke andmeid. Paradigma muutub alles siis, kui avastatakse midagi, mida kehtiva paradigma raamides ei ole võimalik seletada. See omakorda sunnib ümber mõtestama ka paljud muud varasemad teadmised, mida enne oli peetud tõsikindlateks. Õpikunäiteks teadusliku paradigma vahetusest on [[Kopernik]]u avastus, et [[Maa]] tiirleb ümber [[Päike]]se, mitte vastupidi. Heliotsentriline süsteem asendas geotsentrilise, kuna selle seletusjõud oli suurem.<ref name="Raud"/> Tänu sellele tuli aga ümber mõtestada veel terve hulk teaduslikke fakte, milles varem ei kaheldud. Samamoodi ei saa lõplikuks lugeda praegu kehtivat teaduslikku paradigmat, sest teadus areneb pidevalt edasi ja kui tekib vajadus uue paradigma järele, siis jäetakse vanad seisukohad kõrvale. Teadlasel ei ole vahetut juurdepääsu teaduslikule tõele, sest teda mõjutab see, millise paradigma raames ta oma empiirilist materjali uurib ja uusi teadmisi loob. |
||
===Sotsioloogia=== |
|||
Sotsioloogias on konstruktivismi alustekstiks [[Peter L. Berger]]i ja [[Thomas Luckmann]]i 1966. a ilmunud raamat "The social construction of reality" (eesti keeles "Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus", 2018<ref name="BL"/>), mis toetub [[Karl Mannheim]]i, [[Alfred Schütz]]i ning [[fenomenoloogia|fenomenoloogiliste]] filosoofide ideedele. |
|||
Sotsioloogias on konstruktivismi alustekstiks [[Peter L. Berger]]i ja [[Thomas Luckmann]]i 1966. a ilmunud raamat "The social construction of reality" (eesti keeles "Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus", 2018<ref name="BL"/>), mis toetub [[Karl Mannheim]]i, [[Alfred Schütz]]i ning [[fenomenoloogia|fenomenoloogiliste]] filosoofide ideedele. Raamatu keskne idee on, et mõisted ja kujutluspildid inimtegevusest kujunevad välja sotsiaalse suhtluse käigus pika aja jooksul. Inimesed ja ühiskonnarühmad võtavad need omaks vastastikuses läbikäimises, kuni need lõpuks institutsionaliseeruvad ning muutuvad vabalt kasutatavaks kõigile ühiskonnaliikmetele. Selliselt moodustub üldine teadmine ja arusaam tegelikkusest, millel põhineb ühiskondlik suhtlemine ja tähenduslik inimmaailm. Algselt kokkuleppeliselt sündinud ühiskondlikud institutsioonid aja jooksul asjastuvad ning see võimaldab ühistegevuses aega ja ressursse kokku hoida. Tänu sellele saab ühiskond toimida korrapäraselt ja stabiilselt, ehkki selle tugisambad on mõttelised, mitte materiaalsed. |
|||
1998. aastal nimetas [[Rahvusvaheline Sotsioloogiaassotsiatsioon]] „Reaalsuse sotsiaalse ülesehituse“ 20. sajandi tähtsuselt viiendaks sotsioloogiaalaseks teoseks.<ref name="isa-sociology">{{cite web |url=http://www.isa-sociology.org/en/about-isa/history-of-isa/books-of-the-xx-century/ |title=ISA - International Sociological Association: Books of the Century|publisher=International Sociological Association|year=1998 |accessdate=2018-05-30}}</ref> |
|||
| ⚫ | |||
===Seosed muude valdkondadega=== |
|||
| ⚫ | |||
Sotsiaalset konstruktivismi seostatakse ka [[poststrukturalism]]i, [[feminism|feministliku]] kriitika ja [[postmodernism]]iga<ref name="SEI"/>. |
Sotsiaalset konstruktivismi seostatakse ka [[poststrukturalism]]i, [[feminism|feministliku]] kriitika ja [[postmodernism]]iga<ref name="SEI"/>. |
||
Redaktsioon: 30. mai 2018, kell 21:17
Sotsiaalne konstruktivism ehk sotsiaalkonstruktivism (inglise social constructivism) on humanitaarteadustes seisukoht, mille kohaselt loovad ja kujundavad sotsiaalse tegelikkuse ühiskonnaliikmed oma igapäevases läbikäimises, ehkki enamasti ei ole nad ise sellest rollist teadlikud. Üldine ettekujutus tegelikkusest kujuneb välja sotsialiseerumise käigus ning see võetakse omaks enne, kui osatakse selle suhtes kriitiline olla. Seepärast paistab tegelikkus inimestele neist sõltumatu välise paratamatusena.[1] Teooriaid ja ettekujutusi tegelikkusest mõjutavad kollektiivsed kokkulepped, mis on inimtekkelised ega saa seetõttu kunagi olla täiesti objektiivsed ega erapooletud.[2] Teadmine sõltub alati sotsiaalsest taustast ja on sellisena aktiivse loometöö tulemus, mitte varem olemasoleva ja valmis reaalsuse avastamine[3]. See, et inimesed kollektiivselt osalevad tegelikkuse ülesehitamises ja tõlgendamises, ei tähenda aga, nagu oleksid ühiskondlikud institutsioonid ja konventsioonid meelevaldsed või nende kõik tõlgendused võrdväärsed.[1]
Ajalugu
Sotsiaalne konstruktivism tekkis 20. sajandi keskpaigas seoses teadmussotsioloogia arenguga. Konstruktivistlike ideede taustaks on epistemoloogiline vaidlus selle üle, kas teaduste uurimisobjektid on ”loomulikud” või ”konstrueeritud”, ning kuidas peaks seda asjaolu arvesse võtma uurimismeetodi valikul ja uurimistulemuste usaldusväärsuse hindamisel. Osaliselt on selline küsimuseasetus tingitud humanitaarteaduste vajadusest eristada oma meetodeid loodusteaduslikest, sest inimesi ja ühiskondi ei saa uurida samamoodi nagu elutuid objekte, loomi või taimi. Samal ajal on ka reaalteadustes põhjust küsida selle järele, mille alusel valitakse näiteks uurimisobjektid ja milliseid teadmisi peetakse väärtuslikuks ja miks. Samuti peavad nii humanitaar- kui ka reaalteadlased väljendama oma uurimistulemusi keeles, kuid keelemärgid on paratamatult kokkuleppelised ja muutlikud.[4]
Mõttelooliselt on konstruktivismi eelkäijaks 1870ndatel Ameerika Ühendriikides välja kujunenud pragmatismikoolkond, mis põhines Charles Sanders Peirce'i, William James'i ja John Dewey'i ideedel. Pragmatismi keskne seisukoht on, et tõe kriteeriumiks on selle kasutatavus praktikas, mistõttu seda ei saa tuletada inimesest kõrgemal asuvast absoluutsest tõest. Näiteks on hüpotees Jumala olemasolust pragmatismi seisukohalt tõene juhul, kui see toimib ühiskonnas rahuldavalt.[2]
Laiemalt hakkasid konstruktivistlikud teooriad levima 1960ndatel aastatel, kui teadusfilosoof Thomas Kuhn avaldas oma seisukohad teadusrevolutsioonide struktuurist, Michel Foucault analüüsis hullust ja normaalsust ning haigust ja tervist kui sotsiaalselt konstrueeritud nähtusi ning Pierre Bourdieu pakkus välja kultuuriväljade teooria, mille kohaselt toimib kultuurikeskkonnas peale poliitilise ja majandusliku kapitali ka sümboolne kapital, millest sõltub kunstiteose või muu kultuurinähtuse autoriteet. Sotsioloogia valdkonnas said teedrajavaks Peter L. Bergeri ja Thomas Luckmanni seisukohad tegelikkuse sotsiaalsest ülesehitusest.[2]
Seisukohad
Konstruktivistlikud ajaloolased, filosoofid ja teadmussotsioloogid leiavad, et teaduslikke teooriaid kujundab sotsiaalne ja poliitiline kontekst. Sotsiaalkonstruktivism on mõnes mõttes instrumentalismi edasiarendus, sest pöörab tähelepanu teaduse sotsiaalsetele aspektidele. Sotsiaalkonstruktivismi kõige äärmuslikum vorm näeb teaduses eelkõige teadlastevahelist diskursust, mis ei põhine objektiivsetel faktidel. Mõõdukam sotsiaalkonstruktivism väidab, et uute teaduslike teooriate tunnustamisel mängivad suurt rolli sotsiaalsed aspektid. Äärmuslik sotsiaalkonstruktivism ei pea näiteks planeet Marsi olemasolu oluliseks, sest tegelikult ei ole meil midagi peale vaatluste, teooriate ja müütide, mis on ise sotsiaalsete interaktsioonide käigus konstrueeritud. Teaduslikud väited käivad sel juhul vaid üksteise kohta. Empiiriline kontroll kontrollib lihtsalt kooskõla sotsiaalselt konstrueeritud teooriate erinevate kogumite vahel. See teeb keeruliseks teaduse eripära väljatoomise. Samuti on niisuguse vaate puhul raske seletada loodusteaduse edu tehnika arendamisel. Mõõdukas sotsiaalkonstruktivism möönab planeet Marsi reaalset olemasolu lahus ja sõltumatult vaatlustest, teooriatest ja müütidest Marsi kohta. Kuigi teooriad ja vaatlused on sotsiaalselt konstrueeritud, tagatakse konstrueerimise käigus teatud laadi vastavus reaalsusega. Teaduslikud väited käivad reaalsuse kohta. Sellise lähenemise puhul on probleemiks selle vastavuse seletamine. Mis annab õigustuse uskuda pigem fotosid marsikulgurilt kui vanarooma müüte Marsi kohta? Sellele küsimusele vastamiseks peavad sotsiaalkonstruktivistid arvesse võtma ka seda, kuidas loodusteaduslikke väiteid õigustatakse.
Epistemoloogia
Mõjukaimaks käsitluseks teadmise sotsiaalsest iseloomust peetakse Thomas Kuhni 1962. aastal ilmunud raamatut “Teadusrevolutsioonide struktuur”, milles ta käsitleb teaduslikku paradigmat kui teadlastevahelist kokkuleppelist taustsüsteemi, mille valguses tõlgendatakse kõiki parajasti teadaolevaid teaduslikke andmeid. Paradigma muutub alles siis, kui avastatakse midagi, mida kehtiva paradigma raamides ei ole võimalik seletada. See omakorda sunnib ümber mõtestama ka paljud muud varasemad teadmised, mida enne oli peetud tõsikindlateks. Õpikunäiteks teadusliku paradigma vahetusest on Koperniku avastus, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi. Heliotsentriline süsteem asendas geotsentrilise, kuna selle seletusjõud oli suurem.[2] Tänu sellele tuli aga ümber mõtestada veel terve hulk teaduslikke fakte, milles varem ei kaheldud. Samamoodi ei saa lõplikuks lugeda praegu kehtivat teaduslikku paradigmat, sest teadus areneb pidevalt edasi ja kui tekib vajadus uue paradigma järele, siis jäetakse vanad seisukohad kõrvale. Teadlasel ei ole vahetut juurdepääsu teaduslikule tõele, sest teda mõjutab see, millise paradigma raames ta oma empiirilist materjali uurib ja uusi teadmisi loob.
Sotsioloogia
Sotsioloogias on konstruktivismi alustekstiks Peter L. Bergeri ja Thomas Luckmanni 1966. a ilmunud raamat "The social construction of reality" (eesti keeles "Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus", 2018[1]), mis toetub Karl Mannheimi, Alfred Schützi ning fenomenoloogiliste filosoofide ideedele. Raamatu keskne idee on, et mõisted ja kujutluspildid inimtegevusest kujunevad välja sotsiaalse suhtluse käigus pika aja jooksul. Inimesed ja ühiskonnarühmad võtavad need omaks vastastikuses läbikäimises, kuni need lõpuks institutsionaliseeruvad ning muutuvad vabalt kasutatavaks kõigile ühiskonnaliikmetele. Selliselt moodustub üldine teadmine ja arusaam tegelikkusest, millel põhineb ühiskondlik suhtlemine ja tähenduslik inimmaailm. Algselt kokkuleppeliselt sündinud ühiskondlikud institutsioonid aja jooksul asjastuvad ning see võimaldab ühistegevuses aega ja ressursse kokku hoida. Tänu sellele saab ühiskond toimida korrapäraselt ja stabiilselt, ehkki selle tugisambad on mõttelised, mitte materiaalsed.
1998. aastal nimetas Rahvusvaheline Sotsioloogiaassotsiatsioon „Reaalsuse sotsiaalse ülesehituse“ 20. sajandi tähtsuselt viiendaks sotsioloogiaalaseks teoseks.[5]
Seosed muude valdkondadega
Säästva arengu valdkonnas on sotsiaalse konstruktivismiga seotud olulised teemad olnud nt keskkonnaprobleemide või nende puudumise konstrueerimine ning riski sotsiaalne konstrueerimine[3].
Sotsiaalset konstruktivismi seostatakse ka poststrukturalismi, feministliku kriitika ja postmodernismiga[3].
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Berger, Peter L; Luckmann, Thomas 2018. "Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus". Tartu: Ilmamaa.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Raud, Rein 2013. "Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse". Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 15.10.2012)
- ↑ Kallas, Triin 2007. "Olemus või konstruktsioon". Vikerkaar 2007, 4–5, lk 166.
- ↑ "ISA - International Sociological Association: Books of the Century". International Sociological Association. 1998. Vaadatud 30. mail 2018.
Kirjandus
- Berger, Peter L; Luckmann, Thomas 2018. "Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus". Tartu: Ilmamaa.
- Kallas, Triin 2007. "Olemus või konstruktsioon". Vikerkaar 2007, 4–5, lk 166.
- Raud, Rein 2013. "Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse". Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 165–170.
Vaata ka
- Aro Velmet. Vikerkaar loeb. Elunähtuste institutsionaliseerimine ja legitimeerimine. Postimees, 21. aprill 2018.
- Rein Raud: sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus. Postimees, 27. aprill 2018.
- Mihkel Kunnus: kes on need, kes ei saa aru, mida tähendab mõiste "sotsiaalne konstruktsioon". Postimees, 2. mai 2018.