Hoiak: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Hoiak''' on üheks sotsiaalteadustes üheks enimkasutatud mõisteks. Ka igapäevases kõnepruugis räägitakse teiste inimeste iseloomustamisel nende mõttemaailma iseloomusta...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 23. mai 2018, kell 16:39

Hoiak on üheks sotsiaalteadustes üheks enimkasutatud mõisteks. Ka igapäevases kõnepruugis räägitakse teiste inimeste iseloomustamisel nende mõttemaailma iseloomustavatest hoiakutest sama iseenesestmõistetavalt nagu nende silmade värvist, juuste pikkusest või jalanumbri suurusest.[1]

Hoiaku mõiste evolutsioon

Esimesena võeti hoiaku mõiste kasutusele sotsioloogide Thomase ja Znaniecki poolt 1918-1920 aastatel teostatud klassikalises uuringus, kus nad analüüsisid maapiirkondadest pärit poola immigrantide kohanemist linnastunud USA ühiskonnas. Nemad tähistasid hoiakuga kognitiivse ja emotsionaalse iseloomuga seost inimese seisundi ja tema käitumise vahel. Hoiakuid ei käsitletud kaasasündinutena, vaid neid arvati tulenevat akulturatsiooniprotsessist. Uuringu toodi välja seosed igapäevase tegevuse konteksti ning varasemaid sotsiaalseid ja kultuurilisi kogemusi taasesitavate hoiakute vahel. Sellisena oli hoiaku mõiste väga lähedane sotsiaalsele representatsioonile.

Psühholoog Gordon Allport individualiseeris hoiaku mõiste, hakates kirjeldama seda indiviiditasandil stiimul-reaktsioon terminoloogias. [2] Taoline hoiakute käsitlus oli palju lähedasem tollal psühholoogias domineerinud psüühilisi protsesse käitumisele redutseerivale biheivioristlikule mõtteviisile, kuid eemaldus mõiste algsetest sotsioloogilistest juurtest. Alates Allporti töödest pääses domineerima hoiakute positivistlik käsitlus, mis püüdis mõõta üksikindiviidide hoiakuid mistahes valdkondades eesmärgiga selgitada välja individuaalsed erinevused hoiakutes, mida arvati prognoosivat erinevusi käitumises. Hoiakutest said inimeste peades omaette elu elavad objektiveeritud ja reifitseeritud kognitiivsed entiteedid. Individuaalse iseloomuga kognitiivseid ja emotsionaalseid eelsoodumusi rõhutades läks hoiaku mõiste kaasa metodoloogilise individualismiga, mis kujundas edasist hoiakuteooriate arengut sotsiaalpsühholoogias.[3]

Tänapäeval peetakse hoiaku all silmas indiviidi psühholoogilist kalduvust hinnata objekte või nähtusi teataval moel. Hoiakud võivad avalduda nii teadlikult kui ka mitteteadlikult ja need on emotsionaalsete reaktsioonidega tugevasti seotud.[4] Käitumise prognoositavuse suurendamiseks lisasid Ajzen ja Fishbein (2005)[5] oma hoiakute mudelisse ka normatiivsed käitumiskavatsused ning erinevate käitumisviiside tajutud kerguse või raskuse. Nende käsitlus on tuntud planeeritud tegevuse teooriana, mille kohaselt on individuaalsed hoiakud koos käitumiskavatsuste ning üldiste normide ja käitumisviiside tunnetatud kergusega aluseks inimeste käitumisele.

Hoiakud on olemuselt hinnangud. Nad indikeerivad, kuidas me orienteerime end selliste objektide suhtes, mida nimetatakse hoiaku referendiks. Kõigil hoiakutel on abstraktsem või konkreetsem referent ehk objekt, mille all peetakse silmas mitte ainult materiaalseid või vaimseid objekte, vaid samuti protsesse nagu valimised või abstraktsemaid nähtusi nagu liberalism, võrdsus või sotsioloogia. Referendile osutades näitab hoiak talle antavat hinnangut. Hoiakutest rääkides kasutatakse hinnangulisi väljendeid nagu „meeldiv-ebameeldiv“, „hea-halb“. Kui hoiakuobjekt on inimesele tähtis, siis kaasnevad objektile hinnangu andmisega afektiivsed või emotsionaalsed reaktsioonid.[6]

Kasutatud kirjandus

  1. Augoustinos, M., Walker, I. (1995). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.
  2. Allport, G. W. (1935) Attitudes. Murchison, C. (toim). A handbook of social psychology (798-844). Worcester, MA: Clark University.
  3. Augoustinos, M., Walker, I. (1995). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.
  4. Eagly, A. H. ja Chaiken, S. (1993). The psychology of attitudes. Fort Worth, TX: Harcourt Brace Jovanovich.
  5. Ajzen, I., Fishbein, M. (2005). The influence of attitudes on behavior. D. Albarracin, Johnson, B.T. Zanna, M.P. (toim). The handbook of attitudes (173–221). London: Lawrence Erlbaum Associates.
  6. Augoustinos, M., Walker, I., Donaghue, N. (2014). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.