Hilisromantism (muusika): erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Hilisromantism''' on [[muusika]]s [[romantism|romantiline]] [[muusikastiil]], mis iseloomustab perioodil 1860–1910 põhiliselt [[Saksamaa]]l ja [[Austria]]s loodud [[heliteos]]eid. 20. sajandi alguse muusika puhul on tihti keeruline teha vahet, millal lõpeb hilisromantism ja algab [[ekspressionism]].
'''Hilisromantism''' on [[romantism|romantiline]] [[muusikastiil]], mis iseloomustab perioodil 1860–1910 põhiliselt [[Saksamaa]]l ja [[Austria]]s loodud [[muusika]]t. 20. sajandi alguse muusika puhul on tihti keeruline teha vahet, millal lõpeb hilisromantism ja algab [[ekspressionism]].


Hilisromantilise muusika tunnusteks on:
Hilisromantilise muusika tunnusteks on:

Redaktsioon: 21. mai 2018, kell 23:37

Hilisromantism on romantiline muusikastiil, mis iseloomustab perioodil 1860–1910 põhiliselt Saksamaal ja Austrias loodud muusikat. 20. sajandi alguse muusika puhul on tihti keeruline teha vahet, millal lõpeb hilisromantism ja algab ekspressionism.

Hilisromantilise muusika tunnusteks on:

Hilisromantismi mõjukamad heliloojad olid Gustav Mahler (1860–1911), Anton Bruckner (1824–1896) ja Richard Strauss (1864–1949). Hilisromantikute hulka on liigitatud ka Max Reger (1873–1916) ning varane Arnold Schönberg (1874–1951). Hilisromantikute suur eeskuju oli Richard Wagner (1813–1883).

Hilisromantiline helikeel

Hilisromantilist helikeelt iseloomustab järjest keerulisemaks ja lahendust edasilükkavamaks muutuv harmoonia ning tihenev polüfoonia. Alexander von Zemlinsky või Max Regeri teostes võib olla isegi kuni kaksteist kontrapunktiliselt iseseisvat häält, mis on orkestreeritud värviküllaselt ning mille harmoonia lahendus kas ei saabu üldse või saabub väga hilja, viies selle muusika tonaalsuse piiridele. Hugo Wolfi teostes võib leida rohkelt hermoonilist teravust ja senitundmatuid akordide kombinatsioone. Richard Wagneri ooper Tristan und Isolde on kuulus oma tonaalselt määramatu harmoonia poolest, mis hõlmab kogu kaksteistheliruumi.

Jõudmine tonaalsuse piiridele tõi 20. sajandi alguses kaasa tonaalse süsteemi lagunemise ja avas tee uutele harmooniasüsteemidele, näiteks dodekafooniale.

Tonaalsuse kaotanud muusikat hakati nimetama atonaalseks.

Hilisromantismi kaasaegsed muusikastiilid

Väljaspool saksa keeleruumi sarnanevad hilisromantismiga näiteks sümbolism ja varane impressionism (Gabriel Fauré, Aleksander Skrjabin) või ka itaalia verism (Giacomo Puccini), milles omakorda avaldub modernism, kuna tragöödia lõpus puudub katarsis ja tegevus kulgeb traagilise lõpuni.

Muusikaelu areng hilisromantismi perioodil

19. sajandi lõpus oli väga populaarseks muutunud kodumusitseerimine. Selle mõju avalikule muusikaelule oli kontserte korraldavate muusikaühingute (Konzertgesellschaft) ja filharmooniate teke.


Kirjandus

  • Garšnek, Igor (2004). Õhtumaade muusikalugu III, 20. sajand. Tallinn: Avita.
  • Jõgiste, M.; Raud, J.; Tähis, H.; Saue, H. (2014). 19.-20. sajandivahetuse kunst ja muusika. Mahler. Eri ajastute kunsti ja muusika kokkukõlad (õpiobjekt). Tartu: Tartu Ülikool.
  • Kaldaru, M. (2004/2007). Muusikaajalugu gümnaasiumile. Konspekt. II osa. Romantism. 20. sajand. Tallinn: Avita.
  • Wörner, K. H. (1993). Geschichte der Musik. Ein Studien- und Nachschlagebuch. Achte Auflage [Muusikaajalugu. Õpik ja leksikon. Kaheksas trükk, välja andnud L. Meierott]. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.