Niki de Saint Phalle

Niki
Sünninimi	Niki de Saint Phalle
Sündinud	29. oktoober 1930 Pariis, Prantsusmaa
Surnud	21. oktoober 2002 La Jolla, California
Haridus	autodidakt
Tegevusala	kunstnik
Kunstivool	Noveau Realism

Nana Fontaine

Niki de Saint Phalle (kodanikunimega Catherine Marie-Agnés Fal de Sain Phalle; 29. oktoober 1930 Pariisi eeslinn – 21. mai 2002 California) oli prantsuse päritolu Ameerika skulptor, kunstnik ja filmilooja.

Tema isa oli prantslane, ema ameeriklane ja ta sündis jõuka viielapselise pere teise lapsena. Pere kaotas oma varanduse börsikrahhi tagajärjel ja kolis elama New Yorki. Kogenud lapsepõlves agressiivsust ja vägivalda, mis väljendus kooliea mässumeelsuses, oli ta sunnitud sagedasti koole vahetama. Oma tööelu alusta Niki 18 aastaselt modellina Vogue ja Life kaanetüdrukuna. Samal ajal abiellus ta oma lapsepõlve tuttava Harry Mathewsiga.

1930–1959

1950.a. alustas Niki oma kunstnikuteed õli-ja guassimaalidega.

1952.a. kolis ta koos väikese tütre ja abikaasaga Pariisi, kus mees õppis muusikat.

1953.a. toimus ka esimene tagasilöök – Niki ravis närvivapustust haiglas, sai siiski üle kriisist ja otsustas jätkata kunstis väljendades end maalides talle omase stiiliga.

Pere elas vahepeal Malorcal, kus sündis ka nende poeg.

Hispaanias olles avastas Niki enda jaoks Antonio Gaudi kunsti ja Barcelona Park Güelli järgi sündis ka idee rajada oma skulptuuripark.

Tagasi Pariisis kohtas Niki Jean Tinguely, kelle tööd teda mõjutasid, samuti Paul Klee, Henri Matisse, Pablo Picasso, and Henri Rousseau. Pariisi Musee d’Art Moderne külastades vaimustus ta Jasper Johns, Willem de Kooning, Jackson Pollock ja Robert Rauschenbergi loomingust.

1960–1974

1960.a. Niki ja Harri lahutasid, lapsed jäid isaga ja Niki asutas oma studio, kus ta jätkas oma kunstieksperimentidega. Oma töödega oli tema tööd Moodsa kunsi muuseumis grupinäitusel koos Jean Tinguelyga. Kunstnikud elasid ja töötasid hiljem koos.

Budha

1960.a. alguses Niki loomingus oli “ tulistamise maalide” (Tirs) period, kus kunstniku teosed esitasid värvidepurke, mida tulistati, millel olid ka performance elemendid. Nikist sai Noveau Realism kunstiühenduse liige  olles ainus naine rühmituses, kuhu kuulusid includes Arman, Christo, Yves Klein, Jean Tinguely, Jacques de la Villeglé ja paljud teised.

Niki esimene soolonäitus oli 1961.a. Pariisis. Ta tutvus sel ajal ka mitmete Ameerika kunstnikega nagu näiteks Robert Rauschenberg, Jasper Johns, Larry Rivers ja tema naine Clarice.

Marcel Duchamp tutvustas Nikit ja Tinguleyd Salvador Dalile. Koos loodi  härjavõitluse maal Hispaanias elusuurused  plastikust, paberist härjakujud, mis süüdati traditsioonilise härjavõtluse festivali lõpuks.

1962.a. külastasid Niki ja Tinguely New Yorki, tema teosed võeti Moodsa kunsti muuseumi New Yorgis. Kunstnikepaar rändas läbi California, Nevada ja Mehhoko osaledes näitustel ja esitades happeninge.

1963.a. kolisid Niki ja Tinguely Pariisi lähedale maale ja Niki hakkas süvenenult tegelema  relieefsete figuuridega, mis kujutasid naisi, koletisi, draakoneid ja linde oma värvikirevuses ja erilises vormis.

Olles saanud inspiratsiooni Larry Riversi naise Clarice lapseootusest hakkas Niki looma Nanasid – ahertüüpseid naisefiguure, mis oli edasi arendatud teastest “Every wo(man)”. Nana tähendab prantsuse keeles daami või tütarlast.

 Blue Nana (2000)

1966.a. Niki loob  Nanade kollektsiooni Rootsi Moderna Museet ile “Hon” (tema naine rootsi keeles) Teos äratas suurt tähelepanu ja äratas taas idee luua oma skulptuuride park.

Niki oli ka Maiilmanäituse EXPO Prantsusmaa paviljoni kujundamisel Montrealis.

Teos nimega “Le Paradis Fantastique” loodi just selle näituse tarbeks. Töötades plastiku ja muude tehismaterjalidega mõjus laastavalt kunstniku tervisele.

Järgnevatel aastatel reisis Niki Indiasse ja Egiptusesse ning sai inspiratsiooni oma skulpturaalsete teaoste loomiseks. Ta vaimustus arhitektuurist ja andis oma panuse elukeskkonna kujundamisel.

13.juulil 1961 Niki ja Jean Tinguely abiellusid.

1972.a. sai Niki tellimuse Iisraelist luua Jeruusalemma Rabinovitchi Parki  skulptuur Golem. Niki skulptuure võib näha ka Hannoveris (Saksamaal)- “Sophie,Charlotte ja Caroline “  

1975–1989

Vahepeal oli Niki sunnitud end ravima Sveitsis mägedes, kus ta kohtus Marella Caracciolo Agnelliga, keda tundis Ameerika aegadest. Mõttevahetuse käigus pakkus Marella välja oma venna valdused Itaalias Toskaanas, Garavicchios. Selle pargi idee teostamine saatis teda järgnevad kakskümmend aastat.

Samaaegselt sündis skulpturaalne teos Brüsselis kunstifestivali raames “Last night I Had a Dream. “ Naastes Sveitsi jätkus töö Tarot Gardeni skulptuuride kavandamisega. 1980.a. alustati esimeste skulptuuride paigaldamisega.

1980.a. Saksamaa Ulmi Muuseum korraldas tema graafika töödest näituse. Samuti oli tema retrospektiiv näitus George Pompidou keskuse Pariisi ja Jaapanis.

Niki loomingusse ilmusid esimesed sisustuselemendid – maotoolid, vaasid ja lambid.

Niki loomingus oli ka parfüüm, millest saadud tuleu eest teostati edasi Tarot Parki.

Pariisis Pompidou Keskuse kõrvale kerkis skulpturaalne purskaev mõeldes Igor Stravinskile.

1983.a. jõudis ta isegi AIDS ennetuse toetuseks Los Angelesis, samuti skulptuurid

California Ülikooli kampuses San Diegos.

1984–1987 olid aastad, mil kujundati  loomade, lillede jm skulptuuridega Tarot Gardenit.

Samuti valmis nendel aastatel raamatuillustratsioonid “Aids:You can't Catch it Holding Hands”

1990–2002

1991.a. suri  Bernis Jean Tinguely ja tema mälestuseks Niki kujundas  kineetilise skulptuuri  “The Meta-Tinguelys."

1994.a. kehvast tervisest tingituna asus Niki elama La Jollasse Californias. Seal sündis tema klaasist, peeglist ja kividest kujundatud skulpturaalsed teosed.

Niki tegeles koos arhitekt Mario Bottaga skulptuurikogumiga “Noah’s Ark “ Jeruusalemmas. Niki töötas ka skulpturaalse seeriaga, mis oli pühendatud Afro-Ameerika mustanahalistele kangelastele nagu näiteks muusikud Miles Davis ja Louis Amstrong. Samal aastal sai Niki Jaapani 12. Premium Imperial Prize, mida peetakse Nobeli Preemiaga võrdseks autasuks.

Niki de Saint Phalle suri 21.mail 2002, 71 aastaselt La Jollas, Californias.