Erinevus lehekülje "Eesti arhitektuur" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
P
resümee puudub
P
{{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2018|kuu=mai}}
[[Pilt:Tartu Universität.jpg|thumb|[[Tartu Ülikooli peahoone]] on [[Klassitsism|klassitsistlikus stiilis]]]]
'''Eesti arhitektuur''' käsitleb [[Eesti]] [[arhitektuur]]i läbi aegade.
 
 
Riialased on enamjaolt 1880ndatel sündinud. Paljud neist lõpetasid [[Tallinna Reaalkool]]<nowiki/>i, peale midamisjärel suunduti 1862. aastal asutatud [[Riia Tehnikaülikool|Riia Polütehnilisse Instituuti]]. Riia oli baltisaksa kultuuri keskus ning sealne arhitektuuri eriala valdavalt Saksa mõjutustega. Õppejõududeks oli näiteks [[Wilhelm von Stryk]], [[Otto Hoffmann]], [[Eduard Kuppfer]], [[Heinrich Pirang]], [[Eižens Laube]] jt. 1905. aasta rahutuste pärast suundusid paljud neist hiljem Saksamaa tehnikaülikoolidesse, kust osad ka hiljem Riiga naasesidnaasid ja kooli ära lõpetasid. Töötati ka mõnda aega teiste arhitektide käe all. Paljud riialased tulid Vabadussõja ajal kodumaale, olles valmis vabariiki üles ehitama. Selle põlvkonna kujundada jäi 1920ndate Eesti arhitektuur ning paljud olid veel 1930ndatel levinud funktionalismifunktsionalismi juhtfiguurideks. Riialaste seltskonda kuulusid: [[Eugen Habermann|E. Habermann]], [[Ernst Gustav Kühnert|E. Kühnert]], [[Herbert Johanson|H. Johanson]], [[Erich Jacoby|E. Jacoby]], [[Artur Perna|A. Perna]], [[Anton Lembit Soans|A. Soans]], [[Karl Tarvas|K. Tarvas]] jt.
 
 
 
Riialaste saksa traditsionalism langes ajaliselt kokku venepärase ja aegunud akademismiga, mida valdas väike osa arhitekte, kes oli õppinud Venemaal ([[Karl Burman vanem|K. Burman]], [[Paul Mielberg|P. Mielberg]], [[Aleksander Poleštšuk|A. Poleštšuk]], [[T. Mihkelson]])
 
1918. aastal asutatud [[Tallinna Tehnikum]] oli algul väljakujunematavälja kujunemata ning ebakindel staatus ei tekitanud kohalikkekohalike arhitektuurihuviliste seas suurt tunglemist sinna. Peamiselt suunduti Kesk-Euroopa ülikoolidesse. 1920. aastal muutuv siinne Tehnikum riiklikuks õppeasutuseks, kus oli võimalik õppida tehnikuteks aga ka insenerideks ja arhitektideks. Ent koolil polnud oma ühist suurt hoonet ning vahendite nappus viis 1936. aastal kooli sulgemiseni. Kooli lõpetas kokku 33 tegevarhitekti ([[Robert Natus|R. Natus]], [[August Esop|A. Esop]], [[August Volberg|A. Volberg]] jt.), ent oli ka neid hiljem aktiivseid arhitekte, kel jäi sealne haridus poolikuks ([[Edgar Velbri|E. Velbri]], [[A. Väli]], [[Ilmar Laasi|I. Laasi]] jt).
 
1921 asutasid 15 arhitekti [[Eesti Arhitektide Liit|Eesti Arhitektide Ühingu]] (EAÜ), kus esimeheks sai [[Eugen Habermann|E. Habermann]],. Eesmärgiks seati ehitusseaduse paranadamine, tellija teadlikkuse kasvatamine ja Eesti ühiskonnale arhitekti mõttekuse selgitamine; osaleti üleriigilistel näitusmessidel; kirjutati “Ehituskäsiraamat” (1932) ja “Eesti arhitektide almanak” (1934). 1925. aastal võeti vastu muinsuskaitseseadus, mis hoidis senisest enam arhitektuuripärandit.
1940. aastal alustati sotsialistlikke ümber korraldustega, mis [[Nõukogude Liit|NSV Liit]] endaga kaasa tõi. Uued võimud soovisid end kehtestada tööliste riigina, hoolitsedes eelkõige lihtrahva eluolude eest. Eestist lahkusid mitmed baltisakslased ([[Erich Jacoby|E. Jacoby]], [[Ernst Gustav Kühnert|E. Kühnert]], [[Konstantin Bölau|K. Bölau]], [[Robert Natus|R. Natus]] jt). Ehitati pooleli jäänud majad lõpuni, et sõjaväelastele elamispinda jaguks.
 
Esimene Nõukogude võimu all olev aasta toimus suur rahvakorterite ehitamise, millele andis tõuke ka varasemalt Eesti aja lõpul ette valmistamine väikekorterite ehitamiseks. Arhitekt [[Alar Kotli]] kavandatud Ra-Ko (rahvakorterite) projekti põhjal ehitati maju näiteks Lõime, Nisu ja Rukki, Majaka ja Sikupilli tänavale Tallinnasse. Need on Tallinna maja edasiarendused, milles puudusid keldri- ja katusekorterid ning ühise keldris asuva duširuumi asemel on igas korteris isiklik. Kivitrepikoda ilmestab fassaadil vaid trepikojaakent ümbritsev raamistik ning majal on lihtne rõhtlaudis ning madalakaldeline katus. Kuid isegi pealepärast sõda püstitati veel vanamoelisi Tallinna maju (1949 Lasnamäe Kiievi tn, prj E. Lepner).<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 229</ref> Teises maailmasõjas Eesti hõivanud Nõukogude Liit alustas tänavate ümber nimetamisega ning Eesti arhitektuuri sovetiseerimisega. Arhitektidele õpetati küll sotsialistliku realmismi, ent vaikimisi jätkus esindustraditsionalismi raskepärane laad. Selle aja ehituslik suund oli sotsiaalne. Loodi vanadekodusid, lastekodusid, töölissööklaid ja rahvamaju.<ref>{{Raamatuviide|autor=Mart Kalm, (eds.) Jaak Kangilaski|pealkiri=Eesti kunsti ajalugu 6. köite I osa|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Kunstiakadeemia|lehekülg=45}}</ref>
 
1941–44 toimus Saksa okupatsioon, mis möödus eesti arhitektidele üsna tegevusetult. Töid juhtis Eestisse tagasi tulnud [[Ernst Gustav Kühnert|E. Kühner]]<nowiki/>t ning tööd leidsid ka [[Alar Kotli|A. Kotli]], [[F. Wendach]], [[Anton Lembit Soans|A. Soans]], [[August Volberg|A. Volberg]], [[Edgar Velbri|E. Velbr]]<nowiki/>i jt. Peamiselt taastati vanu maju ja pooleli jäänud tööd lõpetati. 1944. aastal võttis Nõukogude armee suuna Eestisse. Paljud siinsed arhitektid põgenesid mujale ([[Herbert Johanson|H. Johanson]], [[Olev Siinmaa|O. Siinmaa,]] [[Elmar Lohk|E. Lohk]], [[Ernst kesa|E. Kesa]], [[Roman Koolmar|R. Koolmar]], [[Arthur Jürvetson|A. Jürvetson]] jpt). Sõjaga jäi Eesti arhitektide seltskond väga väikseks. Soositumateks osutusid need, kes olid Punaarmees või Nõukogude tagalas viibinud. Siia toodi ka palju Venemaa eestlasi ning venelasi. Viimase seas kuulsamaks näiteks G. Šumovski, O. Ljalin, I. Raiski ja J. Russanov. 1940ndate teist poolt nimetab [[Mart Kalm]] liberaalse stalinismi perioodiks, mil arhitektuuris toetuti 1930ndate esindustraditsionalistlikkule kogemusele.<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 247</ref>
Elamu ehitamine kui eraomandi soosiv ilming oli põhimõtteliselt vastuolus Nõukogude ideoloogiaga. Individuaalelamu jõudis Eestisse alles Nõukogude korraga. Üldilmelt traditsionalistlikuid, kuid vastuoluliselt intiimsed. Riik andis väikese krundi tasuta, tagades pikaajalise laenu. Hruštšovi-aeg (sula) tõi kaasa arhitektuuri väärtustamise langemise. Arhitektide töö paremaks ei muutunud, sest energiat kulus kooskõlastamistele ja enesekehtestamisele rohkem kui projekteerimisele. See oli aeg, mil sõjast oli kümme aastat möödunud ning asuti elamueitiste kõrval ka avalikke hooneid püstitama.
 
1970–80ndatel1970.–1980. aastatel võttis kolhoosides-sovhoosides maad uute hoonete ehitamise buum. Majandid püstitasid oma keskustesse atraktiivseid haldushooneid ja kultuurimaju ning Tallinnas kerkisid 1970ndate keskpaigast alates olümpiaehitised. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas asuti rajama mastaapseid paneelelamurajoone ning samal ajal püüti maal uue tööjõu ligimeelitamiseks soodustada kooperatiiv- ja individuaalehitust.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Andres Kurg, (eds.) Jaak Kangilaski|pealkiri=Eesti kunsti ajalugu 6. köite I osa|aasta=2013|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Kunstiakadeemia|lehekülg=282-284}}</ref> 1970–80ndate1970–1980. aastate Nõukogude arhitektuuril oli kaks nägu, need olid demokratiseerimise kümnendid, mille ajal otsiti viise, kuidas vastata inimeste uutlaadi nõudmistele ja soovidele (neil aastatel oli oluline kriitilise arhitektuuri ja avalikkuse dialoog), ja samal ajal olid need privatiseerumise ja avalikkusest eemaletõmbumise kümnendid, mille jooksul sündisid peale massilise individuaalehituse (seda toetasid eriti majandid) arvukad üksteist ületrumbataüle trumbata püüdvad asutuste saunad, partei ladviku ja valitsuse eliidi suvekodud ning eriprojektiga kortermajad kui omamoodi ihalusobjektid, mille puhul teadmine läänemaisest luksusest segunes kohaliku eluviisi ja asjaajamisega.<ref name=":1" /> 1973. aastaks olid põhiosas valminud Tallinna Mustamäe elamud ning samal aastal hakati ehitama Tartu Annelinna (projekt 1969, [[Mart Port|M. Port]], [[Malle Meelak|M. Meelak]], [[Ines Jaagus|I. Jaagus]]), mis tollal olid mõeldud 50 000 elanikule, ja Tallinnas peaaegu sama suurele elaniku arvuleelanikkonnale mõeldud Väike-Õismäe (projekt 1968, [[Mart Port|M. Port]], [[Malle Meelak|M. Meelak]], Inessa Põldma, Kalju Luts). Kümnendi keskel lisandusid Viljandi Männimäe ([[Mart Port|M. Port]], [[Malle Meelak|M. Meelak]], [[Ene Aurik|E. Aurik]]), mastaapne Lasnamäe ([[Mart Port|M. Port]], [[Malle Meelak|M. Meelak]], [[Irina Raud|I. Raud]], [[Oleg Žemtšugov|O. Žemtšugov]]) ja 1980. aastate alguses Pärnu Mai (nüüd Ranna) rajoon ([[Paul Aarmann|P. Aarmann]], [[Maimu Palm|M. Palm]])
 
* "Estonia" taastmise ja laiendamise projekt (1945) [[Alar Kotli|A. Kotli]]
 
==== Uus Eesti aeg ====
90ndate1990ndate arhitektuuri mõjutas mõistagi poliitiline pööre režiimis, Eesti taasiseseisvumine ning pilkude suunamine kapitalistlikku lääne poole. Nagu kirjutab aritektuuriteadlane [[Triin Ojari]], siis 90ndate arhitektuur seostub pigem ""fassaadimeistrit" vajava, sovjetlikust keskkonnast kiirkorras "eurotasemel" ruumi üleskloppiva tellija kui eriala laiemas keskkonnakujundusliku potensiaalipotentsiaali mõistmisega."<ref>{{Raamatuviide|autor=Triin Ojari, (eds.): Sirje Helme ja Johannes Saar.|pealkiri=Ülbed üheksakümnendad : probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis.|aasta=2001|koht=Tallinn|kirjastus=Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus|lehekülg=268}}</ref> Seda kinnitab ka Mart Kalm: "1920.–30. aastatel suure tööga vaevaliselt läbisurutud professionaalsus ehitusküsimustes oli püsinud tänu survesüsteemile kogu Nõukogude aja, kuid 1980. aastate lõpust alates vohab taas diletantlik iseehitamine."<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 437</ref>
 
90ndaid iseloomustab keerukas tellija ja arhitekti suhe, valdavaks oli ühiskonna leide suhtumine arhitektuuripoliitika vastu, kasutusele võetud digitaalsed projekteerimisvahendid, Arhitektide Liit kaotas riigilt toetuse saamise ning arhitektidel tuli omal käel hakkama saada. Asutati Eesti Arhitektuurimuuseum 1991. aastal. Kui majandus hakkas vaikselt tõusma, siis kasvas ka resaureerimistegevus, keldrite ja katuste väljaehitamine (loodi palju keldripoode) ning vahetati aknaid välja. 1990ndate teist poolt iseoloomustab ka "särav äriaritektuur".<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 453</ref>
109 617

muudatust

Navigeerimismenüü