Johan Laidoner

Johan Laidoner
Kindral Johan Laidoner
Sünniaeg	12. veebruar 1884 Viljandimaa
Surmaaeg	13. märts 1953 NSV Liit
Teenistus	Venemaa keisririik Eesti Vabariik
Auaste	kindral
Juhtinud	Vene Keiserliku armee, Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülem 62. jalaväediviisi staabiülem 1. Eesti jalaväediviis Eesti, sõjavägede ülemjuhataja kaitseväge ülemjuhataja ja sisekaitse ülem
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda
Autasud	Püha Anna orden III klass (1912) Püha Georgi mõõk (1915) Vabadusrist I/1 (1920) Karutapja orden III klass (1921) Karutapja orden II klass (1922) Karutapja orden I klass (1923) Vabadusrist III/1 (1925)

Johan Laidoner VR I/1 ja III/1 (12. veebruar 1884 Vardja, Viiratsi vald (Viljandi kihelkond), Viljandimaa – 13. märts 1953 Vladimiri keskvangla, Vladimir, NSV Liit) oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik.

Elulugu

Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854–1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni (1851–1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem (1886), Peeter (1888) ja Oskar (1890). Johan Laidoner õppis aastatel 1892–1894 Viiratsi vallakoolis, 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse, seejärel õppis ta aastatel 1895–1897 Viljandi 1. algkoolis ja 1897–1900 Viljandi linnakoolis.

Sõjaväeline teenistuskäik

Teenistuskäik Venemaa Keisririigi sõjaväes

1900. aastal üritas Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu – "rind ei andvat mõõtu välja" ja tal soovitati aasta pärast tagasi tulla. Pärast ebaõnnestunud katset sõjaväkke pääseda asus Laidoner elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. 1901. aastal tegi ta uue katse sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistas komisjon ta sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu vabatahtlikuks ja 1901. aastal astuski ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. Septembris 1902 astus Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeejunkruks (vanemveebeliks). Ta lõpetas sõjakooli 5. mail 1905 oma kursuse parimana ning teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ja ülendati nooremleitnandiks.

Aastatel 1905–1909 teenis J. Laidoner 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal Manglisi linnakeses. 1908. aastal ülendati leitnandiks ja määrati sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks.

17. oktoobril 1909 astus ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse Sankt-Peterburgis, mille lõpetas 1912. aasta mais 28-aastasena 1. järguga. Teda autasustati eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga ning suunati tagasi oma polku. 7. jaanuaril 1913 ülendati ta staabikapteniks ning 21. märtsil arvati kindralstaabi kutseliiki.

Aastatel 1912–1913 teenis 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, 1913–1914 1. Kaukaasia kütipolgus rooduülemana.

1914. aastal teenis J. Laidoner Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis ning Esimese maailmasõja alates määrati Edelarinde IV armee, III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915. aasta märtsini. 17. (vkj 4.) juulil 1915 autasustati teda Püha Georgi mõõk

„"selle eest, et ööl vastu 11. oktoobrit 1914, lahingute ajal Gorbatka raudteejaama piirkonnas, teostas luuret Politino rajoonis. Luurekäigu jooksul kogutud andmetele tuginedes sooritati ööl vastu 12. oktoobrit edukas rünnak"“

26. novembril 1914 ülendati kindralstaabi kapteniks. Märtsis 1915 määrati J. Laidoner III Kaukaasia armeekorpuse 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks.

Novembris 1915 määrati J. Laidoner Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ja 15. augustil 1916 ülendati J. Laidoner kindralstaabi alampolkovnikuks.

11. märtsil 1917 määrati ta Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks Galiitsias (04.1917–09.1917), misjärel viidi sama aasta oktoobris üle 62. jalaväediviisi staabiülemaks.

Esimese maailmasõja ajal sõdis Galiitsias, Poolas ja Valgevenes Saksa Keisririigi ning Austria-Ungari Keisririigi vägede vastu.

Teenistus Eesti rahvuslikes väeosades

2. detsembril 1917 kutsus Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee kindralstaabi alampolkovniku Johan Laidoneri Eestisse formeeritava 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks. 1. jaanuaril 1918 saabus Johan Laidoner Tallinna ja võttis 5. jaanuaril 1. Eesti jalaväediviisi juhtimise üle. J. Laidoner juhtis Eesti rahvusväeosi kuni 19. veebruarini 1918, mil oli sunnitud Eestis võimu haaranud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee survel diviisiülema kohalt lahkuma.

Tegevus Saksa okupatsiooni ajal

Veebruaris 1918 Eestis alanud Saksa keisririigi vägede okupatsiooni tegutses Johan Laidoner Eesti Ajutise Valitsuse sõjalise esindajana Nõukogude Venemaal Petrogradis, kus korraldas eesti ohvitseride ja sõdurite saatmist Põhja-Venemaale, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide ekspeditsioonivägede juurde Murmanskisse, kus moodustati Eesti Leegion.

4. aprillil 1918 ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine Valitsus Johan Laidoneri polkovnikuks.

„Laidoner nimetas asjaolu, et ta Saksa okupatsioonivägede saabudes pidi Venemaale pakku minema, õnnelikuks juhuseks.

Teatavasti otsisid Saksa võimud taga kõiki Vene väes luurega tegelenud ohvitsere, ka baltisakslasi, kes saadeti koonduslaagrisse. Laidoner märkis, et talle pakuti Eestis varjumisvõimalusi, kuid ta eelistas minna Venemaale ja viibis seal veebruarist detsembrini 1918. Seega avanes tal soodne võimalus tutvuda Venemaal valitseva laose ning kõigepealt Punaarmee nõrkusega.

Laidoner tunnistas, et just see asjaolu andis talle julguse agressorile otsustavalt vastu astuda:

“Meie teised vanemad sõjaväelased, kes Eestis viibisid, ei saanud igatahes teadlikud olla punaarmee võimetest. Hiljem ülemjuhatajana Vabadussõja operatsioone juhtides teadsin õigekülgselt, missuguse vastasega mul oli tegemist. Loen seda üheks põhjuseks, miks nii edukalt võisime sõdida enamluse vastu.”“

–

Vabadussõda

1918. aastal Vabadussõja alguses, 30. novembril, lahkus ta Petrogradist, ületas Soome piiri, jõudis 5. detsembril Helsingisse ja saabus 8. detsembri hommikul Tallinna.

11. detsembril tegi Johan Laidoner visiidi Liepājas asunud Briti eskaadri admirali Edwyn Alexander Sinclairi juurde, keda veenis vaatamata eskaadri kergeristleja Cassandra uppumisele miiniplahvatusel tulema Tallinna reidile, et toetada Eesti võitlust iseseisvuse eest, ja 12. detsembri õhtupoolikul saabus Briti eskaader Tallinna reidile.

14. detsembril 1918 nimetati kindralstaabi polkovnik Johan Laidoner Eesti rahvaväe operatiivstaabi ülemaks. 1918. aasta 23. detsembril nimetati ta Eesti Vabariigi Sõjavägede Ülemjuhatajaks ning moodustati sõjavägede sõjategevuse juhtimiseks Ülemjuhataja Staap. J. Laidoner rakendas sõjaväe juhtimisel ainujuhtimise printsiipi, kus Eesti sõjavägede ülemjuhataja tööorganiks oli Ülemjuhataja Staap ja vägede operatiivjuhtimise kõrgeimateks lülideks rindejuhatuse funktsioone täitvad 1., 2. ja 3. diviisi staabid. Sõjaväe efektiivse juhtimisstruktuuri loomine oli Laidoneri üks suuremaid saavutusi Vabadussõja ajal. Erinevalt Esimese maailmasõja positsioonisõjast kujunesid Vabadussõja põhilisteks lahinguteks väiksemate väeüksuste pataljonide-roodude lahingud, mille toetamisel omasid suurt tähtsust mobiilsed soomusrongid ja soomusautod ning mobiilsed soomusrongide dessantosad.

Strateegilise plaanina sekkus Eesti sõjavägi aktiivselt naabermaade sõjalistesse sündmustesse. Et säästa maad sõjapurustustest, kanti sõjategevus üle võõrale territooriumile: Eesti väed tungisid Vabadussõja ajal sügavale Läti aladele, võimaldades seega astuda tegevusse meile sõbralikul Läti Ajutisel Valitsusel. Tungides Loode-Venemaale, abistati võitluses Punaarmeega vähem ohtlikke Vene valgete väekoondisi (Põhjakorpust ja Loodearmeed). Narva jõe tagusest Ingerimaast loodi puhvertsoon (Viru Ingeri) Narva piirilõigu ette.

20. jaanuaril 1919 nimetas Eesti Ajutine Valitsus J. Laidoneri pärast Narva ja Tartu tagasivallutamist kindralmajoriks. Pärast Vabadussõja edukat lõppu lahkus J. Laidoner 26. märtsil 1920 omal soovil sõjavägede ülemjuhataja kohustest ning ülendati kindralleitnandiks. 8. jaanuaril 1921 vabastas Vabariigi Valitsus Johan Laidoneri Riigikogu liikmena tegelikust sõjaväeteenistusest ja arvas tagavaraväkke alates 4. jaanuarist 1921.

Tegevus Eesti Vabariigis

Johan Laidoneri autogramm 1938. aasta veebruaris Konstantin Pätsile kingitud Tallinna ümbruse kaardil

• Korp! Sakala vilistlane kuni 1934. Korp! Leola auvilistlane.
• 1. detsembril 1924 kommunistliku riigipöördekatse ajal nimetati Laidoner Vabariigi valitsuse otsusega taas sõjavägede ülemjuhatajaks.
• 17. veebruaril 1928 sai ta Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktoriks.
• Ta oli koos Ants Piibu ja Klaus Scheeliga Tallinna Rotary klubi asutaja.

Johan Laidoner oli Tallinna Kaasani koguduse liige.

• 12. märtsil 1934 nimetati Johan Laidoner riigivanema otsusega kolmandat korda Kaitsevägede ülemjuhatajaks ja Sisekaitse Ülemaks, 14. märtsil 1934 ühtlasi ka kaitsevägede juhatajaks.
• 14. oktoobril 1936 nimetati ta Teenetemärkide Komitee esimeheks.
• 1938 nimetati Johan Laidoner Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks.
• 24. veebruaril 1939 ülendati Johan Laidoner kindraliks.
• 22. juunil 1940 vabastas Konstantin Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel sõjavägede ülemjuhataja ametist.

1. detsembri riigipöördekatse

1924. aasta 1. detsembril Nõukogude Venemaa poolt organiseeritud Eesti riigipöördekatse ajal kujunenud olukorras nimetati Johan Laidoner taas Sõjavägede Ülemjuhatajaks. Kirjeldus J. Laidoneri nimetamisest ülemjuhatajaks 1924. aasta 1. detsembri hommikul koosolekul Riigivanema juures, Eduard Laamani päevikust:

„"Tuleb Pusta, siis muigades Laidoner. Kõlistame Terrast; see tuleb 2 paksu seaduseraamatuga. Üleval riigivanema kabinetis kõik püsti: Akel, kuub särgi peal, ilma kraeta laua ees. Kõlistatakse: teatab: Kurb sõnum – teedeminister Kark tapetud. Strandman: Kõige apoliitilisem ministritest. Strandman kõnnib edasi tagasi. Rõuk, Pusta vahib süngelt ja nagu arusaamatult oma ette. Laidoner muheleb, ühe jalalt teisele tammudes: Ega see ülemjuhataja õigused palju juure ei anna; need õigused on juba Rõukil sõjaseadusega. Kui väliseid komplikatsioone ei tule, on see 2–3 päevaga möödas. Viimaks Strandman lööb käega: Poogu Riigikogu meid või üles, aga teeme ära. Laidoner: Minugi pärast, aga siis peab siitsaadik võim rusikasse koonduma. Terras on § leidnud ja kirjutab protokolli. Laidoner pöördub minu poole, nimetab trükiasjade valitsejaks enda juure ja palub ühes Landsbergiga sõjatsensuuri ja kommunikeede asjus korraldusi [teha?]. Ise pühib kohe staapi." “

–

Poliitiline tegevus

1921–1929 oli Johan Laidoner I, II ja III Riigikogu liige, kuulus Põllumeestekogude rühma ning oli 1929. aastani Riigikogu väliskomisjoni esimees.

1925. aastal vahendas Johan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritülisid. Laidoneri soovitusel otsustati anda Mosul Iraagile. Rootsi-Läti alalise lepituskomitee liige (27. august 1926). Johan Laidoner oli Eesti tuletikumonopoli nõukogu esimees.

1929 Johan Laidoner loobus kandideerimast IV Riigikogu valimistel, deklareerides lakooniliselt: "Ma ei armasta teha tööd, kus ma ei näe tagajärge või kus tagajärg on koguni eitav." 1934. aasta põhiseaduse rahvahääletuse eel teatas Johan Laidoner, et on põhiseaduse muutmise poolt. 1934. aastal esitati ta uue põhiseaduse alusel valitava riigivanema kandidaadiks. Laidoner kogus 21. märtsiks 38 066 toetusallkirja (Riigivanema kandidaadiks ülesseadmiseks oli tarvis koguda 10 000 allkirja).

Algselt tema kandidatuuri toetada lubanud vabadussõjalased murdsid viimasel hetkel kokkuleppe. 116 Vabadussõja veterani ja Vabadusristi kavaleri (teiste hulgas Karl Parts, Jaan Maide, Karl Tallo, Karl Einbund, Johannes Roska, Paul Bassen-Spiller, Nikolai Reek, Aleksander Tõnisson, Otto Sternbeck, Johan Pitka ja Hengo Tulnola) protesteerisid Johan Laidoneri kui Riigivanema kandidaadi mustamise vastu. 1934. aastal tehti tema juhtimisel 1934. aasta sõjaväereform, seejärel kaasajastati armee väljaõpet ja relvastust – püüti teha kaitsevõime tõstmiseks kõik, mida väikeriigi ressursid võimaldasid.

1938. aastal sai Johan Laidoner Riiginõukogu liikmeks.

Nõukogude okupatsioon, vahistamine ja surm

Johan Laidoner 1941. aastal. NKVD foto Laidoneri isiklikust toimikust.

Johan Laidoner 1952. aastal. NKVD foto Laidoneri isiklikust toimikust.

Tehtud valiku eest pidi Laidoner maksma ühena esimestest. Juba 22. juunil 1940 tagandati ta ametist ja 19. juulil 1940 küüditati koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23. juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28. juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on RJM-i erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NFSV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel 25-aastane vanglakaristus.

Kriminaalasi nr 5421, mis oli alustatud 26. juulil 1941, lõpetati 22. märtsil 1953, enne erinõupidamise otsust hoiti teda 11 aastat vahi all. Talle esitatud süüdistuste kohta (Nõukogude võimu vastane relvastatud võitlus Vabadussõja ajal) vastas rahvusvahelise õiguse põhimõtetest lähtuv Laidoner, et

„

vastavalt 1920. aastal sõlmitud Tartu rahu lepingule, "kohustusid mõlemad pooled mitte rakendama sanktsioone sõjategevusest osavõtu eest. Eesti tunnistati iseseisvaks suveräänseks riigiks ja võin kanda vastutust vaid Eesti rahva, tema seaduste ees."

“

Vladimiri keskvanglas / RJM Vladimiri vanglas nr 2 viibimise ajal varjati Laidoneri ja teiste Balti riikide riigitegelaste isikuid ja kinnipidamise ajal kasutati nimede asemel – vanginumbreid (Laidoner oli kinnipeetu nr 11). Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Ta maeti Vladimiri linna kalmistule.

Mälestuse jäädvustamine

Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogus säilitatakse Amandus Adamsoni 1924. aastal valmistatud etüüdi Johan Laidoneri ratsamonumendile (plastiliin puust alusel).

Laidoneri sünnitalu kohas Varja külas avati talle monument (Johan Laidoneri mälestussammas) 23. mail 1937, see purustati 1940. aastal ning taasavati 9. septembril 1990.

1990.-tel aastatel paigaldati mälestustahvel Vladimiri kalmistu represseeritute monumendile.

2004. aasta juunis avati Viljandi Lossimägedes Johan Laidoneri ratsamonument (autor Terje Ojaver).

Eesti Post andis 2009. aastal Johan Laidoneri 125. sünniaastapäevaks välja postmargi ja esimese päeva ümbriku (FDC).

Vilniuses on Laidoneri mälestustahvel kunagisel Vilniuse sõjakooli hoonel.

• 
  Vardja paiknev mälestuskivi Johan Laidonerile, mis purustati 1940. aastal.
• 
  Taastatud monument Laidoneri sünnitalu kohal Vardja külas (2005)
• 
  Johan Laidoneri mälestustahvel Vladimiri kalmistul represseeritute monumendil (2011)

Isiklikku

Maria Kruszewskaga, kellest hiljem sai tema abikaasa, sai Laidoner tuttavaks Vilnos teenides, kui Maria oli 15-aastane. Nikolai Kindralstaabi Akadeemias õppides kohtas Laidoner Vilno sõjakooli päevilt tuttavat neidu – Maria Kruzewskat, kes siis oli Peterburi konservatooriumi üliõpilane. Samal, 1911. aastal abiellus 27-aastane Laidoner 22-aastase Mariaga.

Maria Skarbek-Kruszewska küüditati koos J. Laidoneriga 1940. aastal. Ta viibis Venemaal kinnipidamiskohtades kuni 1954. aastani, millal vabastati Vladimiri vanglast. Pärast vabastamist keelati aga Eestisse naasmine ning ta oli sunnitud elama Vladimiri oblasti Melenki linnas, kus töötas muusikakoolis klaveri- ja inglise keele õpetajana. Saabus Eestisse tagasi 1961. aastal, elas Haapsalus ja Viljandimaal. Suri 1978. aastal ning on maetud Tallinnas õigeusu kalmistule poeg Michaeli kõrvale.

• Poeg Michael Laidoner (sünd. 21. märts 1913) laskis end maha (pole selge, kas kogemata või meelega) 20. aprillil 1928.
• Kasupoeg Aleksei Kruszewski (naise vennapoeg) (1913 – 26. november 1941 Urallag, Solikamsk), süüdi mõistetud VSFNV KrK § 58-10 järgi "nõukogudevastaste, vaenulike meeleolude väljendamise ja tuttavate keskel kontrrevolutsioonilise kirjanduse lugemise eest. Mitmel korral viibinud fašistlikul Saksamaal ja ootab Hitleri tulekut". Surma põhjuseks märgiti rindkere trauma.
• Sugulane oli kolonel Villem Saarsen, EV Sõjavägede Staabi 2. osakonna ülem 1938.–1940. aastal.

Elukohad Viimsi mõis (tänapäeval kindral Laidoneri muuseum) ja eramaja Õllepruuli tänav 6 Tallinnas.

Tsitaadid

„

"On inimesi, kes on väga huvitatud sellest, mis nende maiste jäänustega pärast surma sünnib, aga on ka inimesi, kes sellest sugugi huvitatud ei ole. Mina kuulun viimaste hulka. Minul ei ole mingit pieteeti maiste jäänuste kohta. Minu arvates ei ole mingit mõtet hakata laipu kokku koondama ja selle jaoks suurt ehitist püstitama Vabadussõja mälestuseks. Ja ma arvan, et minusuguseid inimesi, kes nõnda mõtlevad, on palju."

“

Riiginõukogu 15. koosolekul 23. novembril 1938.

„

"Minul on see vast kõige raskem öelda, et meie Vene vastu ei saa, kuid pean seda tegema, et säästa oma rahvast."

“

Riigivolikogu ja Riiginõukogu Välis- ja riigikaitse komisjonide ühisel koosolekul 2. oktoobril 1939.

„

"Kui meil praegune olukord kestab, siis pole meil hädaldamiseks mingit põhjust. Isiklikult aga kardan, et meil läheb raskemaks. Sõdivate riikide raskused mõjutavad ka meid. Elu ei saa olla nii lahe kui senini. Kui meil läheb aga nii edasi, siis peame saatust tänama. Läheb elu meil aga raskemaks, siis peavad kõik rahvakihid end piirama. Ka sel juhul, kui meil õnnestub jääda iseseisvaks riigiks. Selleks teeme meie Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja mina, Sõjavägede Ülemjuhataja, kõik, et Eesti jääks sõjast eemale."

“

Riiginõukogu koosolekul 6. märtsil 1940.

„

"Ärge otsige oma ümbruses ja oma kaaskodanikes ainult seda, mis on inetu, nõrk ja vilets, küll aga seda, mis neis peitub ilusat, õilsat ja head."

“

Kõne keskkoolide, kutsekoolide ja gümnaasiumide õpilastele 8. mail 1940.

„

"Miks mina ei põgenenud Eestist 1940. a. suvel? Sakslased pakkusid seda. (Wiley käis Riiast passidega, inglased hoiatasid). Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegevuse eest, tunneb häbi oma tegevuse eest või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka teiste kõrval vaikne osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees — ei häbene oma tegevuse eest. Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis ca 21 ja pool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühike aeg, aga olen kindel, et eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riikliku iseseisvuse. 19. juunil 1940. aastal tolleaegne Eesti Vabariigi Valitsus oma otsusega (mulle esitati vastav dokument peaminister Varese, siseminister Unti ja riigisekretär Terrase allkirjadega), ilma mulle süüdistust esitamata, saatis minu välja Eestist Venemaale. 28. juunil 1941. a. Pensas mind vangistati NKVD võimude poolt ja mulle esitati süüdistus § 58 ja veel mingisuguse p. alusel (seda punkti uurija nimetas — ,,istoritsheskii"). Mind nimetati ,,bezpodannõi" — tähendab, et Eesti valitsus oli minust lahti ütelnud ja SSSR ka ei tunnistanud oma kodanikuks. Mind süüdistati kaastegevuses Eesti riigi loomisel, sõjajuhtimises SSSR vastu, mässukatse mahasurumises 1924. a. iseseisvas Eesti riigis — tähendab minu suhtes SSSR-i võimud ei tunnistanud 2. II. 1920. a. lepingut, aga selle juures täiel määral tunnistasid minu teeneid iseseisva riigi loomisel ja tema kaitsmises. Minu tegevus iseseisva riigi loomisel, Vabadussõja juhtimisel ja kommunistlise mässukatse mahasurumisel — kogu minu tegevus Eesti Vabariigis oli täiesti avalik, kõigile teada ja selle eest mina mingit vastutust ei karda, kuhugile ei tahtnud ja ka praegu neljandal vangistusaastal ei taha põgeneda. Ja füüsiliselt oma elu pärast pole mina kogu oma eluajal väga kartlik olnud, ja surma ei karda ka nüüd rasketes vangistusoludes oma kuuekümne esimesel eluaastal. Valus ainult see, et minu tegevuse eest kannatab täitsa süütult minu armas sõber ja truu elukaaslane — minu abikaasa. Tema on samuti vangistatud nagu minagi, ainult selle eest, et on minu naine. Aga olen kindel, et minu abikaasa peab õigeks minu elutegevust ja surma tema ka ei karda. Kõige vägevam vaim aitab, hoiab, kaitseb teda." Aamen. J. L. 26/IX 1944. Niisugune on minu curriculum vitae lõpp. Olen ilma kodumaata, mind ei taha Eesti, ei taha Vene. Pensas NKVD ülemus ütles, et olen täielikult NKVD võimuses ja jään vangi surmani. Vaatamata sellele olen tuleviku suhtes täiesti rahulik ja oma isamaa suhtes kordan — veidi muudetult inglise luuletaja sõnu: "Estonia, with all thy faults I love thee stiil". J. L. Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi. (Kirjutatud Kirovi vanglas)

“

"Tundmatusse hämarusse" [Johan Laidoneri märkmed Vladimiri vanglas 26. septembril 1944]. Elu Pilt 1993 nr 6, lk 23.

Kirjandus

• "Johan Laidoner. Mälestusi kaasaeglasilt". Vabariigi Ohvitseride Keskkogu, Tallinn 1934, 438 lk; teose 2., lühendatud väljaanne samal aastal, 224 lk
• Mart Tuisk, "Ülemjuhataja kindral Johan Laidoner: Vabadussõja võidurikas juht". Sari "Eesti rahvuslikud suurmehed". Kooli-Kooperatiiv, Tallinn 1938, 46 lk
• "Johan Laidoner" (koguteos). Koostanud Villem Saarsen. Stockholm 1953, 274 lk
• "President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees", Vene keelest tõlkinud ja kommenteerinud Magnus Ilmjärv, Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1993, 146 lk
• "Johan Laidoner 12.02.1884 – 13.03.1953". Koostaja Peep Pillak; teksti tõlge inglise keelde: Anne Lange, tõlge vene keelde: Merike Rimm. Umara Kirjastus, Tallinn 1999, 24 lk
• "Kindral Johan Laidoner – 115 aastat sünnist" (artiklite kogumik, autorid: Kaupo Deemant, Priit Herodes, Irene Lään, Tanel Lään, Jaak Pihlak, Peep Pillak, Marika Reintam, Hannes Walter, Mati Õun). Koostaja Mati Õun; kokkuvõtted tõlkis inglise keelde Anne Lange. Kindral Johan Laidoneri Selts/Tammiskilp , Tallinn 1999, 200 lk
• Mart Kivastik, "Sõdur" (näidend). Ilmamaa, Tartu 2007, 64 lk
• Martti Turtola, "Kenraali Johan Laidoner ja Viron tasavallan tuho 1939–1940", Helsingi 2008, ISBN 9789511227373; tõlge eesti keelde: "Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940". Tõlkinud Maimu Berg. Tänapäev, Tallinn 2008, 296 lk
• "Ühtekuuluvuse teel. Johan Laidoneri kirjad abikaasa Mariale". Koostanud ja kommenteerinud Irene Lään ja Toomas Hiio. Varrak, Tallinn 2008, 152 lk
• Reigo Rosenthal. Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Argo, Tallinn 2008, 691 lk
• Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant J. Laidoner kõrgendati kindraliks. Uus Eesti, 23. veebruar 1939, nr 53, lk 19.
• Sõjavägede Ülemjuhataja kindral J. Laidoneri suur poliitiline kõne Tartus. Uus Eesti, 8. veebruar 1938, nr 38, lk 5.
• "Laidoner – Eesti Pilsudski". Vaba Maa, 12. märts 1929, nr 60, lk 1.

Välislingid

• Johan Laidoneri Selts
• Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum
• Kõne 18. oktoobril 1936 Karl XII ausamba avamistseremoonial
• Reigo Rosenthal: Johan Laidoneri tegevus Eesti Vabadussõja esimesel poolel Eesti vägede kõrgema operatiivjuhina
• Küllo Arjakas. Suurteos suurest väejuhist – kindral Johan Laidonerist EPL, 23. jaanuar 2009
• Merilin Kruuse. Täna on Johan Laidoneri 125. sünniaastapäev EPL, 12. veebruar 2009
• Indrek Tarand. Kanooniliselt kindral Laidonerist Postimees, 14. veebruar 2009
• Русская армия в Великой войне: Картотека проекта [1]
• Biograafia ESBL-is
• FOTOD ja FAKTID: Johan Laidoner ning Eesti armee vangistatud eliit enne oma surma
• Johan Laidoner. Kindralleitnant Kaitsevägede Ülemjuhataja Vabadussõjas. Mälestusi kaasaeglasilt.