Erinevus lehekülje "Montenegro vürstiriik" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
Vürstkond moodustati 13. märtsil 1852 [[Danilo I Petrović-Njegoš]]i poolt, kui viimane, varem tuntud kui ''vladika'' Danilo II, otsustas loobuda oma vaimulikust seisundist kui [[vürstlik piiskop]] ja abiellus. Aastal 1855 kuulutati välja esimene Montenegro põhiseadus, "Danilo koodeks". Pärast sajandeid teokraatlikku valitsemist muutis see Montenegro ilmalikuks vürstkonnaks.
 
[[Mirko Petrović-Njegoš|Suurhertsog Mirko Petrović]], [[Danilo I Petrović-Njegoš|Danilo I]] vanem vend, juhtis tugevat 7500-mehelist armeed ja võitis 1. mail 1858 otsustavas [[Grahovac]]i lahingus türklasi (7000- kuni 13 000-meheline armee). [[Osmanite riik|TürgiOsmanite]] väed löödi põgenema. See võit sundis [[suurriigid|suurriike]] ametlikult määratlema piire Montenegro ja [[Osmanite riik|Osmanite Türgiriigi]] vahel, tunnistades ''de facto'' Montenegro sajanditepikkust sõltumatust. Montenegro omandas [[Grahovac]]i, [[Rudine (Nikšić)|Rudine]], [[Nikšić]]i, rohkem kui poole [[Drobnjak]]ist, [[Tušina]], [[Uskoci]], [[Lipovo (Kolašin)|Lipovo]], Ülem-[[Vasojevići]] ning [[Kuči]] ja [[Dodoši (Cetinje)|Dodoši]] osi. Montenegrolaste hiilgus tehti varsti surematuks kõigi lõunaslaavlaste lauludes ja kirjanduses.
 
=== Nikola valitsemine ===
[[Pilt:King Nikola of Montenegro.jpg|thumb|left|100px|Nikola I]]
 
Pärast ''knjaz'' Danilo mõrvamist 13. augustil 1860 sai ''knjaz'' Danilo vennapoeg [[Nikola I Petrović|Nikola]] järgmiseks Montenegro valitsejaks, [[Nikola I Petrović]]ina. Nikola saatis abi Serbia mässulistele [[Hertsegoviina ülestõus (1875–78)|Hertsegoviina ülestõusus]] ja juhtis siis sõda Osmanite vastu ([[Montenegro–Osmanite sõda (1876–78)]]). Vene [[Venemaa]]Vene-Türgi sõda (1877–1878)|vägede edenemine Türgi suunas]] sundis TürgitOsmanite riiki 3. märtsil 1878 sõlmima [[San Stefano rahu|rahu]], millega tunnistati [[Montenegro]], samuti [[Rumeenia kuningriik|Rumeenia]] ja [[Serbia vürstkond|Serbia vürstkonna]] sõltumatust ning suurendati ka Montenegro territooriumi 4405 km²-lt 9475 km²-ni. Montenegro omandas ka [[Nikšić]]i, [[Kolašin]]i, [[Spuž]]i, [[Podgorica]], [[Žabljak]]i, [[Bar (Montenegro)|Bar]]i linnad, samuti ligipääsu merele. See oli [[suurriigid|suurriikide]] ametlik piiriajamine Montenegro ja Osmanite riigi vahele, ''de facto'' Montenegro sõltumatuse tunnistamine; Osmanite riik tunnistas Montenegrot [[Berliini leping (1878)|Berliini lepinguga]] (1878). [[Nikola I Petrović]]i valitsemisajal loodi diplomaatilised suhted Osmanite riigiga. Kui väikesed piirikokkupõrked välja arvata, juhatas diplomaatia sisse ligikaudu 30 rahuaastat kahe riigi vahel kuni [[Abdülhamit II]] kukutamiseni.
 
Abdülhamit II ja Nikola I poliitilised oskused mängisid suurt rolli vastastikku rahumeelsetes suhetes. Jätkus riigi uuendamine, saavutades haripunkti [[põhiseadus]]eelnõuga aastal 1905. Kuid poliitilised lõhed tekkisid [[Rahvapartei (Montenegro, 1906)|Rahvapartei]] parlamendisaadikute, kes toetasid demokratiseerimisprotsessi ja liitu [[Serbia kuningriik|Serbia kuningriigiga]], ning [[Tõeline Rahvapartei|Tõelise Rahvapartei]] parlamendisaadikute vahel, kes olid [[Monarhism|monarhistid]].
71 315

muudatust

Navigeerimismenüü