Erinevus lehekülje "Itk" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lisatud 18 baiti ,  2 aasta eest
Lisasin lingi surnuitkule - Seto surnuitk
(Lisasin täiendavat teksti surnuitkude kohta.)
(Lisasin lingi surnuitkule - Seto surnuitk)
Itkemist pole üldjuhul spetsiaalselt õpitud, suulises kultuuris on see oskus omandatud passiivselt ning ta on aktualiseerunud vastava situatsiooni tekkides inimese elus. Läänemeresoome rahvakultuuris on itkejad olnud valdavalt naised. Häid itkejaid on hinnatud ning nad on täitnud kogukonnas tähtsat rolli. Eesti rahvakultuuris on itk eksisteerinud muinasajal ja küllap ka hilisematel sajanditel, kuid tõenäoliselt koos reformatsiooni tulekuga on ta ideoloogilistel põhjustel avalikust kasutusest sajandite jooksul välja tõrjutud. Küll on itkemine viimaste aegadeni säilinud setudel, samuti Venemaa läänemeresoome rahvastel. Iseäranis monumentaalsed ja poeetiliselt välja arendatud on karjala ja vepsa itkud.
 
'''[[Seto surnuitk|Surnuitk]]'''
 
Surnuitk on hõige üle piiri, kontakti otsimine teispoolse maailmaga.<ref>{{Raamatuviide|autor=Veera Pino, Vaike Sarv|pealkiri=Setu Surnuitkud I|aasta=1981|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti NSV Teaduste Akadeemia|lehekülg=20}}</ref> Surnuitkud põhinevad rahva uskumustel ning on seotud esivanemate kultusega. Itku mõistmine tugineb peamiselt itkuteksti poeetiliste kujundite analüüsil, mida on püütud seletada psühholoogilises, kultuurilises ning sotsiaalses kontekstis. Surnuitkud on kommunikatsioonivahendid elavate ja surnute kogukonna vahel, nende esitamistel (taas)markeeritakse ja turvatakse eri maailmade piiri, hoitakse diplomaatilist suhtlust ja vahetatakse informatsiooni surnutega, et tagada sealpoolsuse heasoovlikkust ja vältida ootamatusi lahkunud kogukonna esindajate poolt (näitkeks kodukäimine). Matusesituatsioonis esitatavatel itkudel on sageli surnu hinge teispoolsusse juhatav ülesanne, kuid esineb ka erandeid, kus itkeja avaldab vastupanu muutustele ning nõuab surnu ülestõusmist hauast.
Anonüümne kasutaja

Navigeerimismenüü