Karl Lamprecht

Karl Gotthard Lamprecht (25. veebruar 1856 Jessen – 10. mai 1915 Leipzig) oli Saksa majandus- ja kultuuriajaloolane.

Elu ja looming

Karl Lamprecht, 1909

Lamprecht sündis Jessenis Saksimaal, õppis ajalugu Göttingeni, Leipzigi ja Müncheni ülikoolis; kaitses 1878. a-l Leipzigis väitekirja 11. saj Prantsuse majandusajaloost (Beiträge zur Geschichte des französischen Wirtschaftslebens im 11. Jahrhundert). Pühenduski esialgu keskaja majandusajaloo uurimisele, peateos “Saksa majanduselu keskajal” (Deutsches Wirtschaftsleben im Mittelalter, 1885–1886, 3 kd). 1891. a-l valiti Leipzigi ülikooli keskaja ja uusaja professoriks. Lamprechti elutööks kujunes 14 köites ilmunud “Saksa ajalugu” (Deutsche Geschichte, 1891–1909), mis püüdis pakkuda kõikehõlmava panoraami Saksa ajaloost aegade algusest autori kaasajani. Raamat vallandas nii Saksamaal kui kauemalgi elava metodoloogilise vaidluse (nn Methodenstreit).

Lamprecht töötas välja algupärase lähenemise ajaloole, mis toonitas vajadust uurida individuaalsete aspektide asemel kollektiivseid, hõlmata ühtaegu nii materiaalseid kui ka vaimseid tegureid ja uurida võrdlevalt kõiki maailma kultuure. Asutas oma uurimisprogrammi elluviimiseks 1909. a-l Leipzigi ülikooli juurde Kultuuri- ja üleüldise ajaloo instituudi (Institut für Kultur- und Universalgeschichte). Käsitades ajalugu ühiskondlik-psühholoogilise teadusena, pakkus ta välja esialgu Saksa ajaloo, ent hiljem kogu inimkonna ajaloo liigenduse viieks kultuuriajastuks, mis kujundavad inimeste sideme ümbritsevaga: 1) Sümbolism (kuni 350 pKr), 2) Tüpism (350–1050), 3) Konventsionalism (1050–1450), 4) Individualism (1450–1700) ja 5) Subjektivism (alates 1700). Resümeeris oma vaated ajaloole 1904. a-l Ameerikas peetud loengutes  “Tänapäeva ajalooteadus: viis loengut” (Moderne Geschichtswissenschaft: Fünf Vorträge,1905).

Teosed

Deutsche Geschichte. Zwölf Bände und zwei unvollständige Bände. Berlin 1891–1909.

Deutsches Wirtschaftsleben im Mittelalter. 3 in 4 Bänden. Leipzig 1885/1886.

Alte und neue Richtungen in der Geschichtswissenschaft. Leipzig 1896

Die kulturhistorische Methode. Berlin 1900

Moderne Geschichtswissenschaft: Fünf Vorträge. Freiburg im Breisgau 1905

Deutsche Geschichte der jüngsten Vergangenheit und Gegenwart. 2 Bände. Berlin 1912/1913.

Deutscher Aufstieg 1750–1914. Gotha 1914