Madonnaliilia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 13. märts 2018, kell 19:10

Madonnaliilia (Lilium candidum) ehk valge liilia pärineb tõelisest liiliate perekonnast ning on üks vanimaid kultuuriliiliad maal, kuulub Euroopa lillede alla. Üks vanimaid aiataimi üldse. Peamiselt kasvab Balkanis ja Kesk-Idas. Euroopas esineb ta peamiselt Prantsusmaal, Itaalias ja Ukrainas. Arvatavasti pärineb poolkõrbelistelt Türgi ja Afganistaani vahelistelt aladelt. Edasi viisid foiniiklased lille Kartaagosse ja Kreekasse, kust ta omakorda jõudis roomlaste vahendusel juba Inglismaale. ^[1]

Madonnaliilia tekitab maapeale pirnikujulisi moodustisi ning võrreldes teiste liiliatega kasvatab leherosette talveajal, mis surevad järgneval suvel. Õitseb hiliskevadest suveni.

Madonnaliilia on majesteetlik taim, säravate valgete trompetitekujuliste õitega ning erkkollase kurguga.

Lilled on silmatorkavad ka ööpimeduses kuna paistavad kuuvalgel valendavatena. ^[2]

Madonnaliiliat on peetud üle 3000 aasta puhtuse sümboliks. Samuti pidasid esimesed kristlased seda neitsi Maarja lilleks ning temast sai puhtuse ja süütuse sümbol.

Madonnaliilia on külmaõrn ning selle vastu aitab katmine. Äärmiselt niiskustundlik ning raskeks osutuvad vihmasajud.

Eestis õitseb madonnaliilia juulis.

Kirjeldus

Madonnaliiliaid on kasvatatud sajandeid. Nad on 120-180 cm pikad.^[3] Madonnaliilia on väga dekoratiivne taim. Nad on suured ja nende õied on trompeti kujulised, millel on kollased tolmukapead. Liiliad on sibultaimed. Madonnaliilia sibulaid kutsutakse soomuselisteks sibulateks, mis säilitavad toitaineid tihedas ja lihakas „soomustes“. Nad õitsevad juunis ning juulis. Sordist 5-20 lille eritavad õhku tugevat ja magusat parfüümi ning need moodustavad kobaraid 1,20 meetri pikkuse varre otsa. ^[4]

Madonnaliilia eelistab äravoolavat, huumuse rikast ja väetatud liivsavist mulda. Kasvukohaks sobib talle päikesepaisteline koht, kuid talub ka varju. Kasvab hästi happelises ja lubjarikkas mullas, kuid pigem eelistab viimast. Üldiselt on Madonnaliilia väga vastupidav liik ja teda on kerge kasvatada, kuid see taim on ettearvamatu ja ei kasva ega õitse hästi igas aias. Ta on tundlik ka seenhaigustele. ^[5]

Madonnaliilia sibulad peaks istutama eelneva aasta hilissuvel, sest sügisel toodavad sibulad väikeseid lehe punte kuhu taim on võimeline ennem talve kogu oma jõu varuma. ^[6]

Liiliapunte ei tohiks häirida ajast kui neid viimati ümber istutati, kuid kui see on vajalik, siis parim aeg seda teha on augusti lõpul või septembri alguses. Kindlasti ei tohi seda jätta hiljemaks kui oktoobri keskpaik. Vara kevadel tuleb taimi tuleb kaitsta jäneste ja nälkjate eest. Kui võrse tipp on kahjustatud, siis taim kaotab oma kasvujõu ja peatab kasvu sel aastal. ^[7]

Mürgisus

Kassid on eriliselt tundlikud Madonnaliilia mügisusele. Kui nad seda söövad lõppeb see tihti surmaga. Seega pole soovitatav kasvatada Madonnaliiliaid majapidamistes ja aedades, kus on kassid. Samuti ei tasu kuivatatud lilli hoida kassidele ligipääsetavates kohtades, kus nad võivad kokku puutuda õietolmuga, mida end hiljem puhastades sisse söövad.

Mürgituse sümptomite hulka kuuluvad oksendamine, uimasus ja söögiisu kadumine. Ravita jätmise korral põhjustab neerude ja maksa ülesütlemist, mis omakorda viib surmani.

Inimesele väikeses koguses surmavalt ohtlik pole. Põhjustab maoärritust, oksendamist, peavalu, nägemise hägustumist ja nahaärritust.

Võimaliku mürgituse korral pöörduda kiirelt loomaarsti poole. Õigeaegse sekkumise korral on võimalik vähendada mürkide neeldumist organismi, manustades loomale aktiivsütt ja/või kutsudes kunstlikult esile oksendamist. Antud protseduurid on väga kiireloomulised, seega võib loomaarst soovitada kassi omanikul neid ise kodus läbi viia. Võimalik on ka tilgutite kaudu ohtra vedeliku viimisega organismi vähendada neerudele tekitatavat kahju, tõstes seeläbi ellujäämise tõenäosust. ^[8]^[9]

Morfoloogia

Talvel ilmuvad Madonnaliilial helerohelised hostalaadsed rosetid ja madalajuursed lillesibulad, mis annavad talle omapärase välimuse. Hiliskevadel tärkavad tõrvikut meenutavad lehtedega kaetud varred, millel arenevad iseloomuliku lõhnaga õiekobarad. Igas kobaras 5 kuni 10 valget trompetikujulist õit, mille keskel pikad kollased tolmukad. ^[10]

Kasvatamine

Kasvuks vajab see liilia sooja ja vähese tuulega päikesepaistelist kohta ning hea veeläbilaskvusega toitaineterikast neutraalset või aluselist mulda. Happeline õhu- ja toitainetevaene muld talle ei sobi. Valge liilia sibul on varrejuurteta, mis tähendab, et istutada tuleb suhteliselt maapinna lähedale, nii et sibula tipp oleks ainult õhukeselt kaetud (kuni 3 cm).^[11]

Viited

[1] "Lilium Candidum".

[2] "Lilium Candidum".

[3] "Lilium candidum".

[4] "Raw materials: Madonna lily".

[5] "Lilium candidum L".

[6] "Lilium Candidum".

[7] "Lilium Candidum".

[8] "Lilium candidum".

[9] "Lilium candidum".

[10] "Lilium candidum".

[11] "Madonnaliilia".

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
+{{vikinda}}
 Madonnaliilia (Lilium candidum) ehk valge liilia pärineb tõelisest liiliate perekonnast ning on üks vanimaid kultuuriliiliad maal, kuulub Euroopa lillede alla. Üks vanimaid aiataimi üldse. Peamiselt kasvab Balkanis ja Kesk-Idas. Euroopas esineb ta peamiselt Prantsusmaal, Itaalias ja Ukrainas. Arvatavasti pärineb poolkõrbelistelt Türgi ja Afganistaani vahelistelt aladelt. Edasi viisid foiniiklased lille Kartaagosse ja Kreekasse, kust ta omakorda jõudis roomlaste vahendusel juba Inglismaale. <ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Lilium_candidum|Pealkiri=Lilium Candidum|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
 [[Fail:Lilium candidum.jpg|pisi]]