Karl Christoph von Lieven

Karl Christoph von Lieven (vkj 1. veebruar 1767, Kiiev – 31. detsember 1844, Balgale) oli Balti kiriku- ja haridustegelane, sõjaväelane, Tartu Ülikooli kuraator 1817-28, Venemaa rahvahariduse minister 1828-33, alates 1826 Riiginõukogu liige.

Elulugu

Lievenite suguvõsa luges oma algust liivlaste vanemast Kaupost, kes 13. sajandi algul ristiusku oli astunud. Suguvõsa oli arvukas ning on andnud palju riigitegelasi nii Vene impeeriumi kui Balti provintside teenistusse. Vürst Karl v. Lieveni isa Otto Heinrich Andreas von Lieven (1726–1781) teenis Vene sõjaväes ja suri 1781 kindralmajori aukraadis, tema ema vürstinna Charlotte Margarete v. Lieveni (snd Gaugerben, 1742-1828) kutsus Katariina II 1783 oma pojapoegade Nikolai ja Mihhaili kasvatajaks, ja temast sai tsaariperekonna ülemkasvatajanna.

Karl sai koduse hariduse ja pandi noorelt sõjaväeteenistusse. 1792-94 teenis ta Leedus ja võttis osa Poola vallutamisest kolmanda Poola jagamise ajal. 1797 ülendati ta kindralmajoriks ja 1799 kindralleitnandiks, 1799-1800 täitis Karl v. Lieven Arhangelski sõjakuberneri ülesandeid.

1801 läks Lieven erru ja asus elama Senteni mõisa Kuramaale. Seal kujunes temast müstiliste kalduvustega humaanne pietist, kes taotles kõlbelist enesetäiustamist usuliste elamuste alusel. Lieven osales agaralt piibliseltside tegevuses alates nende loomisest 1821 kuni sulgemiseni 1826. Lievenil oli teeneid selles, et 1831 lubas Nikolai I asutada protestantide piibliseltsi Venemaal, mille peakomitee esimees Lieven oli surmani.

Kuna Lieven oli seotud Aleksander I lähedaste müstiliste ringkondadega, sai just temast 1817. aastal Tartu ülikooli ja õpperingkonna kuraator. Senise valgustuslike vaadetega kuraatori Fr. M. Klingeri väljavahetamine oli seotud keisri vaadetes toimunud muutustega, mille väljendusena selsamal aastal moodustati vaimulike asjade ja rahvahariduse ministeerium (selline asutus eksisteeris kuni 1824, mil Sinodi rahvahariduse departemang ja välismaiste usutunnistuste vaimulike asjade valitsus jälle rahvahariduse ministeeriumist lahutati). Täiendava ajendi kuraatorivahetuseks andis Tartu ülikooli tabanud inetu promotsiooniskandaal. Nimelt oli ülikooli nõukogu 1816. aasta suvevaheajal paljude õppejõudude äraolekut kasutades andnud doktorikraadi kahele isikule, kellel selleks vähimatki õigus polnud (üks oli rätsep ja teine vabrikant Peterburist). Ajal, mil Vene, Austria ja Preisi monarhid olid 1815 sõlminud omavahel nn Püha Liidu, mis pidi tagama kristlik-patriarhaalse valitsemissüsteemi kestmise ja aitama alla suruda kõik rahvuslikud ja liberaalsed püüdlused (vajadusel interventsiooni teel), andis selline ülikooli poolne eksimus võimaluse rünnata ülikoolide autonoomiat. 1819. aastast otsustati kogu õpetus Vene impeeriumis viia rangelt religioossele alusele (kaasa arvatud matemaatika ja loodusteadused). Peterburi ülikoolis sundis kuraator D. Runitš professoreid oma ratsionalistlikest vaadetest avalikult lahti ütlema, Kaasanis viis sealne kuraator M. Magnitski sisse üldised palvetunnid ja lasi anatoomilised preparaadid kui jumalateotuse religioossete austusavalduste saatel maha matta. Sellist tausta arvestades oli kuraator Lieven Tartus mõõdukas.

Ülikooli tolleaegne rektor õigusajaloolane Gustav Ewers (1779-1830, rektor 1818-30) oskas saavutada kuraatori täieliku usalduse. Kuna Lieven ei olnud ise kunagi ülikoolis käinud, jättis ta ülikooli siseasjade ja teadustöö korraldamise täielikult rektori hoolde. Teisalt oli kuraator oma ema kaudu väga lähedalt seotud õukonnaga, ja nii said rektori palvel keisrile esitatud taotlused enamasti rahuldatud. Oma usuliste vaadete tõttu ei saanud Lieven olla aga ükskõikne usuteaduskonna suhtes ja kõik seni usuteaduskonnas tooni andnud ratsionalistlike vaadetega professorid vahetati Lieveni ametiajal välja pietistide või ortodokssete luterlaste vastu, mille tulemusel muutus täielikult Tartu usuteaduskonna üldilme.

Lieveni-Ewersi aeg kujunes Tartu ülikooli esimeseks hiilgeajaks. Oluliselt paranes materiaalne baas: ülikool sai 1817. aastal uue, vanast palju suurema eelarve ja 1820. aastal uue põhikirja. 1820. aastail ehitati ülikooli tähetornile pööratav kuppel, anatoomiateater sai tiibhooned, maneež kivihoone, laiendati botaanikaaeda ja kõiki ülikooli teaduskogusid. Riiklike stipendiumide toel koolitati Tartus meedikuid Vene armeele ja sõjalaevastikule, luterlikke pastoreid Lõuna-Venemaa saksakeelsetele kolooniatele, andi geodeesia alast täiendõpet kindralstaabi ohvitseridele. Tuntuim sellelaadne projekt oli Georg Friedrich Parroti initsiatiivil loodud professorite instituut.

Kui ülikooli tegevuse esimesel 15 aastal oli teaduslike ekspeditsioonide tarvis ette nähtud raha jäänud kasutamata, siis 1820. aastail taotleti selleks suuri summasid korduvalt juurde (nt O. v. Kotzebue teine ümberilmareis, F. W. Struve juhitud Suur Vene kraadimõõtmine, C. F. Ledebouri ja A. Bunge retked Altaisse, F. Parroti retk Araratile, juuraprofessor W. F. Clossiuse arhiiviekspeditsioonid Venemaa kloostritesse jmt). Ühtekokku sai ülikool 1818-30 eelarveväliseid toetusi peaaegu teise eelarve mahus.

Ülikooli osatähtsus kohaliku hariduselu suunajana vähenes sel ajal järkjärgult: pärast talurahva vabastamist pärisorjusest (Eestimaal 1816, Liivimaal ja Kuramaal 1819) rajatud talurahvakoolide süsteemi ei allutatud ülikooli koolikomisjonile, vaid luterlikule kirikule ja kohalikule aadlile. 1804. aastal postuleeritud ühtluskooli süsteem asendati 1828 seisusliku koolisüsteemiga ka linnades ja 1837 Tartu ülikooli koolikomisjon kaotati.

Lieveni tegevus Vene riigi rahvahariduse ministrina väga olulist jälge ei jätnud, ja ta vahetati peagi välja jõulisema Uvarovi vastu.