Inimeste ohverdamine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 1. märts 2018, kell 22:55

Inimeste ohverdamine on ühe või enama inimese peamiselt rituaalne tapmine ohvrianniks üleloomulikele jõududele (nt jumalatele). Tüpoloogiliselt on see lähedalt seotud loomade rituaalse tapmise ja üleüldise religioosse ohverdamisega. Inimesi on ohverdatud erinevates kultuurides läbi ajaloo. Ohvreid on enamasti tapetud selleks, et jumalaid, vaime ja surnuid lepitada või meelitada. Pärast pealiku surma tapeti ka tema teenijad, et nad isandat hauataguses elus edasi teenida saaksid. Mõnes hõimus levib kannibalism ja peaküttimine, mis on samuti inimohverdustega lähedalt seotud.^[1] Rauaajal Vanas Maailmas praktiseeriti inimohverdamist aina vähem, klassikalise antiigi ajal peeti seda lausa barbaarseks. Inimeste ohverdamisega kaasnes veresüü.

Tänapäeval on loomade ohverdaminegi suurtest religioonidest peaaegu kadunud (või on uuesti kasutusel rituaalse tapmise näol) ja inimeste ohverdamine on ülimalt haruldane. Enamik religioone mõistab seda hukka ja nüüdisaegsed ilmalikud seadused käsitlevad seda kui mõrva. Ühiskondades, kus inimeste ohverdamist hukka mõistetakse, nimetatakse seda rituaalseks mõrvaks.^[2]^[3]

Inimeste ohverdamine Eestis

Arheoloogiliselt on inimohverdamise jälgi keeruline tuvastada, kuid konteksti ja luude põhjal võib neid oletada. 500−200 aastat eKr pärinevatest Tõugu kivikalmetest on leitud täiskasvanu koljutükke koos loomaluudega, mis viitavad võimalikule inimeste ohverdamisele ja/või kannibalismile. Viiteid on leitud ka mujalt, kuid kõik niisugused Eesti leiud pärinevad Põhja-Eestist, enamasti Virumaalt.^[4]

Teateid eestlaste inimohverdamisest leidub ka kirjalikes allikates, varajasim niisugune teos on Bremeni Adami 11. sajandi lõpul kirja pandud "Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium" ("Andmed Hamburgi kirikuvürstidest"). Seal väidetakse, et Kuramaa saare taga on saar nimega Aestland (Eesti), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde (dracones adorant cum volucribus), kellele ohverdatakse kaupmeestelt ostetud inimesi. Ohvrid peavad olema terved, sest muidu ei pruugi draakon neid vastu võtta. (XVII ptk)

Saaremaalt Viidumäelt on avastatud 6.−8. sajandist pärinev inimeste ohverdamise paik.^[5] Samuti on rahvajuttudes lugusid inimeste ohverdamistest Panga pangal:

"Mustjala Panga järsk ja kõrge paekallas on olnud ammuseks ohverdamiskohaks. Muiste viidi merejumalale igal aastal lepitusohvriks üks inimene, hiljem iga seitsme aasta tagant üks härg, siis lehm, siis siga, viimaks lammas (lükati alla). Hiljem hakati ohverdama õlut ja viina, kallates seda paadist merre. Pangal olevat olnud kunagi ka puusammas või jumalakuju, kuhu kalaõnne pärast ohvreid viidud."^[6]

Ka "Henriku Liivimaa kroonikas" on teateid eestlaste inimohverdamistest ja kannibalismist. Viimane ilmnes äärmusliku abinõuna kriitilistel momentidel, mil söödi vaenlase südant, et tema väge omandada.

Ümera lahingu kirjelduses teatab kroonik muuseas: " [---] eestlased olid võtnud kinni sakslasi, liivlasi ja lätlasi ning mõned neist lihtsalt tapnud, teised praadinud elusalt ja mõned kiskunud riietest paljaks ja teinud nende selja peale mõõkadega risti ning lõiganud pärast kõrid maha" (XIV: 8).

Henriku kroonikas ei ole ohvrisaajaks enam draakon ega lind, vaid ohver tuuakse oma jumalaile (diis suis).

Vaata ka

Ohverdamine

Viited

↑ Michael Rudolph (2008). Ritual Performances as Authenticating Practices. LIT Verlag Münster. p. 78. ISBN 3825809528.
↑ "Boys 'used for human sacrifice'". BBC News. 2005-06-16. Retrieved 2010-05-25.
↑ "Kenyan arrests for 'witch' deaths". BBC News. 2008-05-22. Retrieved 2010-05-25.
↑ Inimohver eesti eelkristlikus usundis. Tõnno Jonuks
↑ http://www.saartehaal.ee/2017/06/08/viidumael-loodi-omal-ajal-paid-maha/
↑ https://www.maavald.ee/kuvavoistlus/10225/panga-pank-823

Välislingid

Esivanemate ohverdamised/Inimeseohver – alliktekstid Vikitekstides

[1] Michael Rudolph (2008). Ritual Performances as Authenticating Practices. LIT Verlag Münster. p. 78. ISBN 3825809528.

[2] "Boys 'used for human sacrifice'". BBC News. 2005-06-16. Retrieved 2010-05-25.

[3] "Kenyan arrests for 'witch' deaths". BBC News. 2008-05-22. Retrieved 2010-05-25.

[4] Inimohver eesti eelkristlikus usundis. Tõnno Jonuks

[5] ttp://www.saartehaal.ee/2017/06/08/viidumael-loodi-omal-ajal-paid-maha/

[6] ttps://www.maavald.ee/kuvavoistlus/10225/panga-pank-823

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 {{keeletoimeta}}
-'''Inimeste ohverdamine''' on ühe või enama inimese peamiselt rituaalne tapmine ohvriannina üleloomulikele jõududele (näit. [[Jumal|jumala]](te)le). Ttüpoloogiliselt on see lähedalt seotud loomade rituaalse tapmise ja üleüldise religioosse ohverdamisega. Inimesi on ohverdatud erinevates kultuurides läbi ajaloo. Ohvrid on enamasti rituaalselt tapetud selleks et, jumalaid, vaime või surnuid lepitada või meelitada, või ka näiteks siis, kui pealik suri, tapeti tema teeniad, et nad saaksid isandat hauataguses elus edasi teenida. Inimohverdustega on lähedalt seotud mõnede hõimude juures praktiseeritav [[kannibalism]] ja peaküttimine.<ref>Michael Rudolph (2008). Ritual Performances as Authenticating Practices. LIT Verlag Münster. p. 78. ISBN 3825809528.</ref> [[Rauaaeg|Rauaajal]] muutusid Vanas Maailmas inimohverdused vähem praktiseeritavaks, klassikalise antiigi ajal hakati sellele vaatama kui barbaarsusele. Inimeste ohverdamisega kaasnes [[veresüü]].
+'''Inimeste ohverdamine''' on ühe või enama inimese peamiselt rituaalne tapmine ohvrianniks üleloomulikele jõududele (nt [[Jumal|jumala]]<nowiki/>tele). Tüpoloogiliselt on see lähedalt seotud loomade rituaalse tapmise ja üleüldise religioosse ohverdamisega. Inimesi on ohverdatud erinevates kultuurides läbi ajaloo. Ohvreid on enamasti tapetud selleks, et jumalaid, vaime ja surnuid lepitada või meelitada. Pärast pealiku surma tapeti ka tema teenijad, et nad isandat hauataguses elus edasi teenida saaksid. Mõnes hõimus levib [[kannibalism]] ja peaküttimine, mis on samuti inimohverdustega lähedalt seotud.<ref>Michael Rudolph (2008). Ritual Performances as Authenticating Practices. LIT Verlag Münster. p. 78. ISBN 3825809528.</ref> [[Rauaaeg|Rauaajal]] Vanas Maailmas praktiseeriti inimohverdamist aina vähem, klassikalise antiigi ajal peeti seda lausa barbaarseks. Inimeste ohverdamisega kaasnes [[veresüü]].
-Tänapäeval on isegi loomade ohverdamine peaaegu kadunud kõikidest suurtest religioonidest (või on uuesti kasutusele rituaalse tapmise näol) ja inimeste ohverdamine on ülimalt haruldane. Enamus religioone mõistab seda hukka, ja kaasaegsed ilmalikud seadused käsitlevad seda kui mõrva. Ühiskondades, kus inimeste ohverdamine on hukka mõistetav, nimetatakse seda '''rituaalseks mõrvaks'''.<ref>"Boys 'used for human sacrifice'". BBC News. 2005-06-16. Retrieved 2010-05-25.</ref><ref>"Kenyan arrests for 'witch' deaths". BBC News. 2008-05-22. Retrieved 2010-05-25.</ref>
+Tänapäeval on loomade ohverdaminegi suurtest religioonidest peaaegu kadunud (või on uuesti kasutusel rituaalse tapmise näol) ja inimeste ohverdamine on ülimalt haruldane. Enamik religioone mõistab seda hukka ja nüüdisaegsed ilmalikud seadused käsitlevad seda kui mõrva. Ühiskondades, kus inimeste ohverdamist hukka mõistetakse, nimetatakse seda '''rituaalseks mõrvaks'''.<ref>"Boys 'used for human sacrifice'". BBC News. 2005-06-16. Retrieved 2010-05-25.</ref><ref>"Kenyan arrests for 'witch' deaths". BBC News. 2008-05-22. Retrieved 2010-05-25.</ref>
 ==Inimeste ohverdamine Eestis==
-Arheoloogiliselt on inimeohverdamise jälgi keeruline tuvastada. Siiski võib konteksti ja luude põhjal seda oletada. 500-200 aastat eKr pärinevatest Tõugu kivikalmetest on leitud täiskasvanu koljutükke koos loomaluudega, mis viitavad võimalikule inimeste ohverdamisele ja/või kannibalismile. Selliseid viiteid on leitud ka mujalt. Kõik varajasest Eesti inimohverdamised pärinevad Põhja-Eestist, enamasti Virumaalt.<ref>Inimohver eesti eelkristlikus usundis. Tõnno Jonuks</ref>
+Arheoloogiliselt on inimohverdamise jälgi keeruline tuvastada, kuid konteksti ja luude põhjal võib neid oletada. 500−200 aastat eKr pärinevatest Tõugu kivikalmetest on leitud täiskasvanu koljutükke koos loomaluudega, mis viitavad võimalikule inimeste ohverdamisele ja/või kannibalismile. Viiteid on leitud ka mujalt, kuid kõik niisugused Eesti leiud pärinevad Põhja-Eestist, enamasti Virumaalt.<ref>Inimohver eesti eelkristlikus usundis. Tõnno Jonuks</ref>
-Kirjalikes allikates on esmakordselt teateid eestlaste inimohverdamisest leidub Bremeni Adami 11. sajandi lõpul kirja pandud ''Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium'' (Andmed Hamburgi kirikuvürstidest). Seal ta kirjutab, et [[Kuramaa]] saare taga on saar nimega Aestland (Eesti) ning mille elanikud samuti ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde (dracones adorant cum volucribus), kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt, et nad oleksid terved ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks (XVII ptk).
+Teateid eestlaste inimohverdamisest leidub ka kirjalikes allikates, varajasim niisugune teos on Bremeni Adami 11. sajandi lõpul kirja pandud "Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium" ("Andmed Hamburgi kirikuvürstidest"). Seal väidetakse, et [[Kuramaa]] saare taga on saar nimega Aestland (Eesti), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde (''dracones adorant cum volucribus''), kellele ohverdatakse kaupmeestelt ostetud inimesi. Ohvrid peavad olema terved, sest muidu ei pruugi draakon neid vastu võtta. (XVII ptk)
-[[Saaremaa]]lt [[Viidumäe]]lt on avastatud 6-8. saj. pärinev inimeste ohverdamise koht.<ref>http://www.saartehaal.ee/2017/06/08/viidumael-loodi-omal-ajal-paid-maha/</ref> Samuti on rahvajuttudes juttu inimeste ohverdamistest [[Panga pank|Panga pangal]]. ''"Mustjala Panga järsk ja kõrge paekallas on olnud ammuseks ohverdamiskohaks. Muiste viidi merejumalale igal aastal lepitusohvriks üks inimene, hiljem iga seitsme aasta tagant üks härg, siis lehm, siis siga, viimaks lammas (lükati alla). Hiljem hakati ohverdama õlut ja viina, kallates seda paadist merre. Pangal olevat olnud kunagi ka puusammas või jumalakuju, kuhu kalaõnne pärast ohvreid viidud."''<ref>https://www.maavald.ee/kuvavoistlus/10225/panga-pank-823</ref>
+[[Saaremaa]]lt [[Viidumäe]]lt on avastatud 6.−8. sajandist pärinev inimeste ohverdamise paik.<ref>http://www.saartehaal.ee/2017/06/08/viidumael-loodi-omal-ajal-paid-maha/</ref> Samuti on rahvajuttudes lugusid inimeste ohverdamistest [[Panga pank|Panga pangal]]:
+''"''Mustjala Panga järsk ja kõrge paekallas on olnud ammuseks ohverdamiskohaks. Muiste viidi merejumalale igal aastal lepitusohvriks üks inimene, hiljem iga seitsme aasta tagant üks härg, siis lehm, siis siga, viimaks lammas (lükati alla). Hiljem hakati ohverdama õlut ja viina, kallates seda paadist merre. Pangal olevat olnud kunagi ka puusammas või jumalakuju, kuhu kalaõnne pärast ohvreid viidud''."''<ref>https://www.maavald.ee/kuvavoistlus/10225/panga-pank-823</ref>
-Ka "[[Henriku Liivimaa kroonika]]s" on teateid eestlaste inimohverdamistest ja ka [[kannibalism]]ist. Viimane ilmnes äärmusliku abinõuna kriitilisel momendisl, mil söödi vaenlase südant, et tema väge omandada.
+Ka "[[Henriku Liivimaa kroonika]]s" on teateid eestlaste inimohverdamistest ja [[kannibalism]]ist. Viimane ilmnes äärmusliku abinõuna kriitilistel momentidel, mil söödi vaenlase südant, et tema väge omandada.
-[[Ümera lahing]]u kirjelduses teatab kroonik muuseas, et:" [---] ''eestlased olid võtnud kinni sakslasi, liivlasi ja lätlasi ning mõned neist lihtsalt tapnud, teised praadinud elusalt ja mõned kiskunud riietest paljaks ja teinud nende selja peale mõõkadega risti ning lõiganud pärast kõrid maha'' (XIV: 8).
+[[Ümera lahing]]u kirjelduses teatab kroonik muuseas: " [---] eestlased olid võtnud kinni sakslasi, liivlasi ja lätlasi ning mõned neist lihtsalt tapnud, teised praadinud elusalt ja mõned kiskunud riietest paljaks ja teinud nende selja peale mõõkadega risti ning lõiganud pärast kõrid maha" (XIV: 8).
 Henriku kroonikas ei ole ohvrisaajaks enam draakon ega lind, vaid ohver tuuakse oma jumalaile (''diis suis'').