Inimeste ohverdamine: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Keeletoimetamine
(Keeletoimetamine)
{{keeletoimeta}}
'''Inimeste ohverdamine''' on ühe või enama inimese peamiselt rituaalne tapmine ohvrianninaohvrianniks üleloomulikele jõududele (näit.nt [[Jumal|jumala]](te)le<nowiki/>tele). TtüpoloogiliseltTüpoloogiliselt on see lähedalt seotud loomade rituaalse tapmise ja üleüldise religioosse ohverdamisega. Inimesi on ohverdatud erinevates kultuurides läbi ajaloo. OhvridOhvreid on enamasti rituaalselt tapetud selleks, et, jumalaid, vaime võija surnuid lepitada või meelitada,. võiPärast kapealiku näitekssurma siis,tapeti kui pealik suri, tapetika tema teeniadteenijad, et nad saaksid isandat hauataguses elus edasi teenida saaksid. InimohverdustegaMõnes on lähedalt seotud mõnede hõimude juureshõimus praktiseeritavlevib [[kannibalism]] ja peaküttimine, mis on samuti inimohverdustega lähedalt seotud.<ref>Michael Rudolph (2008). Ritual Performances as Authenticating Practices. LIT Verlag Münster. p. 78. ISBN 3825809528.</ref> [[Rauaaeg|Rauaajal]] muutusid Vanas Maailmas inimohverdusedpraktiseeriti inimohverdamist aina vähem praktiseeritavaks, klassikalise antiigi ajal hakati sellelepeeti vaatamaseda kuilausa barbaarsuselebarbaarseks. Inimeste ohverdamisega kaasnes [[veresüü]].
 
Tänapäeval on isegi loomade ohverdamineohverdaminegi suurtest religioonidest peaaegu kadunud kõikidest suurtest religioonidest (või on uuesti kasutuselekasutusel rituaalse tapmise näol) ja inimeste ohverdamine on ülimalt haruldane. EnamusEnamik religioone mõistab seda hukka, ja kaasaegsednüüdisaegsed ilmalikud seadused käsitlevad seda kui mõrva. Ühiskondades, kus inimeste ohverdamine onohverdamist hukka mõistetavmõistetakse, nimetatakse seda '''rituaalseks mõrvaks'''.<ref>"Boys 'used for human sacrifice'". BBC News. 2005-06-16. Retrieved 2010-05-25.</ref><ref>"Kenyan arrests for 'witch' deaths". BBC News. 2008-05-22. Retrieved 2010-05-25.</ref>
 
==Inimeste ohverdamine Eestis==
Arheoloogiliselt on inimeohverdamiseinimohverdamise jälgi keeruline tuvastada., Siiski võibkuid konteksti ja luude põhjal sedavõib neid oletada. 500-200500−200 aastat eKr pärinevatest Tõugu kivikalmetest on leitud täiskasvanu koljutükke koos loomaluudega, mis viitavad võimalikule inimeste ohverdamisele ja/või kannibalismile. Selliseid viiteidViiteid on leitud ka mujalt., kuid Kõikkõik varajasestniisugused Eesti inimohverdamisedleiud pärinevad Põhja-Eestist, enamasti Virumaalt.<ref>Inimohver eesti eelkristlikus usundis. Tõnno Jonuks</ref>
 
KirjalikesTeateid allikateseestlaste oninimohverdamisest esmakordseltleidub teateidka eestlastekirjalikes inimohverdamisestallikates, leidubvarajasim niisugune teos on Bremeni Adami 11. sajandi lõpul kirja pandud ''"Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium''" ("Andmed Hamburgi kirikuvürstidest"). Seal ta kirjutabväidetakse, et [[Kuramaa]] saare taga on saar nimega Aestland (Eesti) ning, mille elanikud samuti ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde (''dracones adorant cum volucribus''), kellele nad ohverdavadohverdatakse kaupmeestelt ostetud inimesi. NeidOhvrid vaadataksepeavad enneolema hoolikaltterved, etsest nadmuidu oleksidei terved ja etpruugi draakon ohvritneid tagasivastu ei lükkaksvõtta. (XVII ptk).
 
[[Saaremaa]]lt [[Viidumäe]]lt on avastatud 6-8.−8. saj.sajandist pärinev inimeste ohverdamise kohtpaik.<ref>http://www.saartehaal.ee/2017/06/08/viidumael-loodi-omal-ajal-paid-maha/</ref> Samuti on rahvajuttudes juttulugusid inimeste ohverdamistest [[Panga pank|Panga pangal]]. ''"Mustjala Panga järsk ja kõrge paekallas on olnud ammuseks ohverdamiskohaks. Muiste viidi merejumalale igal aastal lepitusohvriks üks inimene, hiljem iga seitsme aasta tagant üks härg, siis lehm, siis siga, viimaks lammas (lükati alla). Hiljem hakati ohverdama õlut ja viina, kallates seda paadist merre. Pangal olevat olnud kunagi ka puusammas või jumalakuju, kuhu kalaõnne pärast ohvreid viidud."''<ref>https://www.maavald.ee/kuvavoistlus/10225/panga-pank-823</ref>
 
''"''Mustjala Panga järsk ja kõrge paekallas on olnud ammuseks ohverdamiskohaks. Muiste viidi merejumalale igal aastal lepitusohvriks üks inimene, hiljem iga seitsme aasta tagant üks härg, siis lehm, siis siga, viimaks lammas (lükati alla). Hiljem hakati ohverdama õlut ja viina, kallates seda paadist merre. Pangal olevat olnud kunagi ka puusammas või jumalakuju, kuhu kalaõnne pärast ohvreid viidud''."''<ref>https://www.maavald.ee/kuvavoistlus/10225/panga-pank-823</ref>
Ka "[[Henriku Liivimaa kroonika]]s" on teateid eestlaste inimohverdamistest ja ka [[kannibalism]]ist. Viimane ilmnes äärmusliku abinõuna kriitilisel momendisl, mil söödi vaenlase südant, et tema väge omandada.
 
Ka "[[Henriku Liivimaa kroonika]]s" on teateid eestlaste inimohverdamistest ja ka [[kannibalism]]ist. Viimane ilmnes äärmusliku abinõuna kriitiliselkriitilistel momendislmomentidel, mil söödi vaenlase südant, et tema väge omandada.
[[Ümera lahing]]u kirjelduses teatab kroonik muuseas, et:" [---] ''eestlased olid võtnud kinni sakslasi, liivlasi ja lätlasi ning mõned neist lihtsalt tapnud, teised praadinud elusalt ja mõned kiskunud riietest paljaks ja teinud nende selja peale mõõkadega risti ning lõiganud pärast kõrid maha'' (XIV: 8).
 
[[Ümera lahing]]u kirjelduses teatab kroonik muuseas,: et:" [---] ''eestlased olid võtnud kinni sakslasi, liivlasi ja lätlasi ning mõned neist lihtsalt tapnud, teised praadinud elusalt ja mõned kiskunud riietest paljaks ja teinud nende selja peale mõõkadega risti ning lõiganud pärast kõrid maha''" (XIV: 8).
 
Henriku kroonikas ei ole ohvrisaajaks enam draakon ega lind, vaid ohver tuuakse oma jumalaile (''diis suis'').
1065

muudatust

Navigeerimismenüü