Saverio Mercadante

Mercadante, (Giuseppe) Saverio (Raffaele) (17. september 1795 Altamura – 17. detsember 1870 Napoli). Itaalia bel canto koolkonna väljapaistev helilooja. Abieluvälise sohilapsena pole tema täpne sünniaeg teada, milleks on märgitud ristimise kuupäev. Komponeeris 1819-1866. aastal 58 ooperit, milledest valdav osa pole pärast esmaettekannet taasesitamist leidnud. Vahetult pärast Rossini, Bellini ja Donizetti ajastut oli kuni Verdi esilekerkimiseni (kelle varasemat loomingut oluliselt mõjutas) tähtsaim Itaalia ooperikomponist.

Saverio Mercadante

Elukäik

Õppis Napoli konservatooriumis Giovanni Furno ja Giacomo Tritto juhendamisel flööti ja viiulit ning 1816–20 helilooja Niccolò Zingarelli juhendamisel kompositsiooni. Oli viimase lemmikõpilane. Õpingute ajal pälvis Rossini tähelepanu, kelle innustusel kirjutas 1819 esimese ooperi L’apoteosi d’Ercole (Herculese apoteoos), mis võeti hästi vastu. Enne seda oli aga huvitunud üksnes instrumentaal- ja orkestrimuusika komponeerimisest. Rossini mõjutused on tema paljudes ooperites selgelt märgata. 1821 loodud seitsmenda ooperiga Elisa e Claudio saabus suur edu. Üritas selle teosega läbi murda Viinis, kuid see ei õnnestunud. Viljaka loojana komponeeris katkematult 2–3 ooperit aastas. Neid kandsid ette Rooma, Veneetsia, Torino, Madridi, Pariisi ja Milano teatrid.

Elas 1827–31 Lissabonis ja Cadizis, kus kirjutas oopereid kohalikele teatritele. Pöördunud tagasi Itaaliasse, kus 1832 järgnes triumf ooperiga I normanni a Parigi (Normannid Pariisis). Oli kuni 37. eluaastani veendunud vanapoiss, kuid siis abiellus ühe Genova lesega ja lapsendas tolle tütre ja kaks poega. Sai 1833. aastal Novara katedraali kapellmeistri ametikoha, kus järgmise seitsme aasta jooksul kirjutas arvukalt vaimulikku muusikat. Rossini kutsus ta 1835 komponeerima Pariisi Théâtre Italieni jaoks, kuid I brigandi (Röövlid) läbimurret ei taganud. Jäi Pariisis oma ooperitega Meyerbeeri varju. 1837. aastal esietendus Milano La Scalas meistriteoseks tituleeritud ja hiljem aegade proovile vastu pannud Il giuramento (Vanne). Selleks ajaks oli Rossini tagasi tõmbunud, Bellini surnud ning Donizetti komponeeris vaid Pariisi ja Viini teatritele. Mercadante võttis sisse konkurentsitu valitseja positsiooni Itaalia ooperiühiskonnas. 1840. aastal määrati Napoli konservatooriumi direktoriks. Vaatamata suurele organisatsioonilisele ja pedagoogilisele töökoormusele suutis ikkagi komponeerida 1–2 ooperit aastas. Arendas neis edasi Rossini stiilis lüürilist melodraamat.

Tegevus

Saverio Mercadante 19. sajandi keskel

1840. aastate alguses hakkas ühe õnnetuse tagajärjel järsult vähenema Mercadante ühe silma nägemisvõime. Verdi jõuline esilekerkimine muutis järsult Itaalia ooperiturgu. Mercadante teosed ei pakkunud enam huvi. See tegi ta kadedaks ning innustas käivitama Verdi vastaseid intriige. Kuid Verdi ei pööranud nendele erilist tähelepanu ning andis talle kõik andeks. Mercadante pidi edaspidi leppima sellega, et vaid Napoli teatrid olid tema loomingust huvitatud. Neile kirjutatud hilisemad teosed ei paistnud aga enam silma erilise kvaliteedi ja originaalsuse poolest. Mercadante aeg oli möödas. Kuid seda aega oli ta kasutanud ka majanduslikus mõttes efektiivselt. Mitme aastakümne jooksul oli ta etendanud väga tähtsat osa itaalia ooperi arengus, rikastades orkestreerimise tavasid ning moderniseerides ooperi ülesehituse klassikalist vormi. 1859 kirjutas Cammarano libretole viimase, järjekorras 58. ooperi L’orfano di Brono (Brono orb), kuid see jäi ka Napoli teatrite huvi puudumise tõttu esitamata. 1862. aasta keskel oli juba mõlemast silmast täiesti pime ning võimetu ise midagi paberile panema. Kasutas õpilaste abi, kes kirjutasid üles rea orkestripalu, nende hulgas ka Rossini kodukohta Pesarosse paigutatud ausamba avamise puhuks kirjutatud hümni ja ooperi Virginia (1866) uue redaktsiooni, mille tsensor varem oli poliitilistel põhjustel ära keelanud. See ooper jäigi maestro viimaseks publiku hulgas menukaks teoseks. Oli surres kõrgelt austatud ja lugupeetud. Lisaks ooperitele komponeeris muusika neljale balletile, hulgaliselt kammermuusikat, 21 missat ning suures koguses vaimulikku muusikat, teoseid viiulile ja klaverile ning sadu laule. Tema sulest on ka Donizetti, Bellini, Pacini ja Rossi matustel esitatud muusika. Pärast Mercadante surma vajusid peagi tema ooperid ligi sajandiks täielikku unustusse. Nende taasavastamine algas 1970, kui tähistati helilooja 100. surma-aastapäeva. Seejärel on tema meloodilised oopused, eriti Il giuramento, Orazi e Curiazi, Il bravo (Hea mees) ja Zaira, olnud ka väljaspool Itaaliat teatrite mängukavas. Eestis Mercadante oopereid lavastatud ega kontsertettekannetena esitatud ei ole.

Teatro Comunale "Saverio Mercadante" di Cerignola

Oopereid

L’apoteosi d’Ercole (Napoli, 1819), Elisa e Claudio (Milano, 1821), Andronico (Veneetsia, 1821), Amleto (Milano, 1822), Doralice (Viin, 1824), Il podestą di Burgos (Viin, 1824), Nitocri (Torino, 1824), Caritea, regina di Spagna (Veneetsia, 1826), Ezio (Torino, 1827), Adriano in Siria (Lissabon, 1828), Gabriella di Vergy (Lissabon, 1828), La rappresaglia (Cadiz, 1829), I due Figaro (Madrid, 1835), Francesca da Rimini (komp 1830, esit-ta), Zaira (Napoli, 1831), I normanni a Parigi (Torino, 1832), I briganti (Pariis, 1836), Il giuramento (Milano, 1837), Le due illustri rivali (Veneetsia, 1838), Elena da Feltre (Napoli, 1838), Il bravo (Milano, 1839), La vestale (Napoli, 1840), Il proscritto (Napoli, 1842), Il reggente (Torino, 1843), Leonora (Napoli, 1844), Virginia (Napoli, 1866), Orazi e Curiazi (Napoli, 1846), Medea (Napoli, 1851), Statira (Napoli, 1853), Violetta (Napoli, 1853), Pelagio (Napoli, 1857)