Aleksandr Menšikov

See artikkel räägib Peeter I soosikust; 19. sajandi sõjaväelase kohta vaata artiklit Aleksandr Menšikov (Soome kindralkuberner); maadleja kohta vaata artiklit Aleksandr Menšikov (maadleja)

---

Aleksandr Danilovitš Menšikov, u. 1716—1720

Vürst Aleksandr Menšikov (vene Александр Данилович Меншиков 6. (16.) november 1673 Moskva – 12. (23.) november 1729 Berjozov, Handi-Mansimaa) oli Vene sõjaväelane ja riigimees. Tema sõjaväeliseks auastmeks oli kindralfeldmarssal (1709) ning ta oli Peterburi esimene kindralkuberner (1703–1724 ja 1725–1727). 1727. aastal pälvis ta generalissimuse auastme, kuid veel samal aastal võeti talt see nimetus ära. 1707. aastal andis Peeter I talle Ingerimaa hertsogi tiitli, kuid ka see tiitel võeti 1727. aastal ära.

Noorus

Aleksandr Menšikov oli tsareevitš Pjotr Aleksevitši kaaslane noorukipõlvest ning osales Peeter I noorepõlveajast viimase sõjamängudes 1691. aastal, olles Peetri poolt juhitava Preobraženskoje polgu bombardiir; osales koos Peetriga esimeste Venemaa sõjalaevade ehitamisel Pereslavli flotilli jaoks Pereslavl-Zalesski lähedal Pleštšejevo järvel 1692. aastal; 1693. aastal osales koos Peetriga retkes Jäämerele; 1694. aastal osales Peetri korraldatud sõjalistes manöövrites Kožuhhovo küla juures ning 1695. aastal paistis silma Azovi vallutamisel ja 1700. aastal alanud Põhjasõjas Ta oli väga haritud, tark ja andekas väejuht.

Aastatel 1697–1698 saatis Aleksandr Menšikov tsaar Peetrit tema ringreisil Euroopas nn Suure saatkonna koosseisus, olles tsaarisaatkonna laekur. Pärast suure saatkonna jagunemist suundus tsaar Peeter Viini ja Menšikov juhtis algselt Londonisse jäänud saatkonnaosa.

1698. aastal Venemaale naasnud Menšikov nimetati seersandiks ja ta jäi tsaar Peetri lähikonda. Pärast Peetri lähedase sõbra Franz Leforti surma 1699. aastal sai temast Peeter I üks lähemaid kaaslasi.

Menšikov Põhjasõjas

Aleksandr Menšikov osales 1700. aastal alanud Põhjasõjas koos Boriss Šeremetjeviga 1703. aastal Nöteborgi kindluse vallutamise juhtimisel, lahingus näidatud vapruse eest määrati porutšik Menšikov vallutatud Nöteborgi kindluse, mis nimetati ümber hollandipäraseks Schlüsselburgiks ja Nyeni, (mis nimeti 2. mail 1703 ümber Slotburgiks) kindluse komandandiks.

Ingerimaa ja Peterburi kubernerina

16. mail 1703 neist kahest kindlusest lääne pool paigutas Menšikov esimese nurgakivi Sankt Pieter Burchi loodebastioni Jänesesaarel ning ta määrati ka esimeseks Peterburi kuberneriks. 1703. aastal osales Menšikov koos tsaar Peetriga Ingerimaa vallutuslahingutes ja 19. juuli 1703 anti Menšikovi poolt luba pidada isiklikku ihukaitse Ingerimaa polku.

Peterburi piirkonna kaitserajatiste rajamise käigus ning sõjaliste vajaduste rahuldamiseks asutas Menšikov Sviri jõe ääres Olonetsi laevaehitusdokid (tänapäeva Lodeinoje Pole linn), kust juba 22. augustil 1703 lasti vette esimene 22 kahuriga Balti laevastiku fregatt «Standart».

Narva vallutamise lahing

1704. aastal osales Menšikov Narva piiramislahingus, mille tulemusena linn 30. augustil vallutati. Menšikov nimetati kindralmajoriks ning määrati tsaari poolt "Narva ja kõigi vallutatud maade" kindralkuberneriks.

Kaliszi lahing

1705. aastal juhtis Menšikov 20 000 mehest koosnevat Venemaa-Saksimaa-Poola väge Rootsi korpuse vastu Poolas. Menšikovi juhitud vägedele seisis vastu 5000 Rootsi sõdurit kindral Arvid Axel Mardefeldi juhtimisel toimunud Kaliszi lahingus. Venelased hävitasid Rootsi väed täielikult. Vangi langes 2598 sõjaväelast, nende seas üle saja ohvitseri (sh Poola magnaate). Vene poolel teeninud kindralleitnant von Rönne vangistas kindral Mardefeldi, võttis vastu vangilangenud Rootsi kindrali mõõga ja edastas selle Vene vägede juhatajale Menšikovile.

Toimunud võidu auks pidas Menšikov pidustused Varssavis ning teda autasustati kuningas Augusti ettepanekul Püha Saksa Rooma keisri poolt Püha Rooma Impeeriumi Kõrgeaulise vürsti tiitliga. Kõrgeaulisel vürstil käskis aga tsaar Peeter I välissaadikute ja ülikute vastuvõtmiseks sisse seada oma õukond "nagu Saksamaa keisril": ülemõuemeistri, ülemmeistri, ülemkammerhärrade ja õuemeistritega. Tsaar Peeter I kinkis Menšikovile sünnipäevaks 30. mail 1707 Ingerimaa vürsti tiitli.

Lesnaja lahing

1708. aastal Lesnaja lahingus oli Menšikov koos tsaar Peeter I-ga üks kahest võidukast väejuhist, juhtides kaitselahingutes kaitse vasakut tiiba Adam Ludwig Lewenhaupti vägede vastu.

Eestimaa kindralkubernerina

1712 ja 1716 toimus Eestimaa kindralkuberneri A. Menšikovi korraldusel Eestis rahvaloendus.

1715. aastast olid Menšikovide valduses Lagedi, Saha ja Väo mõisad Harjumaal. Ta oli 1719–1728 Peterburi, Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa kindralkuberner.

Võimu kaotus ja langus

1725. aastal aitas ta troonile Katariina I, kuid 1727. aastal Katariina I suri ja trooni päris Peeter I poja Aleksei Petrovitši alaealine poeg Peeter II. A. Menšikov oli ka tema ajal algul väga mõjukas, hiljem tema tervis halvenes ja ta kaotas mõju tsaarile. Ta laskis oma tütre Maria Menšikova Peetriga kihlata (Maria oli Peetrist 4 aastat vanem).

Võimuvõitluses õukonnaintriigides kõrvaldati A. Menšikov õukonnast ning süüdistatuna riigivara vargustes saadeti pagendusse 1728. aastal. 1729. aastal haigestus Menšikovide pere pagenduses rõugetesse. Algul suri Maria, pisut hiljem Menšikov ise. Järgmise aasta alguses suri ka Peeter II.

1726. aastal lõpetas ta palga maksmise väikeametnikele, öeldes, et nood võtavad niikuinii palju altkäemaksu.

Tunnustused

• 1702. aastal andis Püha Rooma riigi keiser talle Püha Rooma Riigi krahvitiitli.
• 1705. aastal andis Püha Rooma riigi keiser talle vürstitiitli.
• 1705. aastal andis Püha Rooma riigi keiser talle Coseli hertsogitiitli.
• 1707. aastast kandis ta tiitlit Venemaa Impeeriumi kõige hiilgavam vürst.
• 1707. aastast Ingerimaa hertsog.
• 1727. aastal ülendati Menšikov generalissimuseks.

Kirjandus

• Tema kohta on aastatel 1707–1709 Prantsusmaal ilmunud šifreeritud jutustus "Prints Kouchimen" (Lambert de Guerin J.G.-Histoire du Prince Kouchimen).

Välislingid

• Pojapojapoeg vürst Aleksandr Sergejevitš Menšikov Eestimaa rüütelkonna genealoogilises käsiraamatus, 2 osa, 3 köide: Görlitz 1930
• Бантыш-Каменский Д.Н.: Биографии российских генералиссимусов и генерал-фельдмаршалов, Часть 1, 4-й генерал-фельдмаршал 1-й генералиссимус князь Александр Данилович Меншиков Князь Александръ Даниловичь Меншиковъ, vene keeles