Euroopa hümn: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
PResümee puudub
1. rida: 1. rida:
[[Pilt:Ninth Symphony original.png|pisi|Lehekülg Beethoveni käsikirjast]]
[[Pilt:Ninth Symphony original.png|pisi|Lehekülg Beethoveni käsikirjast]]


"'''Ood rõõmule'''" ([[saksa keel]]es "Ode an die Freude") on [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] ja [[Euroopa Nõukogu]] hümn. Samas peavad mõlemad institutsioonid seda mütoloogilise hõnguga pooleldi nüüdisaegset heliteost ka kogu Euroopa hümniks. Hümni muusika põhineb [[Ludwig van Beethoven]]i [[1823]]. aastal komponeeritud 9. sümfoonia viimasel osal ning seda esitatakse mõlema organisatsiooni ametlikel sündmustel.
"'''Ood rõõmule'''" ([[saksa keel]]es "Ode an die Freude") on [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] ja [[Euroopa Nõukogu]] hümn. Samas peavad mõlemad institutsioonid seda mütoloogilise hõnguga pooleldi nüüdisaegset heliteost ka kogu Euroopa hümniks. Hümni muusika põhineb [[Ludwig van Beethoven]]i [[1823]]. aastal komponeeritud 9. sümfoonia viimasel osal ning seda esitatakse mõlema organisatsiooni ametlikel üritustel.


{{ heli
{{ heli
22. rida: 22. rida:


===Hiljutised sündmused===
===Hiljutised sündmused===
Hümn plaaniti lisada koos teiste [[Euroopa sümbolid|Euroopa sümbolitega]] ka [[Euroopa põhiseaduse leping]]usse, kuid kuna seda lepingut ei ratifitseeritud, siis asendati see [[Lissaboni leping]]uga. Seal aga ei ole mingeid viiteid liidu sümbolitele.<ref name="Parl use" /> Lepingule lisati deklaratsioon, millega kuusteist liikmesriiki siiski välja pakutud sümboleid formaalselt tunnustasid.<ref name="lisbon-symbols-declaration" /> Vastusena sellele otsustas ka [[Euroopa Parlament]] hümni ametlikel sündmustel rohkem kasutada.<ref name="Parl use" /> [[2008]]. aasta oktoobris muutis parlament oma protseduurireegleid nii, et hümni tuli mängida valimistele järgneval uue parlamendi töö alustamisel ja enne ametlikke istungeid.<ref name="ptveL" />
Hümn plaaniti lisada koos teiste [[Euroopa sümbolid|Euroopa sümbolitega]] ka [[Euroopa põhiseaduse leping]]usse, kuid kuna seda lepingut ei ratifitseeritud, siis asendati see [[Lissaboni leping]]uga. Seal aga ei ole mingeid viiteid liidu sümbolitele.<ref name="Parl use" /> Lepingule lisati deklaratsioon, millega kuusteist liikmesriiki siiski välja pakutud sümboleid formaalselt tunnustasid.<ref name="lisbon-symbols-declaration" /> Vastusena sellele otsustas ka [[Euroopa Parlament]] hümni ametlikel üritustel rohkem kasutada.<ref name="Parl use" /> [[2008]]. aasta oktoobris muutis parlament oma protseduurireegleid nii, et hümni tuli mängida valimistele järgneval uue parlamendi töö alustamisel ja enne ametlikke istungeid.<ref name="ptveL" />


==Kasutamine==
==Kasutamine==

Redaktsioon: 21. veebruar 2018, kell 20:43

Lehekülg Beethoveni käsikirjast

"Ood rõõmule" (saksa keeles "Ode an die Freude") on Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu hümn. Samas peavad mõlemad institutsioonid seda mütoloogilise hõnguga pooleldi nüüdisaegset heliteost ka kogu Euroopa hümniks. Hümni muusika põhineb Ludwig van Beethoveni 1823. aastal komponeeritud 9. sümfoonia viimasel osal ning seda esitatakse mõlema organisatsiooni ametlikel üritustel.

Ajalugu

Helilooja Ludwig van Beethoven

Saamislugu

Friedrich Schiller kirjutas poeemi "Rõõmule" ("An die Freude") aastal 1785 "inimestevahelise sõpruse" tähistamiseks.[1] Hiljem suhtus poeet luuletusse aga põlglikult ning heitis selle kõrvale kui selle kirjutamise ajastule tüüpilise "halva maitse" näite.[2] Pärast Schilleri surma said luuletuse tekstist aga Beethoveni 9. sümfoonia kooriosa sõnad.

Kasutuselevõtt

Aastal 1971 pani Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ette võtta 9. sümfooniast pärinev eelmäng "Ood rõõmule" kasutusele Euroopa hümnina. Sellega jõuti tegelikult tagasi juba aastal 1955 Richard Nikolaus von Coudenhove-Kalergi tehtud ettepanekuni. Seda, et Beethoven võiks olla Euroopa hümni muusika autor, peeti iseenesestmõistetavaks. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee kuulutas Euroopa hümni ametlikult välja 19. jaanuaril 1972 Strasbourgis: "Ood rõõmule" eelmäng Beethoveni 9. sümfoonia 4. osast. Aastal 1974 valiti seesama muusikapala ka Rodeesia hümniks.

Helilooja Herbert von Karajanil paluti kirjutada kolm instrumentaalset orkestreeringut – sooloklaverile, puhkpillidele ja sümfooniaorkestrile. Lisaks dirigeeris Karajan ise ametliku lindistuse jaoks tehtud ettekannet. Karajan tegi partituuris ka omad muudatused, mis puudutasid peamiselt just teose tempot.

Hümn avalikustati suure teabekampaaniaga 1972. aasta Euroopa päeval. 1985. aastal võeti hümn riigipeade ja valitsuste poolt tarvitusele Euroopa Ühenduse (aastast 1993 Euroopa Liidu) hümnina. Euroopa hümn ei ole mõeldud liikmesriikide riigihümne asendama, vaid pigem tähistama kõikide riikide ühiseid väärtusi ja nende "ühinemist mitmekesisuses" (viitega Euroopa Liidu motole, milleks on "Ühinenud mitmekesisuses"). See väljendab ühinenud Euroopa ideaale: vabadust, rahu ja ühtsust.[3]

Hiljutised sündmused

Hümn plaaniti lisada koos teiste Euroopa sümbolitega ka Euroopa põhiseaduse lepingusse, kuid kuna seda lepingut ei ratifitseeritud, siis asendati see Lissaboni lepinguga. Seal aga ei ole mingeid viiteid liidu sümbolitele.[4] Lepingule lisati deklaratsioon, millega kuusteist liikmesriiki siiski välja pakutud sümboleid formaalselt tunnustasid.[5] Vastusena sellele otsustas ka Euroopa Parlament hümni ametlikel üritustel rohkem kasutada.[4] 2008. aasta oktoobris muutis parlament oma protseduurireegleid nii, et hümni tuli mängida valimistele järgneval uue parlamendi töö alustamisel ja enne ametlikke istungeid.[6]

Kasutamine

Friedrich Schiller kirjutas "An die Freude", millest sai Beethoveni heliteose alus. Kuna ühte Euroopa Liidu keelt ei soovitud teistest kõrgemale seada, jäeti Euroopa hümnist saksakeelsed sõnad välja.

Koos teiste Euroopa sümbolitega propageeritakse ka Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu hümni "Ood rõõmule" kui kogu Euroopa sümbolit. Hümni kasutatakse Euroopa päeval, lepingute allkirjastamisel ja muudel ametlikel puhkudel. Lisaks neile institutsioonidele püüab ka Euroopa Parlament hümni rohkem kasutada. Seda eriti pärast seda, kui aastatel 2007–2009 Euroopa Parlamendi president olnud Hans-Gert Pöttering käis visiidil Iisraelis, kus mängiti sel puhul Euroopa hümni: president tundis end sellest liigutatuna ja ta soovis näha, et hümni ka Euroopas sagedamini kasutataks.[4]

Enne kui Kosovo enda hümni kasutusele võttis, kasutati 2008. aastal hümnina Euroopa hümni. Muuhulgas mängiti seda ka samal aastal toimunud riigi iseseisvuse väljakuulutamisel: tunnustades Euroopa Liidu rolli riigi iseseisvumisel.[7]

2007. aastal toimunud Lissaboni lepingu allkirjastamise tseremoonial esitati Euroopa Liidu tollaste liikmesriikide esindajatele ka Euroopa hümni, kuid seda tavapäratult: selle kandsid ette 26 Portugali last, esitades ka teose algseid saksakeelseid sõnu.[8]

1992. aasta Euroopa meistrivõistlustel jalgpallis kasutas hümni Sõltumatute Riikide Ühenduse jalgpallikoondis.

4. oktoobril 2010 kasutati hümni tähistamaks Euroopa meeskonna võitu Ameerika Ühendriikide meeskonna üle Ryder Cupi golfivõistlusel. Euroopa võistkonna kapten Colin Montgomerie otsustas traditsioone murda ning mängida kõigi meeskonnaliikmete kodumaade hümnide asemel vaid Euroopa hümni.

Mitteametlikud sõnad

Kuna Euroopa Liidu asjaajamises on kasutusel palju keeli, on hümn ilma sõnadeta ning Schilleri kirjutatud saksakeelsetel sõnadel, mille põhjal Beethoven oma sümfoonia lõi, on vaid mitteametlik staatus. Sellest hoolimata lauldakse hümni ajal sageli just neid sõnu. Samas kasutatakse vähem tähtsatel üritustel ka teistesse keeltesse tõlgitud sõnu.

Prantsusmaal tunti variatsioone Beethoveni "Oodist rõõmule" ammu enne Euroopa Liidu loomist. Neist mitmed on ka trükis avaldatud, sealhulgas libretist Maurice Bouchori (1855–1929) variatsioon "Hymne à l'universelle humanité", mis lisas mitu värssi varem ilmunud Jean Ruault' versioonile. See ning Maurice Bouchori ja Julien Thiersot' koostöös valminud "Hümn tulevikule" ("Hymne des temps futurs") on ilmunud sealsetes põhikoolides väga levinud muusikaõpikus "Chants populaires pour les écoles".[9] Just seda tõlgendust esitavad koolikoorid Euroopaga seotud üritustel. Veel on teada ka katoliiklasest kirjaniku Joseph Folliet' (1903–1972) tõlgendus.

Tänu oma neutraalsusele ja ajaloolisele taustale on kõige laialdasemalt tunnustatud Austria helilooja Peter Rolandi kirjutatud ladinakeelsete sõnadega tõlgendus.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Max Rudolf; Michael Stern; Hanny Bleeker White (2001). Max Rudolf the Dog, a Musical Life: Writings and Letters. Pendragon Press. Lk 267–268. Vaadatud 10.07.2008.
  2. ↑ Schiller and Christian Gottfried Körner; Leonard Simpson (1849). Correspondence of Schiller with Körner. Richard Bentley, London. Lk 221. Vaadatud 09.07.2008.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ "The European Anthem" (inglise).
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Beunderman, Mark (11.07.2007). "MEPs defy member states on EU symbols". EU Observer. Vaadatud 12.07.2007.
  5. ↑ Official Journal of the European Union, 2007 C 306–2, p. 267
  6. ↑ Kubosova, Lucia (9. oktoober 2008). "No prolonged mandate for Barroso, MEPs warn". EU Observer. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.10.2008. Vaadatud 09.10.2008. {{cite web}}: eiran tundmatut parameetrit |deadurl=, kasuta parameetrit (|url-status=) (juhend)
  7. ↑ "Kosovo declares independence - USATODAY.com". USA Today. 17.02.2008. Vaadatud 12.03.2008.
  8. ↑ Signing Ceremony of the Treaty of Lisnon – Part 1. YouTube'i video.
  9. ↑ Chants populaires pour les écoles, librairie Hachette. Vahemikus 1902–1911 korduvalt trükis ilmunud.

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Euroopa_hümn&oldid=4917534"