Digitelevisioon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 19. veebruar 2018, kell 18:47

Digitelevisioon ehk digitaaltelevisioon (lühendatult digi-TV) tähendab televisiooniprogrammide edastamist digitaalsignaalina, erinevalt analoogtelevisioonist, kus programme edastatakse analoogsignaalina.

Digitaaltelevisioonile üleminek algas Euroopas 2006. aastal ja jõudis Euroopa Liidu riikides lõpule Rumeenias 2015. aasta juunis. Eesti televisioon siirdus digiajastusse 2010. a juulis.

Tehniline info

Digitelevisioonis on kasutusel mitmesugused lahutusvõimed, realaotusviisid ja kuvasuhted:

lahutusvõimet väljendatakse reas olevate pikslite ja ridade üldarvu korrutise kujul;
realaotus võib toimude üle rea (nagu analoogtelevisioonis), siis on ridade arvu järel tähis i (sõnast interlace), või rida-realt (järjestlaotus), tähis p (sõnast progressive);
kuvasuhe (pildi laiuse ja kõrguse suhe) on enamasti 16:9, kuid mitmed telejaamad kasutavad veel 4:3 kuvasuhet. Mõned telekanalid edastavad kinofilme 21:9 kuvasuhtega - 16:9 teleris on sel juhul pildi üla- ja alaosas must riba.

Lahutusvõime järgi võib televisiooni puhul jagada kahte rühma: HDTV ja SDTV.

Kõrglahutusega televisioon HDTV (ingl k high definition television)is on kasutusel peamiselt järgmised lahutusvõimed:

1280×720 pikslit järjestlaotuse režiimis (lühendatult 720p) või
1920×1080 pikslit ülerealaotuse režiimis (1080i).

Mõnda tüüpi telerid võimaldavad vastu võtta signaali 1920×1080 px kaadrisagedusel 60 Hz järjestlaotuse režiimis, mis on tuntud ka kui 1080p.

Tavalahutusega televisioon SDTV (ingl k standard definition television)is võib samuti kasutusel olla erinevaid lahutusvõimeid ja kuvasuhteid sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast; nii on endistes PAL- ja SECAM-maades kasutusel 576i ja NTSC-maades 480i.

Kuna digitaalsignaali saab jagada alamvoogudeks, on iga televisioonikanali kaudu võimalik edastada mitut tavalahutusega ja/või kõrglahutusega programmi ning raadioprogramme. See võib olla korraldatud automaatselt või saavad edastajad võimaluse vähendada ülekande bitikiirust ja teha vastuvõtt lihtsamaks kaugemal asuvatele või mobiilsetele vaatajatele.

Digitelevisiooni edastusstandardid

Digitaaltelevisiooni signaali edastab nagu analoogsignaaligi maapealne levivõrk (antennitelevisioon), kaablivõrk (kaabeltelevisioon) ja satelliidivõrk (satelliittelevisioon), kus pilt edastatakse Eestis H.264 kodeeringuga ehk MPEG-4 pildikodeeringu formaadis. Maapealses antennivõrgus on kasutusel standardid DVB-T ja DVB-T2 (telemastide kaudu kantakse Eestis HDTV pilt üle ainult selle standardiga!) ja kaabeltelevisioonis DVB-C.

Levinud on ka telesignaali edastamine Internetiprotokolli abil (IPTV), kasutades vask- (DSL) või optilise kaabli võrku.

Standardid DMB ja DVB-H on välja töötatud selleks, et võimaldada pihuseadmetel, näiteks mobiiltelefonil, vastu võtta televisioonisignaale. DVB-H on tänaseks kõrvale heidetud seoses uuema ja paindlikuma tehnoloogia arenguga.

Analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile üleminek

Digi-TV-l on analoogtelevisiooni ees mitmeid eeliseid. Kõige olulisem neist on see, et digikanalid on väiksema ribalaiusega, mis võimaldab sageduskanali kaudu edastada rohkem programme, kõrglahutusega pilti, elektroonilist telekava, heli ja subtiitreid mitmes keeles ning osutada mitmesuguseid interaktiivseid teenuseid.

Digitaalsignaalid reageerivad häiretele teistmoodi kui analoogsignaalid. Näiteks, tüüpiline probleem analoogtelevisiooni puhul on fantoompildid (peegeldused), nõrgast signaalist tingitud müra ja muid võimalikke probleeme, mis vähendavad pildi ja heli kvaliteeti, kuigi programm ise võib olla veel vaadatav.

Digitelevisiooni pilt püsib televiisoris ühtlaselt stabiilne, muidugi eeldusel, et antennist saabuv signaal on piisavalt tugev. Digisignaali tugevus kaablis sõltub erinevatest teguritest, näiteks kas kasutusel on veel vana või vigane antenn, kasutusel on vana suure sumbuvusega antennikaabel või asub antenn liiga madalal. Saatjatest kaugemates vastuvõtukohtades, kus nõrga analoogsignaali puhul oli pilt siiski vaadatav, ei tarvitse digitaalne signaal üldse pilti anda. Kõrgemate raadiosageduste kasutamine telekanalitel suurendab neid probleeme, eriti juhtudel, kui puudub otsevaade vastuvõtuantenni ja televisiooni saatemasti vahel.

Vaata ka

Välislingid

@@ 5. rida: / 5. rida: @@
 == Tehniline info ==
 Digitelevisioonis on kasutusel mitmesugused [[lahutusvõime]]d, realaotusviisid ja kuvasuhted:
-*lahutusvõimet  väljendatakse reas olevate [[piksel|pikslite]] ja ridade üldarvu korrutise kujul;
+*lahutusvõimet väljendatakse reas olevate [[piksel|pikslite]] ja ridade üldarvu korrutise kujul;
 *realaotus võib toimude üle rea (nagu analoogtelevisioonis), siis on ridade arvu järel tähis i (sõnast ''interlace''), või rida-realt (järjestlaotus), tähis p (sõnast ''progressive'');
 *kuvasuhe (pildi laiuse ja kõrguse suhe) on enamasti 16:9, kuid mitmed telejaamad kasutavad veel 4:3 kuvasuhet. Mõned telekanalid edastavad kinofilme 21:9 kuvasuhtega - 16:9 teleris on sel juhul pildi üla- ja alaosas must riba.
@@ 19. rida: / 19. rida: @@
 [[Tavalahutusega televisioon]] SDTV (ingl k ''standard definition television'')is võib samuti kasutusel olla erinevaid [[lahutusvõime]]id ja kuvasuhteid sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast; nii on endistes [[PAL]]- ja [[SECAM]]-maades kasutusel 576i ja [[NTSC]]-maades 480i.
-Kuna [[digitaalsignaal]]i saab jagada alamvoogudeks, on iga [[televisioonikanal]]i kaudu võimalik edastada mitu tavalahutusega ja/või kõrglahutusega programmi ning raadioprogramme. See võib olla korraldatud automaatselt või siis saavad edastajad võimaluse vähendada ülekande [[bitikiirus]]t ja teha vastuvõtt lihtsamaks kaugemal asuvatele või mobiilsetele vaatajatele.
+Kuna [[digitaalsignaal]]i saab jagada alamvoogudeks, on iga [[televisioonikanal]]i kaudu võimalik edastada mitut tavalahutusega ja/või kõrglahutusega programmi ning raadioprogramme. See võib olla korraldatud automaatselt või saavad edastajad võimaluse vähendada ülekande [[bitikiirus]]t ja teha vastuvõtt lihtsamaks kaugemal asuvatele või mobiilsetele vaatajatele.
 == Digitelevisiooni edastusstandardid==
 [[Pilt:Digital broadcast standards.svg|pisi|300px|Digitelevisiooni edastamise süsteemid]]
-Digitaaltelevisiooni signaali edastab nagu analoogsignaaligi maapealne levivõrk (antennitelevisioon), kaablivõrk ([[kaabeltelevisioon]]) ja satelliidivõrk ([[satelliittelevisioon]]), kus pilt edastatakse Eestis H.264 kodeeringuga ehk MPEG-4 pildikodeeringu formaadis. Maapealses antennivõrgus on kasutusel standardid [[DVB-T]] ning DVB-T2 (Telemastide kaudu kantakse Eestis HDTV pilt üle  ainult selle standardiga!) ja kaabeltelevisioonis [[DVB-C]].
+Digitaaltelevisiooni signaali edastab nagu analoogsignaaligi maapealne levivõrk (antennitelevisioon), kaablivõrk ([[kaabeltelevisioon]]) ja satelliidivõrk ([[satelliittelevisioon]]), kus pilt edastatakse Eestis H.264 kodeeringuga ehk MPEG-4 pildikodeeringu formaadis. Maapealses antennivõrgus on kasutusel standardid [[DVB-T]] ja DVB-T2 (telemastide kaudu kantakse Eestis HDTV pilt üle ainult selle standardiga!) ja kaabeltelevisioonis [[DVB-C]].
 Levinud on ka telesignaali edastamine [[Internetiprotokoll]]i abil ([[IPTV]]), kasutades vask- ([[DSL]]) või [[Valguskaabel|optilise kaabli]] võrku.
-Standardid  [[DMB]] ja [[DVB-H]] on välja töötatud selleks, et võimaldada pihuseadmetel, näiteks mobiiltelefoniga, vastu võtta telesignaale. DVB-H on tänaseks kõrvaleheidetud seoses uuema ja paindlikuma tehnoloogia arenguga.
+Standardid [[DMB]] ja [[DVB-H]] on välja töötatud selleks, et võimaldada pihuseadmetel, näiteks mobiiltelefonil, vastu võtta televisioonisignaale. DVB-H on tänaseks kõrvale heidetud seoses uuema ja paindlikuma tehnoloogia arenguga.
 == Analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile üleminek ==
-Digi-TV-l on analoogtelevisiooni ees mitmeid eeliseid. Kõige olulisem neist on see, et digikanalid on väiksema ribalaiusega, mis võimaldab sageduskanali kaudu edastada rohkem programme, kõrglahutusega pilti, elektroonilist telekava, heli ning subtiitreid mitmes keeles ja samuti mitmesuguseid interaktiivseid teenuseid.
+Digi-TV-l on analoogtelevisiooni ees mitmeid eeliseid. Kõige olulisem neist on see, et digikanalid on väiksema ribalaiusega, mis võimaldab sageduskanali kaudu edastada rohkem programme, kõrglahutusega pilti, elektroonilist telekava, heli ja subtiitreid mitmes keeles ning osutada mitmesuguseid interaktiivseid teenuseid.
 Digitaalsignaalid reageerivad häiretele teistmoodi kui analoogsignaalid. Näiteks, tüüpiline probleem analoogtelevisiooni puhul on fantoompildid (peegeldused), nõrgast signaalist tingitud müra ja muid võimalikke probleeme, mis vähendavad pildi ja heli kvaliteeti, kuigi programm ise võib olla veel vaadatav.
-Digitelevisiooni pilt püsib televiisoris ühtlaselt stabiilne, muidugi eeldusel, et antennist saabuv signaal on piisavalt tugev. Digisignaali tugevus kaablis sõltub erinevatest teguritest, näiteks kas kasutusel on veel vana või vigane antenn, kasutusel on vana suure sumbuvusega antennikaabel või asub antenn liiga madalal. Saatjatest kaugemates vastuvõtukohtades, kus nõrga analoogsignaali puhul  oli pilt siiski vaadatav, ei tarvitse digitaalne signaal üldse pilti anda. Kõrgemate raadiosageduste kasutamine TV kanalitel suurendab neid probleeme, eriti juhtudel, kui puudub otsevaade vastuvõtuantenni ja  TV saatemasti vahel.
+Digitelevisiooni pilt püsib televiisoris ühtlaselt stabiilne, muidugi eeldusel, et antennist saabuv signaal on piisavalt tugev. Digisignaali tugevus kaablis sõltub erinevatest teguritest, näiteks kas kasutusel on veel vana või vigane antenn, kasutusel on vana suure sumbuvusega antennikaabel või asub antenn liiga madalal. Saatjatest kaugemates vastuvõtukohtades, kus nõrga analoogsignaali puhul oli pilt siiski vaadatav, ei tarvitse digitaalne signaal üldse pilti anda. Kõrgemate raadiosageduste kasutamine telekanalitel suurendab neid probleeme, eriti juhtudel, kui puudub otsevaade vastuvõtuantenni ja televisiooni saatemasti vahel.
 ==Vaata ka==