Adolf von Seckendorff: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Riigi tunnustamine ei sõltunud Seckendorffist |
||
| 8. rida: | 8. rida: | ||
22. veebruaril okupeerisid Saksa väed [[Valga]], 24. veebruaril Tartu, Jõgeva ja 25. veebruaril Pärnu, Viljandi ja Tallinna. |
22. veebruaril okupeerisid Saksa väed [[Valga]], 24. veebruaril Tartu, Jõgeva ja 25. veebruaril Pärnu, Viljandi ja Tallinna. |
||
[[28. veebruar]]il [[1918]] andis von Seckendorff korralduse, mille põhjal [[Eesti rahvuslikud väeosad]] võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks. Kuid loodava rahvusvägede organisatsiooni, mille ülemaks pidi saama [[kindralmajor]] [[Andres Larka]], iga ei olnud kuigi pikk. [[27. aprill]]il [[1918]] tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks. |
|||
== Tsitaat == |
== Tsitaat == |
||
Redaktsioon: 19. veebruar 2018, kell 00:37
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2009) |
Adolf von Seckendorff (saksa keeles Freiherr Franz Adolf von Seckendorff; 17. märts 1857 Gera – 8. mai 1941) oli vabahärra, Saksamaa jalaväekindral.
Esimese maailmasõja ajal oli ta Eestimaa okupatsiooni ajal Saksa Keisririigi poolt järel Saksa Põhjakorpuse juhataja, samas ka algul Saaremaa, seejärel Eestimaa sõjakubernerina Saksa okupatsioonivõimu kõrgeim esindaja Eestis.
Esimene maailmasõda
Eesti sõjakomandandina 1918. aastal
22. veebruaril okupeerisid Saksa väed Valga, 24. veebruaril Tartu, Jõgeva ja 25. veebruaril Pärnu, Viljandi ja Tallinna.
28. veebruaril 1918 andis von Seckendorff korralduse, mille põhjal Eesti rahvuslikud väeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks. Kuid loodava rahvusvägede organisatsiooni, mille ülemaks pidi saama kindralmajor Andres Larka, iga ei olnud kuigi pikk. 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks.
Tsitaat
Täieliku rahu ja korra tulekuga saab jälle kindlustatud kõikide ausate vaba läbikäimine oma Jumalaga, temast seatud valitsusega, ja inimeste vaba läbikäimine isekeskis ning majandusline edenemine, alustatud ja kindlustatud saab vastastikku arusaamine ja usaldamine. Inimese hingejõu, ta vaimutöö ja töörammu takistamata arenemine saab perekonna ja maa õnneks oma kinnitavat, kosutavat ja elustavat mõju avaldama ja ka neid kaaskodanikka õigele teele juhatama, kes veel vastu panvad. (Eestimaa maakoosolekul 9. aprillil 1918.)