Aléxandros Mavrokordátos: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
27. rida: | 27. rida: | ||
| järgmine5=[[Dimitrios Voulgaris]] |
| järgmine5=[[Dimitrios Voulgaris]] |
||
| sünnikuupäev= 11. veebruar 1791 |
| sünnikuupäev= 11. veebruar 1791 |
||
| sünnikoht= |
| sünnikoht= Kostantiniyye |
||
| surmakuupäev= 18. august 1865 |
| surmakuupäev= 18. august 1865 |
||
| surmakoht= Aígina |
| surmakoht= Aígina |
Redaktsioon: 19. jaanuar 2018, kell 20:25
Alexandros Mavrokordatos Αλέξανδρος Μαυροκορδάτος | |
---|---|
Alexandros Mavrokordatos Αλέξανδρος Μαυροκορδάτος | |
President | |
Ametiaeg 13. jaanuar 1822 – 10. mai 1823 | |
Järgnev | Petros Mavromichalis |
Kreeka peaminister (1. kord) | |
Ametiaeg 24. oktoober 1833 – 12. juuni 1834 | |
Eelnev | Spyridon Trikoupis |
Järgnev | Ioannis Kolettis |
Kreeka peaminister (2. kord) | |
Ametiaeg 6. juuli 1841 – 22. august 1841 | |
Eelnev | Otto I |
Järgnev | Otto I |
Kreeka peaminister (3. kord) | |
Ametiaeg 11. aprill 1844 – 18. august 1844 | |
Eelnev | Konstantinos Kanaris |
Järgnev | Ioannis Kolettis |
Kreeka peaminister (4. kord) | |
Ametiaeg 29. juuli 1854 – 11. oktoober 1855 | |
Eelnev | Konstantinos Kanaris |
Järgnev | Dimitrios Voulgaris |
Isikuandmed | |
Sündinud |
11. veebruar 1791 Kostantiniyye |
Surnud |
18. august 1865 Aígina |
Erakond | Inglise partei |
Alexandros Mavrokordatos (Αλέξανδρος Μαυροκορδάτος; 11. veebruar 1791 Kostantiniyye – 18. august 1865 Aígina) oli Kreeka riigimees, kes põlvnes Kostantiniyye Feneri piirkonnast pärit Mavrocordatose perekonnast. Tegemist oli ühe selle aja suurema sealse kreeklastega asustatud kvartaliga. Tema abikaasa oli Katerina Bals.
Aastal 1812 asus ta oma onu, Valahhia hospodari Jean Georges Caradja õukonda, kellega koos ta viibis ka eksiilis Austrias ja Itaalias (1818), kus ta õppis Padova Ülikoolis. Ta oli Kreekas Ottomani impeeriumi võimu kukutamise eesmärgil asutatud salaseltsi Filiki Eteria liige ning nende Feneri kreeklaste seas, kes Kreeka iseseisvussõja puhkemisel kiirustasid aastal 1821 Moreasse (Peloponnesose varasem nimi). Ta püüdis aktiivselt luua tavapärast valitsust ning 1822. aasta jaanuaris valis esimene riiklik assamblee ta "täidesaatva võimu presidendiks".
Samal aastal juhtis ta kreeklaste edenemist Kesk-Kreeka lääneossa ja sai 16. juulil toimunud Peta lahingus tõsise lüüasaamise osaliseks. Ent ta suutis seda hävingut mõnevõrra heaks teha oma eduka vastupanuga Mesolóngi esimesel piiramisel, mis kestis sama aasta novembrist kuni 1823. aasta jaanuarini. Tema poolehoid inglastele (ta kuulus Inglise parteisse) viis ta järgnevas fraktsioonide omavahelises võitluses vastasleeri Demetrius Ypsilanti ja Theodoros Kolokotronise juhitud Vene parteiga. Ja kuigi ta oli Petros Mavromichalise presidendiks olemise ajal hoidnud lühikest aega välisasjade portfelli, oli ta sunnitud kuni 1825. aasta veebruarini poliitikast tagasi tõmbuma; siis sai temast uuesti välisminister. Sellele järgnes Ibrahim Paša maabumine ning Mavrokordatos liitus uuesti armeega, pääsedes napilt sama aasta 9. mail toimunud Sfaktiria lahingus vangi võtmisest, ujudes Pylosesse (mis on ajaloos tuntud ka oma itaaliapärase nimega Navarino).
Pärast Mesolóngi langemist 1826. aasta 22. aprillil tõmbus ta aktiivsest tegevusest tagasi. Seda aga seni kuni president Ioannis Kapodistrias tegi temast sõjavarustuse administreerimise komisjoni liikme. Sellel kohalt lahkus ta 1828. aastal. Peale Kapodistriase mõrva 1831. aasta 9. oktoobril ja tema venna ning tema töö jätkaja Augustinos Kapodistriase tagasi astumist järgmise aasta 13. aprillil sai Mavrokordatosest rahandusminister. Ta oli 1832. aasta juulis Argoses toimunud riikliku assamblee asepresident ja määrati kuningas Otto I poolt esialgu tema rahandusministriks ja seejärel 1833. aastal ka Kreeka peaministriks.
Alates 1834. aastast oli ta Kreeka saadik Münchenis, Berliinis ja Londonis ning peale järjekordset lühikest perioodi Kreeka peaministrina aastal 1841 sai temast saadik Kostantiniyyes. Peale 1843. aasta 3. septembril toimunud ülestõusu naasis ta Andreas Metaxase valitsuse portfellita ministrina Ateenasse ja 1844. aasta aprillist augustini oli ta peale Vene partei võimult lahkumist moodustatud valitsuse juht. Opositsiooni minnes erines ta teistest oma jõuliste rünnakute poolest, mis olid suunatud Ioannis Kolettise valitsuse vastu. Aastatel 1854–1855 oli ta taas mõne kuu valitsusjuht. Ta suri 18. augustil 1865 Aíginas.
Kirjandus
- E. Legrand. "Généalogie des Mavrocordato". (Pariis, 1886).