Fajanss: erinevus redaktsioonide vahel
Valmis. |
Ma kustutasin ära selle nn kõvafajansi osa. Seda võiks mainida üldiselt, aga mitte nii täpselt. |
||
| 18. rida: | 18. rida: | ||
== Valmistamisviis == |
== Valmistamisviis == |
||
Tänapäevase peenfajansi tootmise tehnoloogia kujunes välja 18. sajandil, kui taheti valmistada madalkuumuskeraamikast vastupidavamaid tooteid. Fajansile on võimalik kohandada enamikku madalkuumuskeraamikas kasutatavaid toor- ja frittglasuure. Fajanssi jaotatakse kaheks: pehme- ja kõvafajanss.<ref name=":2" /> |
|||
=== Pehmefajanss === |
|||
Pehmefajansil on kaltsiumirikas mass, mistõttu on pehmefajanssi kõrgkuumuskeraamikas nimetatud ka lubjafajansiiks. Lubjarikas mass ei nõua eriti kõrget põletustemperatuuri – [[eelpõletus]] teostatakse temperatuuril 1120°C-1200°C. Sulandajana toimiv [[kriit]] reageerib põletusprotsessi lõppstaadiumis [[Alumiiniumoksiid|alumiinium-]] ja [[Ränidioksiid|ränioksiidiga]], mass muutub suhteliselt tihedaks ja vastupidavaks, kuid jääb oma mehhaaniliselt tugevuselt siiski alla kõvafajansile. [[Glasuurpõletus]] temperatuuril 980°C-1000°C.<ref name=":2" /> |
|||
=== Kõvafajanss === |
|||
Kõvafajansist põldpaofajanssi loetakse kõige vastupidavamaks fajansiliigiks. Põldpaofajansi massi koostises asendab kriiti [[Päevakivi|põldpagu]]. Külma alatooni saavutamiseks lisatakse massile 0,02-0,05% [[Koobalt|koobaltiühendeid]]. Ettepõletus teostatakse kõrgemal temperatuuril kui pehmefajansi puhul 1150°C-1300°C. Glasuurpõletus temperatuuril 960°C-1100°C.<ref name=":2" /> |
|||
Kvartsfajansi massi koostises domineerib kvartsliiv. Sageli viiakse massi koostisse suurema tiheduse saavutamiseks ka vähene kogus [[Fritt|fritti]]. Eelpõletus temperatuuril 1200°C-1280°C. Kvartsfajanss on mehhaaniliselt tugevam lubjafajansist, kuid nõrgem põldpaofajansist. [[19. sajand|19. sajandil]] võeti Inglismaal kasutusele fajansi glasuurimiseks pliivabad glasuurid, milles pliioksiidi asendas tsinkoksiid. Neid glasuure põletati fajansi jaoks ebatüüpiliselt kõrgel temperatuuril – 1120°C-1250°C – ning neid hakati nimetama ''bristolglasuurideks''.<ref name=":2" /> |
|||
== Allikad == |
== Allikad == |
||
Redaktsioon: 17. jaanuar 2018, kell 12:54
Fajanss (prantsuskeelsest sõnast faïence Itaalia linna Faenza järgi) on peen valge urbse killuga savisegu ning keraamika liik: põletatud fajansist keraamikatooted (serviisid, vaasid, pisiplastika) kaetud katva või läbipaistva tinaglasuuriga – mis meenutab portselani.
Ajalugu
Fajanss võeti kasutusele umbes 9. sajandil pKr, püüdes järele aimata toona vaid hiinlastele tuntud portselani valmistamise saladust.[1] Keskajal tõid maurid valge katva tinaglasuuri ja lüsterkeraamika islami keraamikakultuurist Hispaaniasse, kust ta 15. sajandil Mallorca saare kaudu Itaaliasse levis. Mallorca järgi pandi antud keraamika liigile nimeks majoolika.[2] Faenza kaudu levis itaallaste poolt arendatud majoolika Itaaliast teistesse Euroopa maadesse. 18. sajandi lõpul tõrjuti fajanss tagaplaanile[3], sest tänu Friedrich Böttgeri avastusele, kuidas valmistada Hiina portselani, said lubada üha rohkem inimesi endale nüüd odavamat portselani.[4]
Delfti fajanss
16. sajandil jõudis hollandlasteni Hiina kallihinnaline sini-valge portselan. Kasutades Itaaliast tulnud majoolika võtteid, hakati Delftis tootma odavamat kohalikku analoogi portselanile.[5] Delft kujunes fajansi tootmise keskuseks.[3] Algul kopeeriti otseselt Hiina portselani dekoori, hiljem seoti Hiina temaatika Hollandi motiivistikuga. Valmistati seinakahleid, tarbenõusid – vaagnad, taldrikud, kannud, küünlajalad jms – ja silmapaistvaid tugeva liigendusega ja rikkalikult kaunistatud tulpvaasid, mis koosnesid sektsioonidest ning kokkupanduna meenutasid hiinapärasest pagoodist kujundatud obeliske. Delfti fajanss suutis silmapaistvalt jäljendada Hiina portselani, mistõttu jäljendati omakorda Delfti fajanssi Inglismaal ja Saksamaal. Kahlist sai üks suurimaid ekspordiartikleid, mida viidi Inglismaale, Prantsusmaale, Flandriasse ja Portugali.[5]
Prantsuse fajanss
Prantsusmaal viljeles fajanssi eeskätt keraamik, füüsik, keemik ja geoloog Bernard Palissy (1509-1590), kes alustas klaasikunstnikuna, omandades häid kogemusi emailimises ja põletustehnikates. Palissy lemmikvormiks oli ovaalne vaagen, mille dekoreerimiseks kasutas ta elava looduse motiive – usse, konni, sisalikke, kalu. Ta laenas vormid otse reaalselt objektilt ning kasutas jäljendit kõrgreljeefses dekooris. Tänu meisterlikkusele glasuuride koostamisel, saavutas Palissy laia värvipaleti. Tema vormide abil paljundati tema töid veel sajandeid peale tema surma. Prantsusmaal kujunesid fajansi tootmise keskusteks Lunéville, Quimper, Rouen ja Strasbourg. 18. sajandil tõrjuti pliiglasuur esinduslikumast keraamikast välja.[5]
Läänemere ja Eesti fajanss
18. sajandil rajati fajansimanufaktuure Läänemere-äärsetes riikides. Neis valmistatud peamiselt kerges rokokoostiilis esemetel on nii piirkondlikke erinevusi kui ühisjooni, mistõttu neid fajanssesemeid loetakse omaette peatükiks Läänemere rokokookunsti ajaloos.[6]
Eestis toodeti 18. sajandil fajanssi saksa päritolu apteekri Carl Christian Fick rajatud fajansimanufaktuuris, mis tegutses aastail 1772-1782 praeguse Luise tänava kandis Tallinnas. Manufaktuuris töötasid enamasti Saksamaalt pärit meistrid. Tallinnas toodetud fajanssesemeil esineb mõjutusi Kieli lilledekoorist, Stralsundi serviisivormidest ja Rootsi Mariebergi portselanivabriku vaasikujudelt. Vabriku kogutoodang polnud suur ja praeguseni säilinud fajanss on tänapäeval väga haruldane.[1]
Valmistamisviis
Allikad
- ↑ 1,0 1,1 Kersti Kuldna (26. mai 2004). "Fajanss, Läänemeremaade portselan". Postimees.
- ↑ Eilve Manglus (29. 04 2004). "Itaalia majoolika võtab moorameestelt nitti". Postimees.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Aeg=(juhend); nähtamatu tähemärk (talitlusmärk C1) parameetris|Pealkiri=positsioonil 39 (juhend) - ↑ 3,0 3,1 Gustav Naan (1970). ENE 2. köide. Tallinn: Valgus. Lk 295.
- ↑ Kristlik Noorte Naisühing (1935). Portselanikunsti ajalooline ülevaade. Tallinn: J. Roosileht & Ko. Lk 5.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Leo Rohlin (2012). Keraamika käsiraamat. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 49-52, 331-333.
- ↑ "Mis on keraamika ja selle liigid". Tallinna Keraamikatehas.