Jerome Friedman: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 6. rida: | 6. rida: | ||
Jerome Friedman lõpetas [[Chicago Ülikool]]i [[1950]]. aastal füüsika erialal. [[1953]] kaitses ta magistri- ja [[1956]] doktorikraadi. [[1960]]. aastal asus ta tööle [[Massachusettsi Tehnoloogiainstituut|Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis]]. 1967. aastast oli ta MIT-i professor, 1980–1983 MIT-i tuumauuringute laboratooriumi direktor ja 1983–1988 MIT-i füüsikaosakonna juhataja.<ref name="NA">Toivo Kuldma "Nobeli auhind", Olion 2005, lk 152.</ref> |
Jerome Friedman lõpetas [[Chicago Ülikool]]i [[1950]]. aastal füüsika erialal. [[1953]] kaitses ta magistri- ja [[1956]] doktorikraadi. [[1960]]. aastal asus ta tööle [[Massachusettsi Tehnoloogiainstituut|Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis]]. 1967. aastast oli ta MIT-i professor, 1980–1983 MIT-i tuumauuringute laboratooriumi direktor ja 1983–1988 MIT-i füüsikaosakonna juhataja.<ref name="NA">Toivo Kuldma "Nobeli auhind", Olion 2005, lk 152.</ref> |
||
Ta uuris koos Henry Kendalli ja Richard E. Tayloriga |
Ta uuris koos Henry Kendalli ja Richard E. Tayloriga elektronide hajumist prootoneilt ja neutroneilt ning tõestas [[kvark]]ide olemasolu. Ta viis läbi mitu neutriinoeksperimenti ning uuris elektronide ja positronide annihilatsiooni.<ref name="NA" /> |
||
[[1980]] võeti ta [[Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia]] liikmeks. [[1989]] pälvis ta [[Panofsky auhind|Panofsky auhinna]]. |
[[1980]] võeti ta [[Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia]] liikmeks. [[1989]] pälvis ta [[Panofsky auhind|Panofsky auhinna]]. |
||
Redaktsioon: 17. jaanuar 2018, kell 01:28
Jerome Isaac Friedman (sündinud 28. märts 1930) on Ameerika Ühendriikide füüsik.
Jerome Friedmani vanemad Selig Friedman ja Lillian Warsaw Firedman olid Venemaalt immigreerunud juudid. Tema isa saabus USAsse enne Esimest maailmasõda ning tegeles õmblusmasinate parandamise ja müügiga.
Jerome Friedman lõpetas Chicago Ülikooli 1950. aastal füüsika erialal. 1953 kaitses ta magistri- ja 1956 doktorikraadi. 1960. aastal asus ta tööle Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis. 1967. aastast oli ta MIT-i professor, 1980–1983 MIT-i tuumauuringute laboratooriumi direktor ja 1983–1988 MIT-i füüsikaosakonna juhataja.[1]
Ta uuris koos Henry Kendalli ja Richard E. Tayloriga elektronide hajumist prootoneilt ja neutroneilt ning tõestas kvarkide olemasolu. Ta viis läbi mitu neutriinoeksperimenti ning uuris elektronide ja positronide annihilatsiooni.[1]
1980 võeti ta Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks. 1989 pälvis ta Panofsky auhinna.
1990. aastal anti talle, Henry Kendallile ja Richard E. Taylorile Nobeli füüsikaauhind.
