Osamu Dazai: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Lisati juurde ülevaade Dazai lapsepõlvest, kooliaastatest, hilisemast elust ja kirjanikukarjäärist. |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
[[Pilt:Dazai Osamu.jpg|pisi|Osamu Dazai]] |
[[Pilt:Dazai Osamu.jpg|pisi|Osamu Dazai]] |
||
'''Osamu Dazai''' (太宰 治 (''Dazai Osamu''); [[19. juuni]] [[1909]] [[Kanagi]] (praegu [[Goshogawara]] [[Aomori prefektuur]]is) – [[13. juuni]] [[1948]] [[Tōkyō]]) oli jaapani kirjanik. |
'''Osamu Dazai''' (太宰 治 (''Dazai Osamu'', sünninimega Shūji Tsushima); [[19. juuni]] [[1909]] [[Kanagi]] (praegu [[Goshogawara]] [[Aomori prefektuur]]is) – [[13. juuni]] [[1948]] [[Tōkyō]]) oli jaapani kirjanik 20. sajandi alguses, kes kirjutas põhiliselt [[mina-romaan]]e ja lühijutte. Tema töid peetakse põhiliseks osaks [[burai-ha]] liikumisest. Ta sooritas mitu enesetapukatset kuni viimase tagajärel 1948. aastal suri. |
||
==Lapsepõlv== |
|||
| ⚫ | |||
Osamu Dazai, sünninimega Shūji Tsushima, sündis 19. juunil 1909. aastal Kanagi prefektuuris aristokraatlikku perre. Tema isa oli poliitik Gen’emon Tsushima. Ema haigestumise ja reisimise tõttu jäeti Osamu põetaja hoolde ning hiljem hoolitses tema eest tädi Kie ja teenijanna Take Chikamura, kelle hoole alla jäi ta teisest kuuenda eluaastani. Take laenas tema jaoks raamatuid Tsushima pere pühapäevakoolist, mida Osamu suutis 5-aastaselt iseseisvalt lugeda. Osamu tädi Kie perekond kolis Goshogawarasse ja võttis Take kaasa. Osamu elas mõnda aega nende juures kuni naasis Kanagisse, et minna algkooli.<ref name="Dazai" /> |
|||
==Kooliaastad== |
|||
Osamu astus 1916. aastal Kanagi madalamasse algkooli, mille ta lõpetas 1922. aastal klassi priimusena. Pere saatis ta kohalike võimude seltsi asutatud Meiji Kõrgemasse Algkooli, samal ajal skeptilised tema hinnete suhtes. Meiji algkoolis võttis ta lisaeratunde jaapani keeles, kirjutamises ja aritmeetikas oma sugulasest klassijuhataja Masamori Sobajima käest. Sel ajal suri Osamu isa [[Tōkyō]]s grippi.<ref name="Dazai" /> |
|||
1925. aastal astus Osamu keskkooli [[Aomori prefektuur]]is. Seal õppides avaldas ta kirjatöid mitmesse kohalikku kirjandusväljaandesse, nagu Shinkiro (Miraaž), Seiza (Tähtkuju) ja Aonbo (Noorus).<ref name="Dazai" /> |
|||
1927. aastal astus Osamu Hirosaki Ülikooli ja asus elama kauge sugulasega. Ta lõi kohaliku kirjandusajakirja Saibo Bungei (otseses tõlkes Rakukirjandus).<ref name="Dazai" /> Kui Osamu kuulis, et tema lemmikautor Ryūnosuke Akutagawa oli enesetapu sooritanud, sattus ta masendusse, puudus koolist, kuritarvitas alkoholi ning palkas prostituute.<ref name="Yabai" /> |
|||
1929. aastal sai Osamu rahustitest üledoosi, misjärel sattus koomasse. Päevi pärast ärkamist suundus ta taastumiseks emaga Owani kuumaveeallikate juures asuva Yamani Senyu võõrastemajja. Vaatamata kõigele lõpetas Osamu ülikooli aastal 1930.<ref name="Dazai" /> |
|||
1930 astus Osamu Tōkyō Keiserliku Ülikooli prantsuse kirjanduse kursusele. Peatselt pärast sisseastumist jättis ta õpingud hooletusse ja jooksis minema koos geisha Hatsuyo Oyamaga. Osamu pere oli suhtele vastu ning ütles temast lahti. Kaks nädalat hiljem sooritas Osamu koos Shimeko Tanabega uue enesetapukatse. Ainult Osamu jäi ellu ning teda süüdistati Shimeko surmas, kuid tema pere sekkudes süüdistustest loobuti. Osamu suhe perega paranes, nad aitasid tal juhtunust taastuda ning toetasid teda uuesti rahaliselt. Peagi jätkas ta uuesti suhet Hatsuyoga ning nad abiellusid. Osamu ning tema pere suhted halvenesid taas, kui pere kuulis tema sidemetest kommunistliku liikumisega. Nad lubasid rahastamist jätkata ainult juhul, kui Osamu lubab lõpetada ülikooli prantsuse kirjanduse kraadiga ja hoida kommunistidest eemale.<ref name="Dazai" /><ref name="Yabai" /> |
|||
Ülikoolis õppimise ajal kohtus Osamu kirjaniku [[Masuji Ibuse]]ga, kellest sai tema mentor. Ibuse aitas Osamu'l avaldada kirjatöid ja kohtuda teiste kirjandusmaailma tegelastega. Sellel ajal võttis Osamu esmakordselt kasutusele pseudonüümi Osamu Dazai, millega ta avaldas „[[Ressha]]“. Selle tööga leidis ta endale omase kirjandusliku hääle, mida ta edaspidi kasutas – esimeses isikus autobiograafia.<ref name="Yabai" /> |
|||
Raskused ülikoolis takistasid Osamu edukalt lõpetamast. Lisaks ei õnnestunud tal saada töökohta Tōkyō ajalehes Miyako Shimbun. Nendel põhjustel kirjutas Osamu enesetapukirjana mõeldud teose „Bannen“ ning sooritas kolmanda nurjunud enesetapukatse poomisega. Osamu tervis halvenes ning ta kannatas pimesoolepõletiku käes. Valuvaigistid tekitasid sõltuvust, mille tõttu pandi ta vaimuhaiglasse. Osamu kinnipidamise ajal oli Hatsuyo vahekorras Osamu sõbra Zenshiro Kodatega. Selle juhtumi tagajärel sooritas Osamu uue enesetapukatse koos Hatsuyoga, mille mõlemad üle elasid ning mis viis nende lahutuseni. Osamu visati Tōkyō Ülikoolist välja tasumata õppemaksude tõttu.<ref name="Yabai" /> |
|||
==Hilisemad aastad== |
|||
1938. aastal kolis Osamu Tenkachaya võõrastemajja ning kohtus ja abiellus Michiko Ishiharaga. Järgneval aastal sündis talle tütar Sonoko. Kui Osamu ema haigestus, külastas ta ema esimest korda 10. aasta jooksul. 1942. aastal muutus haigus raskemaks ning Osamu külastas kodu koos naise ja lapsega. Osamu ema suri 70-aastaselt. 1944. aastal sündis Osamu'le poeg Masaki. 1945. aastal kolisid nad Michiko pere juurde Kofus, et vältida ameeriklaste pommitamist. Hiljem kolis Osamu Tsugarusse vanemate maja külge ehitatud lisaosasse, kus ta kirjutas 22 kirjatööd. 1947. aastal sündis Osamu teine tütar Satoko. Samal aastal sündis tal tütar, Haruko, Shizuko Ōtaga, kellega tal oli afäär „[[Shayo]]“ kirjutamise ajal.<ref name="Dazai" /><ref name="Yabai" /> |
|||
Enne sõda oli Osamu haigestunud tuberkuloosi ning 1948. aastal tema füüsiline ja vaimne tervis halvenesid, mille tagajärel sai temast alkohoolik. Jätnud maha oma pere ja armukese, kolis Osamu Tomie Yamazaki juurde, kus ta kirjutas „Ningen Shikkaku“. Osamu Dazai sooritas koos Tomie Yamazakiga enesetapu, uppudes Tamagawa kanalis. Ta leiti 19. juunil, mis oleks olnud tema 39. sünnipäev.<ref name="Dazai" /><ref name="Yabai" /> |
|||
==Kirjanikukarjäär== |
|||
Osamu Dazai oli üks esimestest kirjanikest 20. sajandi alguses, kes kasutas oma teostes eneseirooniat ja kujutas tegelasi, kes näitasid inimlikku nõrkust. Sõjaajal keskenduti Jaapani sõdurite vaprusele ja sellele olid Dazai teosed kontrastiks.<ref name="Talijärv" /> |
|||
Dazai loomingus saab eristada kolme perioodi, millest esimene oli aastatel 1933-37, mil tema kirjanduslik stiil oli isiklikule elule sarnaselt katkendlik ja dekadentlik. Selle perioodi iseloomulik teos oli „Loojanguaastad“ („Bannen”). „Loojanguaastad“ oli 15 lühijutust koosnev kogumik, mõeldud tema enda sõnul testamendina. Sellel perioodil esitas Dazai oma teosed „Klouni lilled“ („Doke no hana”) ja „Vastuvool“ („Gyakkō”) Akutagawa kirjandusauhinna nominendiks. Tema isikliku elu tõttu ei võitnud ta auhinda, vaatamata andele, mida žürii tunnustas.<ref name="Talijärv" /> |
|||
Teine periood Dazai loomingus oli aastatel 1938-45, mis oli sõjale vaatamata kõige stabiilsem. Dazai oli üks vähestest autoritest, keda avaldati tsensuuriajal ja kelle teosed ei keskendunud patriotismi kujutamisele.<ref name="Talijärv" /> |
|||
Dazai naasis oma viimasel loominguperioodil, aastatel 1946-48, süngete teemade juurde teostega „Loojuv päike“ („Shayō”), „Villon’i naine“ („Viyon no Tsuma”) ning oma viimase lõpetatud romaaniga, milleks oli „Inimeseks kõlbmatu” („Ningen Shikkaku”).<ref name="Talijärv" /> |
|||
Suurem osa Dazai teostest kuuluvad [[mina-romaan]]i žanrisse, kuigi „Inimeseks kõlbmatu“ puhul on see kuuluvus vaieldav, sest autobiograafilised elemendid olid segatud väljamõeldisega.<ref name="Talijärv" /> |
|||
| ⚫ | |||
* "Inimeseks kõlbmatu", [[Loomingu Raamatukogu|LR]] 2011/7-8, Tõlkinud [[Margis Talijärv]] |
* "Inimeseks kõlbmatu", [[Loomingu Raamatukogu|LR]] 2011/7-8, Tõlkinud [[Margis Talijärv]] |
||
==Viited== |
|||
{{viited|allikad= |
|||
<ref name="Dazai">Dazai museum 2010. Knowing Osamu Dazai. [http://dazai.or.jp/en/knowing/index.html](09.01.2018)</ref> |
|||
<ref name="Talijärv">Talijärv, Margis 2011. Osamu Dazai, Inimeseks kõlbmatu. Loomingu raamatukogu. Tallinn.</ref> |
|||
<ref name="Yabai">Yabai 2017. Osamu Dazai: A Great Japanese Author with a Tragic Life. [http://yabai.com/p/3137] (09.01.2018)</ref> |
|||
}} |
|||
{{DEFAULTSORT:Dazai, Osamu}} |
{{DEFAULTSORT:Dazai, Osamu}} |
||
Redaktsioon: 9. jaanuar 2018, kell 14:08
Osamu Dazai (太宰 治 (Dazai Osamu, sünninimega Shūji Tsushima); 19. juuni 1909 Kanagi (praegu Goshogawara Aomori prefektuuris) – 13. juuni 1948 Tōkyō) oli jaapani kirjanik 20. sajandi alguses, kes kirjutas põhiliselt mina-romaane ja lühijutte. Tema töid peetakse põhiliseks osaks burai-ha liikumisest. Ta sooritas mitu enesetapukatset kuni viimase tagajärel 1948. aastal suri.
Lapsepõlv
Osamu Dazai, sünninimega Shūji Tsushima, sündis 19. juunil 1909. aastal Kanagi prefektuuris aristokraatlikku perre. Tema isa oli poliitik Gen’emon Tsushima. Ema haigestumise ja reisimise tõttu jäeti Osamu põetaja hoolde ning hiljem hoolitses tema eest tädi Kie ja teenijanna Take Chikamura, kelle hoole alla jäi ta teisest kuuenda eluaastani. Take laenas tema jaoks raamatuid Tsushima pere pühapäevakoolist, mida Osamu suutis 5-aastaselt iseseisvalt lugeda. Osamu tädi Kie perekond kolis Goshogawarasse ja võttis Take kaasa. Osamu elas mõnda aega nende juures kuni naasis Kanagisse, et minna algkooli.[1]
Kooliaastad
Osamu astus 1916. aastal Kanagi madalamasse algkooli, mille ta lõpetas 1922. aastal klassi priimusena. Pere saatis ta kohalike võimude seltsi asutatud Meiji Kõrgemasse Algkooli, samal ajal skeptilised tema hinnete suhtes. Meiji algkoolis võttis ta lisaeratunde jaapani keeles, kirjutamises ja aritmeetikas oma sugulasest klassijuhataja Masamori Sobajima käest. Sel ajal suri Osamu isa Tōkyōs grippi.[1]
1925. aastal astus Osamu keskkooli Aomori prefektuuris. Seal õppides avaldas ta kirjatöid mitmesse kohalikku kirjandusväljaandesse, nagu Shinkiro (Miraaž), Seiza (Tähtkuju) ja Aonbo (Noorus).[1]
1927. aastal astus Osamu Hirosaki Ülikooli ja asus elama kauge sugulasega. Ta lõi kohaliku kirjandusajakirja Saibo Bungei (otseses tõlkes Rakukirjandus).[1] Kui Osamu kuulis, et tema lemmikautor Ryūnosuke Akutagawa oli enesetapu sooritanud, sattus ta masendusse, puudus koolist, kuritarvitas alkoholi ning palkas prostituute.[2]
1929. aastal sai Osamu rahustitest üledoosi, misjärel sattus koomasse. Päevi pärast ärkamist suundus ta taastumiseks emaga Owani kuumaveeallikate juures asuva Yamani Senyu võõrastemajja. Vaatamata kõigele lõpetas Osamu ülikooli aastal 1930.[1]
1930 astus Osamu Tōkyō Keiserliku Ülikooli prantsuse kirjanduse kursusele. Peatselt pärast sisseastumist jättis ta õpingud hooletusse ja jooksis minema koos geisha Hatsuyo Oyamaga. Osamu pere oli suhtele vastu ning ütles temast lahti. Kaks nädalat hiljem sooritas Osamu koos Shimeko Tanabega uue enesetapukatse. Ainult Osamu jäi ellu ning teda süüdistati Shimeko surmas, kuid tema pere sekkudes süüdistustest loobuti. Osamu suhe perega paranes, nad aitasid tal juhtunust taastuda ning toetasid teda uuesti rahaliselt. Peagi jätkas ta uuesti suhet Hatsuyoga ning nad abiellusid. Osamu ning tema pere suhted halvenesid taas, kui pere kuulis tema sidemetest kommunistliku liikumisega. Nad lubasid rahastamist jätkata ainult juhul, kui Osamu lubab lõpetada ülikooli prantsuse kirjanduse kraadiga ja hoida kommunistidest eemale.[1][2]
Ülikoolis õppimise ajal kohtus Osamu kirjaniku Masuji Ibusega, kellest sai tema mentor. Ibuse aitas Osamu'l avaldada kirjatöid ja kohtuda teiste kirjandusmaailma tegelastega. Sellel ajal võttis Osamu esmakordselt kasutusele pseudonüümi Osamu Dazai, millega ta avaldas „Ressha“. Selle tööga leidis ta endale omase kirjandusliku hääle, mida ta edaspidi kasutas – esimeses isikus autobiograafia.[2]
Raskused ülikoolis takistasid Osamu edukalt lõpetamast. Lisaks ei õnnestunud tal saada töökohta Tōkyō ajalehes Miyako Shimbun. Nendel põhjustel kirjutas Osamu enesetapukirjana mõeldud teose „Bannen“ ning sooritas kolmanda nurjunud enesetapukatse poomisega. Osamu tervis halvenes ning ta kannatas pimesoolepõletiku käes. Valuvaigistid tekitasid sõltuvust, mille tõttu pandi ta vaimuhaiglasse. Osamu kinnipidamise ajal oli Hatsuyo vahekorras Osamu sõbra Zenshiro Kodatega. Selle juhtumi tagajärel sooritas Osamu uue enesetapukatse koos Hatsuyoga, mille mõlemad üle elasid ning mis viis nende lahutuseni. Osamu visati Tōkyō Ülikoolist välja tasumata õppemaksude tõttu.[2]
Hilisemad aastad
1938. aastal kolis Osamu Tenkachaya võõrastemajja ning kohtus ja abiellus Michiko Ishiharaga. Järgneval aastal sündis talle tütar Sonoko. Kui Osamu ema haigestus, külastas ta ema esimest korda 10. aasta jooksul. 1942. aastal muutus haigus raskemaks ning Osamu külastas kodu koos naise ja lapsega. Osamu ema suri 70-aastaselt. 1944. aastal sündis Osamu'le poeg Masaki. 1945. aastal kolisid nad Michiko pere juurde Kofus, et vältida ameeriklaste pommitamist. Hiljem kolis Osamu Tsugarusse vanemate maja külge ehitatud lisaosasse, kus ta kirjutas 22 kirjatööd. 1947. aastal sündis Osamu teine tütar Satoko. Samal aastal sündis tal tütar, Haruko, Shizuko Ōtaga, kellega tal oli afäär „Shayo“ kirjutamise ajal.[1][2]
Enne sõda oli Osamu haigestunud tuberkuloosi ning 1948. aastal tema füüsiline ja vaimne tervis halvenesid, mille tagajärel sai temast alkohoolik. Jätnud maha oma pere ja armukese, kolis Osamu Tomie Yamazaki juurde, kus ta kirjutas „Ningen Shikkaku“. Osamu Dazai sooritas koos Tomie Yamazakiga enesetapu, uppudes Tamagawa kanalis. Ta leiti 19. juunil, mis oleks olnud tema 39. sünnipäev.[1][2]
Kirjanikukarjäär
Osamu Dazai oli üks esimestest kirjanikest 20. sajandi alguses, kes kasutas oma teostes eneseirooniat ja kujutas tegelasi, kes näitasid inimlikku nõrkust. Sõjaajal keskenduti Jaapani sõdurite vaprusele ja sellele olid Dazai teosed kontrastiks.[3]
Dazai loomingus saab eristada kolme perioodi, millest esimene oli aastatel 1933-37, mil tema kirjanduslik stiil oli isiklikule elule sarnaselt katkendlik ja dekadentlik. Selle perioodi iseloomulik teos oli „Loojanguaastad“ („Bannen”). „Loojanguaastad“ oli 15 lühijutust koosnev kogumik, mõeldud tema enda sõnul testamendina. Sellel perioodil esitas Dazai oma teosed „Klouni lilled“ („Doke no hana”) ja „Vastuvool“ („Gyakkō”) Akutagawa kirjandusauhinna nominendiks. Tema isikliku elu tõttu ei võitnud ta auhinda, vaatamata andele, mida žürii tunnustas.[3]
Teine periood Dazai loomingus oli aastatel 1938-45, mis oli sõjale vaatamata kõige stabiilsem. Dazai oli üks vähestest autoritest, keda avaldati tsensuuriajal ja kelle teosed ei keskendunud patriotismi kujutamisele.[3]
Dazai naasis oma viimasel loominguperioodil, aastatel 1946-48, süngete teemade juurde teostega „Loojuv päike“ („Shayō”), „Villon’i naine“ („Viyon no Tsuma”) ning oma viimase lõpetatud romaaniga, milleks oli „Inimeseks kõlbmatu” („Ningen Shikkaku”).[3]
Suurem osa Dazai teostest kuuluvad mina-romaani žanrisse, kuigi „Inimeseks kõlbmatu“ puhul on see kuuluvus vaieldav, sest autobiograafilised elemendid olid segatud väljamõeldisega.[3]
Eesti keeles ilmunud
- "Inimeseks kõlbmatu", LR 2011/7-8, Tõlkinud Margis Talijärv
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Dazai museum 2010. Knowing Osamu Dazai. [1](09.01.2018)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Yabai 2017. Osamu Dazai: A Great Japanese Author with a Tragic Life. [2] (09.01.2018)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Talijärv, Margis 2011. Osamu Dazai, Inimeseks kõlbmatu. Loomingu raamatukogu. Tallinn.