Lumikate: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{keeletoimeta}} |
|||
[[Pilt:AchenseeWinter09.JPG|thumb|Lumikate [[Achensee]] järvel [[Tirool]]is]] |
[[Pilt:AchenseeWinter09.JPG|thumb|Lumikate [[Achensee]] järvel [[Tirool]]is]] |
||
[[Pilt:Steps away from road.jpg|thumb|Lumikate [[Ida-Virumaa]]l 2015. aasta algul]] |
[[Pilt:Steps away from road.jpg|thumb|Lumikate [[Ida-Virumaa]]l 2015. aasta algul]] |
||
Redaktsioon: 20. detsember 2017, kell 02:12
Lumikate on lumekiht maapinnal, mis tekib lumesaju ja lumetormide tagajärjel.
Lumikattele on iseloomulik väike tihedus, mis aja jooksul kasvab, eriti kevadel ja sulailmas. Uue lumikatte albeedo on 70-90%, vana osaliselt sulanud lumikatte albeedo on 30-40%.
Lumikate peegeldab tugevasti päikesekiirgust ja kaitseb mulda ülekülmumisest ning taliviljaorast kärbumise eest. Ta mõjub kliimale, pinnamoele, jõgede ja liustike toitumisele, mullaprotsessidele, taimede ja loomade elule.
Lumikate jaotatakse:
- ajutiseks lumikatteks, mis sulab ära päeva jooksul tekkimisest;
- püsivaks lumikatteks, mis säilib kogu talve jooksul või sulab osaliselt sulailma puhul.
Eestis kõige paksem lumikate (104 cm) mõõdeti 1924. aastal Tallinnas [1]. Lumikatte paksus 68 cm mõõdeti 1968. aastal Jõhvis.[2]
Viited
- ↑ http://www.ilmateenistus.ee/kliima/rekordid/lumi/
- ↑ Tallinnas sündis detsembri lumerekord uudised.err.ee, 31.12.2009