Amatöörraadio

Rahvusvaheline raadioamatööride sümbol

Amatöörraadio on tehnikahuviliste seas esinev hobi, mis seisneb selles, et raadioamatöörid teostavad suhtlemist raadioside teel selleks ettenähtud raadiosageduste vahemikus. Amatöörraadiosidet kasutatakse eri eesmärkidel: eneseharimine, sidepidamiseks ja ka teaduslikkel eesmärkidel. Sellega tegelevad isikud, kellel on olemas vastav luba.

Amatöörraadiojaamad võivad olla nii isiklikuks kui ka kollektiivseks kasutamiseks mõeldud. Individuaalne raadiojaam kuulub raadiohuvilisele, on paigaldatud tema koju ning ainult nimetatud isik tohib seda kasutada. Kollektiivseid raadiojaamu paigaldatakse tavaliselt mingi organisatsiooni ruumidesse (kool, ülikool jms), see võib olla paigaldatud ka kellelgi koju.

Raadioamatööride tavalised tegevused on järgmised:

• Raadioaparatuuri (nii saatjate kui ka vastuvõtjate ning ka nende antennide) projekteerimine ja ehitamine;
• Raadiosidega seotud võistlustel osalemine (nn raadiosport);
• Teatud raadiosidede läbiviimise eest saadud QSL kaartide ja diplomite kollektsioneerimine;
• Väga kaugel asuvate amatöörraadiojaamade otsimine ning nendega raadioside loomine;
• Retroaparatuuriga töötamine, ajalooliste raadiote eksemplaride taastamine;
• Raadioekspeditsioonides osalemine ehk raadioeetri pidamine kaugematest paikadest või riikidest, kus ei ole aktiivseid raadioamatööre.

Lisaks on raadioamatöörid kohustatud hädaolukorras raadiosidet hoidma. Seda reguleerib rahvusvaheline määrus (ARES ehk ingl Amateur Radio Emergency Service).

Ajalugu

Raadioside sai alguse juba 19. sajandi keskpaigas, kui kasutusele võeti Morse saatja. Sõnumite saatmine toimus küll juhtmete kaudu, kuid andis hea hoo edaspidisteks katsetamisteks ja tehnoloogia arenguks. 1890. aastatel õnnestus saavutada ka juhtmevaba raadioside. See tehnoloogia hakkas huvitama ka amatööre.

Amatöörraadio arenes koos 20. sajandi alguses toimunud tehnoloogia arenguga. Mitmed isikud on edukalt eksperimenteerinud raadiosidega, luues kodustes tingimustes raadiojaamasid. Näiteks, 1905. aastal leiutaja Eric Tigerstedt elas Vene Keisririigis, ehitas kodus raadiosaatja ning tahtmatult häiris sellega mereväe raadioside tööd. Ta võeti vahi alla, kuid hiljem lasti vabaks.

• Aastal 1909 ilmus USA-s raamat "The First Annual Official Wireless Blue Book of the Wireless Association of America", mis sisaldas amatöörjaamade sagedusi.
• Aastal 1912 võeti USA-s vastu seadus, mis reguleeris amatööridele lubatud raadiosagedust ning aparatuuri võimsust. See oli esimene seadus, mis käsitles amatöörraadiosidet.
• Aastal 1913 kasutati amatöörraadiot esimest korda hädaolukorras. Sündmus leidis aset USA-s Ohio osariigis.
• Esimese maailmasõja ajal keelati USA-s amatöörtehnika kasutamine. Kogu aparatuur pidi olema demonteeritud. Peale sõja lõppu piirang tühistati.

Amatöörraadio arenes kiires tempos ka edaspidi ning ka tänapäeval on väga populaarne valdkond.

Amatöörraadio Eestis

Eestis toimus esimene amatööride raadiosaade 11. mail 1924 Haapsalu linnas paiknevast raadiojaamast. Saate viisid läbi kolm koolipoissi: Eugen Tumma, Vitali Aleksandrov-Suigussaar ja Karl Olof Leesment. Viimane poiss konstrueeris 5. augustiks 1924 lühikeste lainete vastuvõtja, mis võimaldas tal kuulata pealt Euroopas olevaid raadiosaateid. Seda päeva peetakse ka Eesti raadioamatörismi alguspäevaks.

• 1. jaanuaril 1929 Eesti sai raadio eesliite ES.
• 1. märtsil 1935 registreeriti Eesti Raadioamatööride Ühing (ERAÜ). Seda peetakse Eesti organiseeritud raadioamatörismi sünnipäevaks.
• 1. septembril 1938 ERAÜ sai IARU (International Amateur Radio Union) liikmeks. Kuni aastani 1940 tegutses Eestis 56 amatöörraadiojaama. Teise maailmasõja ajal keelasid Eesti alasid okupeerinud Nõukogude väed raadioamatööride tegevuse. Paljud endised raadioamatöörid hukkusid või põgenesid.
• Nõukogude ajal taastus hobi taas. Loodi mitmeid raadioklubisid, kuid amatööride tegevus oli piiratud, kuna suhtlemine kapitalismi riikidega oli keelatud. On teada ka juhtumeid, kus amatöörid olid vahi alla võetud välismaailmaga suhtlemise tõttu.
• Taasiseseisvumisel sai Eesti oma eesliite ES tagasi. Ka tänapäeval on Eestis raadioamatööre.

Amatöörraadiojaama antenn

Raadioamatööride tegevus

Raadioamatööril on lubatud eetrisse minna litsentsi olemasolul ning eetris kasutatakse isiklikku kutsungit. Litsentsi saamiseks läbitakse eksam, milles kontrollitakse järgmisi teadmisi: eetris käitumine ja töötamine, raadiotehnika alused, ohutuse alused, mõnikord ka Morse kasutamise oskused. Amatöörraadiojaamad jagunevad klassideks ja kategooriateks. Nendest sõltuvad aparatuuri võimsus, sagedus ning kiirguste liigid, mida amatöör tohib kasutada. Tavaliselt saab algaja kõige madalama kategooria ning seda saabmtõsta vastavalt konkreetses riigis kehtestatud normidele. Kategooriate arvu ja omavahelisi erinevusi kehtestab samuti riik.

QSL-kaart

On olemas ka kollektiivsed raadiojaamad, mida on lubatud kasutama inimesed, kel ei ole personaalset litsentsi. Selliseid raadiojaamasid luuakse ülikoolides, koolides, noortekeskustes ja muudes taolistes asutustes.

Raadioamatöör, kes omab vaid vastuvõtjat ja ei oma raadiosaatjat, võib taotleda kuulaja litsentsi (SWL, ingl short wave listener). Kuulaja saab omale erilise kutsungi, mille järgi on ta äratuntav. Samuti võib kuulaja saada QSL kaarte ja diplomeid, osaleda mõningates võistlustes.

Amatöörid kasutavad amatöörraadiosidet mitte ainult üksnes häälsõnumite saatmiseks. Saadetakse ka teksti, pilte, nende kombinatsioone ning ka muid andmeid. Huvilised on lubatud ka andmete saatmisega (ning ka üldiselt raadiotehnikaga) eksperimenteerima, kuid selline tegevus tuleb kooskõlastada riigiga. Andmeid saadetakse krüpteerimata ehk kaitsmata kujul, krüpteerimine ei ole üldiselt amatöörraadiosides lubatud.

Litsentseerimine

Raadioaparatuuri kasutamiseks ning eetris olekuks peab amatöör läbima eksami, mille viivad läbi eksaminaatorid, litsentsiga raadioamatöörid või riigiesindajad. Eksami läbimisel saadud litsents kehtib vaid kõnealuses riigis, välja arvatud juhtudel, kus riigil on sõlmitud vastav leping mõne teise riigiga. Eksamineeritav amatöör peab teadma raadiotehnika ja elektroonika aluseid, ohutustehnikat, eksami läbiviiva riigi raadiosidega seotud seadusi. Eksami sisu erineb olenevalt riigist. Samuti erineb ka litsentsi pikendamise kord.

Hetkeseisuga kaks riiki, Jeemen ja Põhja-Korea, ei väljasta litsentsi amatööridele. See on seotud nende riikide korraga.

Prantsusmaa raadioamatööri sertifikaat

Tehniline osa

Iga raadiojaama kohustuslikeks osadeks on saatja/vastuvõtja koos vooluallikaga ning antenn. Raadioamatörismi algusaastadel oli enamik amatööre ise enda aparatuuri konstruktoriteks. 1920.–1930. aastatel hakati tootma ka vastavaid saatjaid, vastuvõtjaid, antenne ja lisatarvikuid. Tänapäeval on amatöörtehnika valik suur ning kõik vajalik aparatuur on kättesaadav. Vaatamata sellele on ka tänapäeval palju entusiaste, kes arendavad oma tehnikat.

Tänapäevast raadiojaama nimetatakse transsiiveriks. See seade sisaldab endas nii saatjat kui ka vastuvõtjat. Eraldi saatjaid ja vastuvõtjaid tänapäeval peaaegu ei kasutata. Koos transsiiveriga kasutatakse arvutit, mille abil saab nimetatud seadet seadistada ja kontrollida, samuti ka antenne jm tarvikuid. Arvuti aitab kaasa ka signaalide töötlemisel. Madala sagedusega aparatuuri võimsus on kuni paarsada vatti, mis on piisav, et ühendust luua maakera iga paigaga.

Kõige keerulisemaks osaks amatööride jaoks osutub antenn. See peab olema piisavalt suur, tugev ja võimas. Linnaoludes aga tuleb ette väga palju piiranguid. Seega paljud amatöörid lepivad tavalise juhtmega, mis ulatub aknast välja ja kinnitub näiteks, puu või maja katuse külge. Kuid kasutatakse ka nn varjatud antenne. See tähendab, et antennina kasutatakse hoonete metallkonstruktsioone.

Sagedusplaan

Rahvusvahelised amatöörraadio sagedusalad
Ala	Sagedus	ITU Regioon 1	ITU Regioon 2	ITU Regioon 3
LF	2200 m	135.7 kHz - 137.8 kHz
MF	600 m	472 kHz - 479 kHz
	160 m	1.810 MHz - 1.850 MHz	1.800 MHz - 2.000 MHz	1.800 MHz - 2.000 MHz
HF	80 / 75 m	3.500 MHz - 3.800 MHz	3.500 MHz - 4.000 MHz	3.500 MHz - 3.900 MHz
	60 m	5.250 MHz - 5.450 MHz
	40 m	7.000 MHz - 7.200 MHz	7.000 MHz - 7.300 MHz	7.000 MHz - 7.200 MHz
	30 m	10.100 MHz - 10.150 MHz
	20 m	14.000 MHz - 14.350 MHz
	17 m	18.068 MHz - 18.168 MHz
	15 m	21.000 MHz - 21.450 MHz
	12 m	24.890 MHz - 24.990 MHz
	10 m	28.000 MHz - 29.700 MHz
VHF	6 m	50.000 MHz - 52.000 MHz	50.000 MHz - 54.000 MHz	50.000 MHz - 54.000 MHz
	4 m	70.000 MHz - 70.500 MHz
	2 m	144.000 MHz - 146.000 MHz	144.000 MHz - 148.000 MHz	144.000 MHz - 148.000 MHz
	1.25 m		222.000 MHz - 225.000 MHz
UHF	70 cm	430.000 MHz - 440.000 MHz	420 või 430 MHz - 450.000 MHz3	420.000 MHz - 450.000 MHz3
	33 cm		902.000 MHz - 928.000 MHz
	23 cm	1.240 GHz - 1.300 GHz
	13 cm	2.300 GHz - 2.450 GHz
SHF	9 cm	3.400 GHz - 3.475 GHz	3.300 GHz - 3.500 GHz	3.300 GHz - 3.500 GHz
	5 cm	5.650 GHz - 5.850 GHz	5.650 GHz - 5.925 GHz	5.650 GHz - 5.850 GHz
	3 cm	10.000 GHz - 10.500 GHz
	1.2 cm	24.000 GHz - 24.250 GHz
EHF	6 mm	47.000 GHz - 47.200 GHz
	4 mm	75.500 GHz - 81.500 GHz	76.000 GHz - 81.500 GHz	76.000 GHz - 81.500 GHz
	2.5 mm	122.250 GHz - 123.000 GHz
	2 mm	134.000 GHz - 141.000 GHz
	1 mm	241.000 GHz - 250.000 GHz
THF	alla mm	Mõned administratsioonid on andnud raadioamatööride käsutusse spektrit sellest regioonist.
Vaata ka: Raadiosagedus · Elektromagnetspekter

Välislingid

1. [1]General Regulations annexed to the International Radiotelegraph Convention (Washington, 1927)
2. [2]Мировая и отечественная история любительской радиосвязи
3. [3]The History of Amateur Radio
4. [4]Eesti Raadioamatööride Ühing