Paratamatus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
24. rida: 24. rida:
Peame silmitsi seisma asjaoluga, et meie intuitiivne mõtteviis ja meie kogemuse mõistmine ei pruugi olla eksimatu. Kui me kaldume kõrvale tavalisest mõjust ja kogemustest, siis on meil oht minna ebaõiglaseks müstikiks, [[pseudoteadus]]eks või nõtruseks või eneseväljenduseks. Seega, kui me peame seda kurssi, peame olema väga ettevaatlikud ja skeptilised. Kuid mõnes valdkonnas leiame kaalukaid põhjuseid meie heakskiidetud mõtete muutmiseks.
Peame silmitsi seisma asjaoluga, et meie intuitiivne mõtteviis ja meie kogemuse mõistmine ei pruugi olla eksimatu. Kui me kaldume kõrvale tavalisest mõjust ja kogemustest, siis on meil oht minna ebaõiglaseks müstikiks, [[pseudoteadus]]eks või nõtruseks või eneseväljenduseks. Seega, kui me peame seda kurssi, peame olema väga ettevaatlikud ja skeptilised. Kuid mõnes valdkonnas leiame kaalukaid põhjuseid meie heakskiidetud mõtete muutmiseks.


Näiteks tavaline suhtumine ütleb meile, et meie igapäevase kogemuse tuttavad objektid on nii tõelised ja kindlad, nagu need ilmuvad, kuid eksperimentaalsed tähelepanekud näitavad, et vastupidi, need koosnevad peaaegu täielikult vaakumistest, mis sisaldab submikroskoopiliste üksuste hõredat hajumist.
Näiteks tavaline suhtumine ütleb meile, et meie igapäevase kogemuse tuttavad objektid on nii tõelised ja kindlad, nagu need ilmuvad, kuid eksperimentaalsed tähelepanekud näitavad, et vastupidi, need koosnevad peaaegu täielikult vaakumistest, mis sisaldab submikroskoopiliste üksuste hõredat hajumist.

==Vaata ka==
*[[Paratamatu propositsioon]]


== Viited ==
== Viited ==

Redaktsioon: 21. november 2017, kell 00:27

Paratamatus tuleneb nähtuste olemusest, seadusest ja korrast. Paratamatus on see, mis antud tingimustes peab möödapääsmatult toimuma.

Miks on kõik paratamatu?

Paratamatuse idee tekib põhjuse ja tagajärje mõtlemisel. Igapäevaelus leiame, et miski ei juhtu ilma põhjuseta ja et (teiste võrdsed asjad) põhjustab sama põhjus vältimatult sama mõju. Kui ma kukutan kivi, siis paratamatult langeb. Kui ma panen kannu sisse ja valgustab gaasi, paraneb see paratamatult keemiseni. Kui ma unustan gaasi valgust, ei põle ketti paratamatult keemist. Paratamatuse mõte on meie idee põhjus ja tagajärg oluline osa; Kui me ütleme, et põhjus põhjustab teatud mõju, tähendab see seda, et selle tagajärjeks on paratamatult järgmine, kui midagi ei mõjuta protsessi.

Maailmas võib igal hetkel mõelda kui kõikide sündmuste ja kõigi sellel hetkel eksisteerivate sündmuste kogusummat. Ja maailma ajalugu võib mõelda nende väga keerukate hetkeolekuliste pidevate järjestuste poolest, millest igaüks on eraldatud sekundi murdosa võrra. Nüüd on sündmusi, mis ilmuvad füüsilises maailmas, kindlaks eelnevatel tingimustel kooskõlas tuvastatavate füüsiliste seadustega. Seega, kõik sündmused ja tingimused igal hetkel määratakse vastavalt nendele seadustele vastavalt eelmise hetke tingimustele. Iga hetkeolekut saab lugeda keerulise efekti kompleksseks põhjuseks, mis on järgmine hetk.

Iga sündmus, mis on kunagi aset leidnud maa peal, on igal sündmusel, mis kunagi leiab aset, universumi seisund oli eelnevalt kindlaks määratud juba ammu enne maa tekkimist. Probleemid tekivad vaid siis, kui hakkame mõtlema, kuidas see näib olevat vastuolus meie igapäevase kogemusega ja selle aktsepteerimise tagajärgedega.

Õnnetused

Nüüd palju sündmusi igapäevaelus on ootamatu ja nad tunduvad puhtalt juhuslik. Need juhuslikud sündmused mõjutavad mõnikord oluliselt meie elu või isegi inimajaloo kursusi. Ja see on üks peamistest põhjustest, miks me instinciaalselt keeldume determinismi ideest. Kuid kui me võiksime hoolikalt uurida üksikasjalikult kõiki ootamatut esinemist põhjustavaid sündmusi, siis võime näha, millised vältimatud põhjuste ja tagajärgede ahelad lähenevad lõpptulemuselt. Me tavaliselt seda ei tee ja seetõttu me ekslikult tunneme, et õnnetused on sündmuste käigu tegelikud tegurid. Aga väga aeg-ajalt me teeme uurides sel viisil ootamatu sündmuse eelnevaid põhjuseid, ja siis näeme, et meie esmakordne üllatusreageering on olnud täiesti faktide teadmatusest osavõtt vale vastusena.

Surm

Surma teema tekitab inimestes ühelt poolt õudu, teiselt poolt aga veidrat põnevust. Surm tundub nii lihtne ja loogiline. Loodus kujundab ka meie suhtumist surma ja surnutesse ning eelseisev paratamatu lõpp mõjutab meie käitumist. Surma põhjus tundub pealtnäha lihtne. Nagu kõik, kulub ka meie keha ajapikku, me muutume nõrgemaks ja hapramaks ega suuda enam vastu panna vigastustele ja haigustele.

Kui vananemine ja suremine ei ole vajalikud liigi või grupi seisukohalt, siis kas tähendab see, kuna looduslik valik ei ole neid protsesse kaotanud, et vananemine on indiviidile hoopis kasulik? Ilmselt mitte. Looduse paradoksaalsele kombele säilitada vananemine kui indiviidile kahjulik protsess on XX sajandi keskpaigas pakkunud seletuse tuntud evolutsioonibioloogid J. B. S. Haldane, Peter Medawar ja George Williams. Nad väitsid, et vananemine toimub sel põhjusel, et looduslik valik lihtsalt vananevate organismideni ei ulatu.

Paratamatu surm mõjutab kahtlemata elu jooksul tehtavaid otsuseid. Majandusteadlane Bhagwan Chowdhry on välja pakkunud mudeli, mille järgi surm seletab üheaegselt meie kalduvust tulevikku alahinnata, tahtmatust riskida ning nõrgemaks muutumist vanuse kasvades. Isegi kui organismide eluiga ei oleks piiratud, peavad nad siiski arvestama väliste ohtudega, nt kisklus, haigused ja õnnetused. Suremise võimalus viib otseselt tuleviku väiksema väärtustamiseni võrreldes olevikuga. Veel enam, kui organism saab oma piiratud ressursse ajas paindlikult ümber jagada, on mõistlik investeerida rohkem noorusesse kui vanadusse. Seda sellepärast, et noorena ellujäämine on üleüldse vanaks saamise eelduseks, vastupidine aga mitte.

Paratamatusega toime tulemine

Paratamatuse idee on nii harjumatu, et isegi kõige veenvam seletus jätab meile endiselt ebamugavaks. Peame silmitsi seisma asjaoluga, et meie intuitiivne mõtteviis ja meie kogemuse mõistmine ei pruugi olla eksimatu. Kui me kaldume kõrvale tavalisest mõjust ja kogemustest, siis on meil oht minna ebaõiglaseks müstikiks, pseudoteaduseks või nõtruseks või eneseväljenduseks. Seega, kui me peame seda kurssi, peame olema väga ettevaatlikud ja skeptilised. Kuid mõnes valdkonnas leiame kaalukaid põhjuseid meie heakskiidetud mõtete muutmiseks.

Näiteks tavaline suhtumine ütleb meile, et meie igapäevase kogemuse tuttavad objektid on nii tõelised ja kindlad, nagu need ilmuvad, kuid eksperimentaalsed tähelepanekud näitavad, et vastupidi, need koosnevad peaaegu täielikult vaakumistest, mis sisaldab submikroskoopiliste üksuste hõredat hajumist.

Vaata ka

Viited