Rooma vabariik: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Fixed date
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu
1. rida: 1. rida:
{{see artikkel|räägib Rooma riigist aastatel 510 eKr – 27 eKr, teiste tähenduste kohta vaata [[Rooma vabariik (täpsustus)]].}}
{{see artikkel|räägib Rooma riigist aastatel 509 eKr – 27 eKr, teiste tähenduste kohta vaata [[Rooma vabariik (täpsustus)]].}}
{{Endine riik
{{Endine riik
|nimi = Rooma vabariik
|nimi = Rooma vabariik

Redaktsioon: 9. november 2017, kell 15:27

 See artikkel räägib Rooma riigist aastatel 509 eKr – 27 eKr, teiste tähenduste kohta vaata Rooma vabariik (täpsustus).

Rooma vabariik
Valitsusvorm vabariik (50927 eKr)
Pealinn Rooma

Rooma vabariik (ladina keeles Res publica Romana) oli Rooma riigi vabariiklik ajajärk, mis kestis aastast 510 eKr aastani 30 eKr või aastani 27 eKr.

Pärast kuninga (535 eKr – 509 eKr), Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestasid patriitsid aristokraatliku vabariigi. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat konsulit. Konsulid juhatasid sõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile. Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia nobiliteet, kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.

Vabariiklik valitsemiskorraldus

Vabariigi ajajärgul kujunes ka välja Rooma riigi vabariiklik valitsemiskorraldus:

Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res publika (ladina keeles 'ühiskondlik asi'), kuna enamik ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa. 3. sajandil eKr said plebeid patriitsidega võrdsed õigused ja nad kõik kokku moodustasid Rooma kodanikkonna (ld k populus romanus – Rooma rahvas). Rooma riik oli aga oma valitsemisviisilt aristokraatlik – riigiametitesse kuulusid peamiselt patriitside ja rikaste plebeide esindajad ehk nobiliteet (ld k nobilis – tuntud).
  • Magistraadid: rahvakoosolekul valdavalt üheks aastaks valitud kollegiaalsed riigiametnikud, kellele palka ei makstud.
  • Konsulid (2 tk): kõrgeimad magistraadid ja sõjaväe juhid.
  • Preetorid (8 tk): kõrgeimad õigusemõistjad, kes tohtisid vajaduse korral asendada konsuleid ja juhtida sõjaväge.
  • Tsensorid (2 tk): nende 5 aastaks valitud ametnike ülesanne oli korraldada kodanike loendust (tsensust), koostada senaatorite nimekirju ja valvata kodanike elukommete järele.
  • Diktaator (1): määrati ametisse senati ja konsulite vahelise kokkuleppe tulemusena juhul, kui riiki valitses mingi suurem hädaoht. Pooleaastase ametisoleku ajal oli diktaatoril piiramatu võim, kuid oli pärast selle lõppu aruandekohustuslik.
  • Rahvatribuunid (10 tk): plebeisid esindav ametnik, kelle peakohustus oli kaitsta nende huve patriitside vastu. Rahvatribuunid võisid kokku kutsuda rahvakoosolekuid ning nad võisid panna senati otsustele peale keelu (ld k veto), kui see rikkus lihtrahva huve.
  • Senat (liikmeid 300–600): Rooma riiki valitsev riiginõukogu, mis koosnes senaatoritest (ld k senex – vanamees, rauk). Senaatoriteks olid endised ja ametis olevad magistraadid, kes kujundasid riigi sise- ja välispoliitikat, juhtisid sõjandust ja rahaasju ning esitasid rahvakoosolekule seaduseelnõusid.
  • Rahvakoosolek: ühtne rahvakoosolek puudus (hääletati sõjaväeosade või elamispiirkondade kaupa); rahvakoosolekul valiti magistraate ning hääletati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid.
 Pikemalt artiklis Rooma Senat, SPQR

Varane vabariik

Varane vabariik, ajavahemikul 509–265 eKr, mil pärast viimase etruskist kuninga pagendamist kehtestati Roomas vabariiklik riigikorraldus. 496 eKr alistasid roomlased Regilluse järve juures latiinid ning 493 eKr sõlmisid nad latiinidega võrdõiguslikkusel põhineva liidulepingu.

Etruuria alad

5. sajandil eKr olid etruskide linnriigid, Etruski kaheteistkümne linna liit Apenniini poolsaare valitsev jõud. Etruuriast laiendasid etruskid oma võimu Po madalikule ning lõuna poole Roomast edasi Latinumisse, Campaniasse ning Korsika ja Elba saarele. Umbes 540 eKr võitsid etruskid liidus Kartaagoga kreeklasi merelahingus Alalia juures. Pärast seda valitses etruskide laevastik mõnda aega kogu Vahemere loodeosa merekaubandust, kuid etruskide langus sai alguse pärast 474. aastat eKr, kui sürakuuslased Hieroni juhtimisel purustasid Kyme lähedal etruski laevastiku. Etruskide võimsuse murdsid latiinide tõus Latinumis ja samniitide tõus Campanias. Põhja-Itaalias surusid etruskidele peale gallid, lõunast tungis peale tugevnev Rooma ja aastaks 283 eKr suutsid roomlased etruskid täielikult alistada.

Latiini liit

Latiinide liit ja Liidu alade põhilised linnad
 Pikemalt artiklis Latiinide liit, Latiini sõda, Regilluse järve lahing

4. sajandil eKr ajasid roomlased Lõuna-Latiumist välja sõjaka volskide hõimu, 396 eKr. aastal vallutasid etruskidelt Veji linna ja lõid latiinide hõimudega liidu. Latiinide liit oli ligikaudu 30 muistse Rooma lähedal asunud Latiumi piirkonna küla ja hõimu vastastikuseks kaitseks organiseeritud konföderatsioon. Liit loodi algselt kaitseks ümbritsevalt aladelt pärinevate vaenlaste (etruskide) vastu ja selle juhtrolli kandis Alba Longa linn keltidest gallide uue invasiooni oht soodustas latiini liidu tugevnemist.

Rooma kasvav võim viis selleni, et Rooma hakkas liidus järk-järgult domineerima. Liitlased polnud rahul Rooma ülemvõimuga ja nad nõudsid, et üks konsulitest ja pooled senaatorid valitaks liitlaste hulgast. 340 eKr puhkes nn liitlaste sõda Rooma ja Latiumi liitlaste vahel, kes nõudsid võrdseid õigusi. Latiinide sõja tulemusel, pärast Rooma võitu saadeti liit laiali 338 eKr ja Rooma võttis liitlased enda alla. Campania liideti Rooma riigiga. Pärast Latiinide liidu lõppu aastal 338 eKr nimetas Rooma liitu kuulunud linnad munitsiipiumideks (municipia) ja rajas neisse kolooniad (coloniae). See tähendas, et linnu valitses nüüd Rooma ja seal elanud inimesi peeti edaspidi Rooma kolonistideks. Ladina liit saadeti laiali ja endised liitlased pidid alistuma Roomale.

4.3. sajandil eKr toimunud sõdades allutati Rooma riigi poolt Kesk-Itaalia. 265. aastaks eKr oli kogu Apenniini poolsaar alistatud Rooma ülemvõimule.

Gallide sissetung

Rooma Termini raudteejaama lähedal asuv Serviuse müüri säilinud osa
 Pikemalt artiklis Gallid, Gallia

Ootamatu tagasilöögi andis Rooma võimsuse kasvule gallide sissetung, 4. sajandi algul eKr tungisid Po jõe orust Etruuriasse gallid. Läbinud Etruuria, ründasid nad Roomat. Aastal 390 eKr purustasid gallid Rooma armee Brennuse juhtimise all Allia lahingus, ja vallutanud elanike poolt maha jäetud linna, purustasid selle peaaegu tervenisti.

Keltide ekspansioon Euroopas 6. sajand eKr3. sajand eKr

Pärimus kõneleb, et ainult väike salk noorukeid varjas end Rooma ligipääsematus linnuses Kapitooliumis. Gallide katse vallutada Kapitoolium ei õnnestunud ning nad asusid seda piirama. Ühel ööl hakkas gallide väesalk üles ronima mööda Kapitooliumi nõlva. Gallid liikusid nõnda vaikselt, et keegi ei kuulnud neid. Ühel gallil õnnestus pääseda isegi päris üles. Selle peale tõstsid hirmsat kisa haned, kes jumalatar Juno pühade lindudena elasid Kapitooliumil templis. Roomlased ärkasid ja paiskasid gallialaste väeüksuse kuristikku. (Siit ongi pärit väljend "haned päästsid Rooma".)

Saanud roomlastelt määratu suure lunaraha, 1000 naela kulda, gallialased lahkusid. Ka hiljem ründasid nad mitmel korral Rooma territooriumi, kuid neil ei õnnestunud enam linna vallutada. Pärast gallide rünnakut üles ehitatud Rooma sai endale tugevad kindlustused, 380 aastaks eKr ümbritseti Rooma Serviuse müüriga, tänu millele püsis linn kaitstuna ligi 800 aastat. Müür oli kohati kuni 10 meetri kõrgune ja jalamil 3,6 meetri laiune. Arvatakse, et 11 kilomeetri pikkusel müüril oli 16 peaväravat, kuigi neist mitmest pole säilinud jälgegi ja neist teatakse vaid kirjalike dokumentide põhjal.

Samniidi sõjad

Samniitide alad, Lõuna-Itaalias. Samnium William R. Shepherdi "Ajalooatlase" (1911) järgi
 Pikemalt artiklis Samniidi sõjad, Samniidid, Sentinumi lahing

Samniidi sõjad said alguse rikka ja viljaka Campania maakonna pärast ja jätkusid vaheaegadega aastatel 343290 eKr. Kui samniidid hõivasid Roomast lõunapool asuva Campania ja Capua linna, pöördusid sealsed elanikud abi saamiseks roomlaste poole. Sellest kasvas välja esimene samniidi sõda, mis kestis 343341 eKr ja lõppes Rooma võiduga.

Roomlaste tugevnenud positsioon võimaldas neil end Campanias paremini sisse seada, mis viis uue samniidi sõjani – 327304 eKr. Võitlus oli tasavägine, esialgne edu asendus raske lüüsaamisega. Rooma suutis end koguda alles pärast täielikku vägede reorganiseerimist. Samniidi föderatsioon jäi püsima ja Rooma sõlmis sellega lepingu.

Kolmas samniidi sõda puhkes gallide ja etruskide vägede invasioonist Rooma piiridesse, mida kasutas ära ka samniidi föderatsioon. Sõja algul elasid roomlased üle raske lüüasaamise. Samniidid piirasid Rooma armee metsaga kaetud Caudiumi kitsustikus sisse ning sundisid häbistavail tingimustel alistuma. Roomlased pidid läbi minema "ikke alt": maasse pisteti kaks oda ja üles oli põiki seotud kolmas. Relvadeta Rooma sõdurid pidid ükshaaval minema odade vahelt läbi vaenlase pilkerahe all. Olukorra tegi eriti raskeks see, et roomlaste vastu tõusid üles nii etruskid kui gallid, kuid kuna erinevad hõimud polnud liitunud, väljus Rooma sõjast võitjana. 296 eKr saavutasid roomlased otsustava võidu Sentinumi lahingus, mille tulemusena sõlmiti etruskidega rahu, samniidi riigid aga liideti Rooma riigiga. Hiljem alistas Rooma endale ka Põhja-Etruuria. Pärast samniidi sõdu jäi kogu Kesk-Itaalia ja osa Põhja-Itaaliast roomlaste kätte. Pärast võitu Sentinumi lahingus ulatus Rooma territoorium Napoli lahest Aadria mereni.

Aleksander Suure impeeriumi piirid 334323 eKr

Vana-Makedoonia kuninga Aleksander Suure vallutused (334323 eKr) olid suunatud itta, ta vallutas Pärsia, Vahemere idakalda, Egiptuse. Seejärel vallutas ta Mesopotaamia, Meedia, Kesk-Aasias Baktria ja Sogdiana, India. Tema maailmariik piirnes Doonau, Aadria mere, Egiptuse, Kaukasuse ja Indusega. Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse (Ptolemaios I), Väike-Aasia ja Aasia osaks.

Lõuna-Itaalia alistamine

Suur-Kreeka umbes 280 eKr

Lõuna-Itaalias asuvaist kreeka kolonistide Suur-Kreeka linnadest oli tugevaim rikas Tarentum. Roomlaste tegevus Tarentiumi mõjualal sai piisavaks põhjuseks sõja alustamiseks. Tarentiumlased pöördusid abi saamiseks selle aja võimsaima Aadria mere idaranniku Kreeka Epeirose kuninga Aleksander Suure sugulase, Pyrrhose poole, kes maabuski 280. aastal eKr Itaalias. Tema armee koosnes 20 000-mehelisest jalaväest, 3000 ratsurist ja hulgast sõjaelevantidest. Roomlased purustati juba esimeses lahingus Heracleia all. Kaalukeeleks said lahinguelevandid, keda Rooma sõdurid kartsid. Järgmisel aastal kohtusid roomlased uuesti Pyrrhosega. Äge Asculumi lahing vältas kaks päeva. Roomlased purustati uuesti, kuid ka Pyrrhos kandis nii suuri kaotusi, et hüüdis: "Ἂν ἔτι μίαν μάχην νικήσωμεν, ἀπολώλαμεν" ("Veel üks selline võit ja ma olen kadunud"!) Siit ongi tulnud väljend Pyrrhose võit.

275 eKr. aastal Phyrros kaotas Beneventumi lahingu ja Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks, kuid tema jõud on lõppemas. Ta otsustas mõneks ajaks Itaaliast lahkuda. Samal ajal olid gallialased sõjakäigul lõunasse, läbi praeguse Serbia ja Albaania Makedooniasse. Kui ta tagasi pöördus, koondasid roomlased oma jõud ja lõid ta puruks. Pärast seda oli roomlastel juba lihtne vallutada kogu Lõuna-Itaalia, laiendades oma võimu Messina väinani. 272 eKr – Rooma vallutas Tarentumi. Kogu Apenniini poolsaar, välja arvatud Po jõe org ja Sitsiilia, läks Rooma kätte ja Lõuna-Itaalia kreeka linnriigid jäid Rooma ülemvõimu alla.

Esimene Puunia sõda

Kartaago valdused Puunia sõdade ajal
 Pikemalt artiklis Puunia sõjad

Ajavahemikul 265–133 eKr kujunes Rooma ülemvõim Vahemere piirkonnas ja toimunud I (264-241 eKr) ja II (218-201 eKr) Puunia sõjas löödi sõjaliselt Kartaagot ja Rooma tõusis Vahemere lääneosa tugevaimaks suurriigiks. 2. sajandil eKr toimus Makedoonia ja Kreeka linnriikide allutamine ja Kartaago lõplik purustamine (146 eKr). Sõdade alguses oli Foiniikia riigi (foiniiklased – roomapäraselt puunlased) järglane Kartaago, suurvõim Vahemere lääneosas ja Rooma vabariik alles tugevnemas. Natuke rohkem kui sada aastat hiljem oli Kartaago purustatud ja Rooma asunud tema kohale.

264241 eKr Esimene Puunia sõda Esmalt oli kartaagolastel merel edu, neil oli seni­kuulmatult suurte mõõtmetega lahinglaevu – viie aerupingi ja hiigelrammiga galeerid. Aastatel 260 eKr Mylae merelahingus ja 256 eKr võitsid roomlased Kartaago laevastikku. Kartaago väed lõid küll tagasi roomlaste maabumiskatse Kartaago lähedal, kuid said raskesti lüüa Palermo juures ja viimaseid Kartaago merejõude lõid roomlased 241 eKr merelahingus Egadi saarte juures ja Kartaago palus rahu ning Rooma sai endale Sitsiilia lääneosa. Sitsiiliast, välja arvatud Sürakuu­sa kuninga valitsusalad, sai esimene Rooma provints. 241. aastal eKr sõja lõpetanud rahulepinguga jäi Ibeera poolsaar kuni Ebro jõeni, Kartaago võimu alla aga pidi maksma Roomale tribuuti. Rahu kestis 22 aastat.

 Pikemalt artiklis Sürakuusa, Sitsiilia#Ajalugu
Rahvad Põhja-Itaalias 4. ja 3. sajandil eKr

Gallia Cisalpina

 Pikemalt artiklis Gallia Cisalpina

Pärast Esimest Puunia sõda survestas Rooma vabariik gallialaste võimuala. I ja II Puunia sõja vahelisel ajal tungisid gallialased taas Rooma peale, gallialased löödi tagasi ja Rooma tun­gis edasi kuni Alpideni. 225 eKr toimunud Telamoni lahingu järel käis gallialaste võim alla, 223. aastal eKr vallutas Rooma gallidelt Põhja-Itaalia (Gallia Cisalpina). Gallia Cisalpina hõlmas Po madaliku läänepoolset osa ehk tänapäeva Itaalia Lombardia ning Emilia alasid. Seda Gallia Cisalpina osa, mis jäi Po jõe ning Alpide vahele nimetati Gallia Transpadana. Provintsi lõunapiiri Itaaliaga tähistas Rubico jõgi. Gallia Cisalpina provints loodi 203 eKr. Tema keskuseks oli Mutina (tänapäeva Modena).

Illyricum

Illüüria hõimud enne Rooma vallutust

I ja II Puunia sõja vahelisel ajal laiendas Rooma oma valitsusalasid mööda Aadria mere idarannikut Illüürias praeguse Serbia aladeni. 3. sajandil eKr olid illüürlased tuntud mereröövlitena. Nad rüüstasid Itaalia ja Kreeka rannikualasid ning röövisid Aadria merel liikuvaid kaubalaevu. Kreeklased pakusid Roomalt abi, kuid illüürlased lükkasid roomlaste hüvitusnõuded tagasi. Illüürlased siiski alistusid pärast kaht Rooma-Illüüria sõda (229–228 eKr ja 220–219 eKr). Samuti annekteeriti Korsika (238 eKr) ja Sardiinia (238 eKr), Vahemeres.

 Pikemalt artiklis Rooma-Illüüria sõjad 229–228 eKr, 220–219 eKr ja 168–167 eKr

Teine Puunia sõda

218201 eKr Teine Puunia sõda. 219 eKr toimus Pürenee poolsaare idarannikul asuvas Saguntumis linnas Rooma toetatud võimuhaaramine, Kartaago väejuht Hannibal vallutas 219 eKr Rooma liitlaslinna Saguntumi ja ületanud Püreneed ja Alpid, kihutas gallialased üles room­laste vastu ja jõudis 218. aastal eKr Apenniini poolsaarele ning nurjas sellega roomlaste plaani paisata oma sõjavägi Aafrikasse. Ta võitis Rooma leegione Ticinuse lahingus Ticino jõel, Trasimenuse lahingus, Trebia lahingus ning kontrollis Põhja-Itaaliat, kus ta ka talvitus.

Hannibali sõjakäigu teekond Saguntumist Apenniini poolsaarele
See rooma büst Hannibalist on leitud Capuast (Rahvusmuuseum, Napoli). Tõenäoliselt tehti see tema auks juba tema eluajal.

218 eKr võitis ta Rooma leegione, mida juhtisid Gaius Flaminius ja Servilius Geminus. Uus Rooma väejuht Fabius Verrucosus kasutas Hannibali vastu kurnamistaktikat ning Hannibal vallutas roomlaste moonalaod Cannaes ja paigutas oma väed roomlaste varustusteedele, et provotseerida roomlasi. Cannae lahingu võidu järel konsulite Lucius Aemilius Pauluse ja Caius Terentius Varro juhitud Rooma vägede üle, Lõuna-Itaalias Cannae linna lähedal Apuulias 216 eKr veetis Hannibal Itaalias veel 14 aastat. Roomlaste olukorda raskendas Balkani poolsaarel, 216. aastal eKr Illüüriasse tunginud Makedoonia kuningas Philippos V. Sõjas jõudsid Hannibali väed Roomani, kuid ei suutnud seda vallutada ressursside puudusel.

Vahemere ümbruse maad pärast teist Puunia sõda

209 eKr vallutas Rooma väepealik Publius Cornelius Scipio Africanus Pürenee poolsaare idarannikul asuva Cartagena ning 207 eKr said Kartaago väejuhi Hasdrubali (Hannibali noorem vend) väed Metauruse lahingus lüüa konsulite Claudius Nero ja Marcus Livius Salinatori juhitud vägedelt Metauro jõe juures. 205 eKr alustas Publius Cornelius Scipio Africanus invasiooni Sitsiiliast, Aafrika mandrile. Ta sõlmis liidu Numiidia kuningaga ja vallutas Cap Boni poolsaarel Utica ning suundus Kartaago suunas. 203 eKr kutsuti Hannibal Aafrikasse tagasi Publius Cornelius Scipio Africanuse vastu sõdima, kuid sai temalt Zama lahingus aastal 202 eKr otsustavalt lüüa. Kartaago alistus, loovutades oma sõjalaevastiku ja Hispaania, makstes suurt kontributsiooni ning nõustudes Hannibali välja andmisega roomlastele. Sellest kuulnud, põgenes Hannibal Aasiasse. Järgmise viiekümne aasta jooksul oli Rooma ja Kartaago vahel rahu.

 Pikemalt artiklis Hannibal

II ja III Puunia sõja vahelisel ajal hõivas Rooma killustatud Kreeka, tungis Väike-Aasiasse ning tegi Egiptuse ja enamuse Väike-Aasia riikidest oma protektoraadi all olevaiks.

Idaalade vallutamine

Vahemereümbruse alad 218. aastal eKr

Kreeka ja Makedoonia

 Pikemalt artiklis Vana-Makedoonia Antigoniidide dünastia
Antigoniidide dünastia Makedoonia (oranž) aastal 200 eKr ja Aitoolia Liidu ning Ahhaia Liidu alad Balkani poolsaarel, Pergamoni kuningriik ja Seleukiidide riik Väike-Aasias

216 eKr tungis Illüüriasse Makedoonia Antigoniidide dünastia kuningas Philippos V, millest sai alguse Makedoonia sõda Roomaga. Aleksander Suure surma järel valitses Kreeka aladel segaduste aeg, kuid 276. aastaks eKr oli haaranud Makedoonia üle kontrolli Antigoniidide dünastia, mis põlvnes Aleksandri väejuhist Antigonos Monophthalmosest. Nad suutsid kehtestada oma ülemvõimu enamikes Kreeka linnriikides. Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma, kes sõdis korduvalt Makedooniaga.

Illüüria sõdadega (215168 eKr) alustas Rooma idapoolsete Vahemere maade allutamist. Kolmes sõjas (215–168 eKr) võideti Makedoonia ja Makedoonia muudeti 148 eKr Rooma provintsiks. Makedoonlaste lüüasaamine Pydna lahingus märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas.Pärast Aitoolia Liidu (189 eKr) ja Ahhaia Liidu purustamist (146 eKr) allutati Vana-Kreeka linnriigid. Kreeka anastamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser Augustus annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle Ahhaia senatiprovintsiks. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased Kreeka kultuuri ja võtsid üle selle saavutusi.

Rooma võimu ajajärgu alguses jäeti Kreeka linnadele autonoomia, kuid nad maksustati ja allutati Rooma Makedoonia provintsi asevalitsejale. 86 eKr vallutas ja rüüstas Lucius Cornelius Sulla Ateena, mis oli ühinenud Pontose kuninga Mithridates VI-ga Rooma vastu.

 Pikemalt artiklis Makedoonia sõjad, Esimene Makedoonia sõda (214–205 eKr), Teine Makedoonia sõda (200–197 eKr), Kolmas Makedoonia sõda (171–168 eKr), Neljas Makedoonia sõda (150–148 eKr).
Väike-Aasia, 188 eKr peale Apameia rahulepingut

Väike-Aasia

Süüria sõjas (192–188 eKr) võitis Rooma Antiochos III-t, hellenistliku Seleukiidide riigi kuningat Seleukiidide dünastiast, kes valitses 223–187 eKr ja Rooma pani seega aluse oma mõjuvõimule Väike-Aasias. Süüria sõjas ja Termopüülide (191) ja Magnesia lahingus (190) sai Antiochus III lüüa, pidi loovutama Tauruse mäestikust lääne pool oleva Väike-Aasia osa ja maksma Apameia rahulepinguga 188. aastal eKr kõrget tribuuti.

Aastal 133 eKr liideti pärandi teel hellenistlik Pergamoni riik, Väike-Aasia loodeosas.

 Pikemalt artiklis Rooma-Seleukiidide sõda ehk Antiookia sõda ehk Süüria sõda (192–188 eKr)

Kolmas Puunia sõda

149146 eKr Kolmas Puunia sõda, kolmandas Puunia sõjas 146 aastal eKr vallutati tormijooksuga ja hävitati Kartaago linn. Kartaago vallutati lõpuks 3 aastat hiljem, erakordselt verised tänavalahingud kestsid kuus päeva ja kui linn viimaks kapituleerus, oli 80% elanikkonnast, umbes 200 000 inimest, surnud. Ellujäänud müüdi orjadeks, linn põletati ja lõhuti põhjalikult. Keset varemeid künti ja kül­vati, muuseas soola, märkides niiviisi tseremoniaalselt Kartaago maa pealt kustutamist.

 Pikemalt artiklis Rooma provintsid

Gallia Narbonensis

Gallia alad 58 eKr
 Pikemalt artiklis Gallia Narbonensis

6. sajand eKr olid kreeka kolonistid rajanud püsiasustuse Massalias, tänapäeva Marseille kohal, Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid antiikmaailmas. Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut. 2. sajandil eKr pöördus Massalia rahvas Rooma poole abipalvega liguuride vastu. Rooma leegionid sisenesid Provence'i kolmel korral, aastal 181 eKr surusid roomlased maha liguuride ülestõusu Genova lähistel, alistasid roomlased Alpide ja Apenniinide vahel elavad keldid ja aastal 154 eKr alistas Rooma konsul Optimus oxybiid ja decietid, kes ründasid Antibes't ning aastal 125 eKr surusid roomlased maha keldi hõimude liidu ülestõusu. Pärast seda lahingut otsustasid roomlased rajada Provence'is püsiasustuse. Aastal 122 eKr ehitasid roomlased keldi linna Entremont'i kõrvale uue linna, Aquae Sextiae. Aastal 118 eKr asutasid nad Narbonne'i ja 121 eKr moodustati Alpide taga, Lõuna-Gallias Gallia Narbonensis'e provints (Septimaania ja Languedoci alad, Sevennide mäestikust Alpideni). 50. aastatel eKr vallutasid Rooma väed kogu Gallia, nn Gallia sõdades.

 Pikemalt artiklis Provence'i ajalugu

Kodusõjad ja vabariigi langus

Ajavahemikul 133–30 eKr toimusid Rooma kodusõjad, mis viis vabariigi languseni. Eelnevad edukad vallutussõjad laiendasid riigi piire ja uued maadevaldused aitasid kaasa ülikute rikastumisele, samas sõjaväes teenivad talupojad vaesusid ning olid sunnitud oma maavaldusi võlgade katteks suurmaaomanikele müüma. Vabariiklik riigikorraldus ei vastanud maailmariigiks muutunud Rooma vajadustele. Liitlassõja (90 —88 eKr) tulemusena anti Rooma kodaniku õigused kõigile Itaalia elanikele. Vabariiklik riigikorraldus oli loodud omal ajal Rooma linnriigi valitsemiseks ja eeldas, et iga kodanik saab osaleda rahvakoosoleku või senati töös. Samuti pidid kodanikud moodustama sõjaväe. Suureks kasvanud riigi kodanike enamus ei käinud võib-olla kordagi elus Roomas ega osalenud mingil viisil riigiasjades. Sõjaväe põhiosa moodustasid aga liitlased, kel polnud otsustamisõigust. Rahvakoosoleku enamuse moodustasid proletaarid, kes polnud sõjaväekohuslased. Nad kasutasid kodanikuõigusi, kuid ei täitnud kodanikukohustusi. Kasvavaid sotsiaalseid probleeme üritati lahendada reformidega: vendadest rahvatribuunide Gracchuste poolt reformikatse 2. sajandi lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks.

 Pikemalt artiklis Rooma vabariigi kriis

133. aastal eKr liideti Lusitania (tänapäeva Portugal).

Orjade ülestõusud

132 eKr toimus mässajate ristilöömisega lõppenud orjade ülestõus Sitsiilias ja 104 eKr orjade ülestõus Sitsiilias. 74–71 eKr toimus Itaalias Spartacuse juhtimisel antiikaja suurim orjade ülestõus.

Numiidia vallutamine

Kolmandas Puunia sõjas (149146 eKr) Rooma liitlasena osalenud Numiidia oli kiiresti arenenud ja muutunud väga jõukaks riigiks. Numiidia troonivõitlust ära kasutades alustas Rooma 111 eKr sõda (111–105) Numiidia kuninga Jugurtha vastu. Jugurthal õnnestus algselt pikka aega ära osta Rooma väepealikke ja need ei pidanud tema vastu otsustavat sõjategevust. Rahvakoosoleku poolt vastu senati tahet konsuliks valitud talupojaseisusest Gaius Mariusel õnnestus kiiresti võita Jugurthat, kes viidi Rooma ja hukati seal.

Teistkordselt konsuliks valitud populaarne Marius korraldas ümber Rooma sõjaväe. Seni olid teenistuskohustuslikud olnud jõukamad rahvakihid, kes pidid endile ise varustuse hankima. Talupoegade, sõdurite põhiosa, arvu järsk vähenemine põhjustas sõjaväe nõrgenemise. Varasemalt maakaitseväe süsteemilt mindi üle elukutselistest sõduritest palgaarmeele ning leegionid, kes varem olid sõltunud senati ja rahvakoosoleku otsustest, olid nüüd palju lojaalsemad oma väepealikule. Kasutades enda selja taga seisvat relvajõudu, hakkasid väepealikud taotlema suuremat poliitilist võimu. Mariusega algas faas Rooma arengus, mil palgaleegionide juhid võitlesid valitseja koha pärast Rooma riigis. Numiibia kuninga ahelais Rooma toonud Marius jäi vastloodud leegionide toe­tusel illegaalselt edasi konsulikohale, kuigi tema ametiaeg lõppes. Gaius Marius saavutas võite ka kimbrite ja teutoonide üle ning valiti konsuliks koguni viiel aastal järjest (104100 eKr). 100 eKr otsustas Marius avalikust elust tagasi tõmbuda.

Sõjategevus germaanlastega

 Pikemalt artiklis Alemannid, sueebid

113101 eKr toimusid roomlaste esimesed kokkupõrked kimbrite ja germaanlastega nende sõjakäikude ajal Gallia piirialadel.

Rooma kodusõjad

 Pikemalt artiklis Rooma kodusõjad
 Pikemalt artiklis Liitlassõda (91–88 eKr), Rooma ja mitme selle Itaalia liitlase vahel, tulemuseks Rooma võit
 Pikemalt artiklis Sulla esimene kodusõda, Lucius Cornelius Sulla toetajate ja Gaius Mariuse vägede vahel, tulemuseks Sulla võit. Marius pages Aafrikasse.
 Pikemalt artiklis Sertoriuse sõda, (83–72 eKr), Rooma ja Gaius Mariuse toetaja Quintus Sertoriuse juhitud Hispania provintside vahel, tulemuseks Sulla võit.
 Pikemalt artiklis Sulla teine kodusõda, (82–81 eKr), Sulla ja Mariuse toetajate vahel, tulemuseks Sulla võit.
 Pikemalt artiklis Lepiduse mäss, (77 eKr) ehk konsul Marcus Aemilius Lepiduse mäss Sulla režiimi vastu. Mäss suruti maha.
 Pikemalt artiklis Catilina vandenõu, (63–62 eKr) senati ja poliitik Lucius Sergius Catilina toetajate vahel, tulemuseks senati võit.

Pontose ja Juudamaa vallutamine

302 eKr oli Pärsia ülikusoost Mithridates I rajanud Pontose riigi, mis sai 281 eKr kuningriigiks ja mille pealinn oli Amaseia. Kui Rooma oli Seleukiidid Väike-Aasiast välja tõrjunud, alustas Pharnakes I (u 185–u 170 eKr) vallutussõdu; kuningriigi uueks pealinnaks sai Sinope. Suurima ulatuse ja võimsuse saavutas Pontos Mithridates VI ajal (89–63 eKr), kuid sai kolmes sõjas Roomalt lüüa ja Rooma hõivas uusi maid Aasias.

Sõjas Pontose kuninga Mithridates VI-ga, suutis Pompeius ta Krimmi suunas tagasi tõrjuda. Mithridatese riigi tegi Pompeius Bithynia et Pontus'e Rooma provintsiks.

64 eKr. marssis Gnaeus Pompeius Magnus Süüriasse ning kõrvaldas troonilt kuningas Antiochos XIII Asiaticuse, kelle Rooma väepealik Lucius Licinius Lucullus oli 69 eKr aastal kuututanud Süüria kuningaks. Pompeius kuulutas ka selle territooriumi Rooma Syria provintsiks. 63 eKr. marssis ta edasi lõuna suunas, soovides kindlustada Rooma ülemvõimu ka Foiniikias, Süüria lõunapoolses regioonis ning samuti Iisraelis. Juudamaal toimunud kodusõjas, mille algatasid kaks venda, otsustas Gnaeus Pompeius Magnus toetada Hyrcanust ning roomlaste ja juutide ühendvägi asus Jeruusalemma piirama. Kolme kuu pärast võeti linn Aristobuluselt ära ning Hyrcanusest sai kuningas. Gnaeus Pompeius vallutas Jeruusalemma ja Palestiina. Sellega algas Iisraelis Rooma aeg. Pompeius kaotas monarhia, pani Hyrkanose ülempreestriks ning andis talle etnarhi tiitli. Aastal 57 eKr kaotas too siiski kogu poliitilise võimu Rooma prokonsulile Süürias. Too pani sõjalisteks asehalduriteks Juudamaa üle Phasaeli ja Galilea üle Herodese (Herodes Suur). Herodes tegi Hasmoneide dünastiale lõpu. Herodes Suure valitsejaks kuulutamine aastal 37 eKr tegi Iisraeli ametlikult Rooma klientriigiks ning lõpetas Hasmoneide valitsusaja. Aastal 6 pKr liitsid roomlased Juudamaa, Samaaria ja Idumea alad Juudamaa provintsiks. Pärast Herodese surma valitsesid tema pojad tetrarhina (nelikvürstina) Galiead ning etnarhina Juudamaad (sealhulgas Samaariamaad ja Idumead). Samal aastal vallutas Gnaeus Pompeius Magnus hilisema Arabia Petraea provintsi nabatealased.

Rooma-Pärsia sõjad

 Pikemalt artiklis Rooma-Pärsia sõjad, Seleukiidide riik
Seleukiidide riik (312 eKr63 eKr) kõrghetkel

Seleukiidide riigi ehk Süüria kuningriigi keskuseks oli Antiookia. Lagunedes tekkisid Pergamoni, Baktria, Partia jt riigid. 141 eKr loovutati eraldunud Partiale veel ka Mesopotaamia alad. 64 eKr[küsitav] muudeti piirkond Rooma impeeriumi provintsiks.

Esimene triumviraat

 Pikemalt artiklis Triumviraat
 Pikemalt artiklis Esimene triumviraat, Gaius Julius Caesar, Marcus Licinius Crassus ja Gnaeus Pompeius Magnus 59 eKr–53 eKr
 Pikemalt artiklis Teine triumviraat, Gaius Octavius Thurinus, Marcus Aemilius Lepidus ja Marcus Antonius 43 eKr-33 eKr

Gallia sõjad

Gallia 1. sajandil eKr

Julius Caesar vallutas Gallia ja oli esimene rooma väejuht, kes üritas Britanniat vallutada. Kuni Gallia vallutamiseni oli Gallia keltide asuala, mis oli killustatud umbkaudu 80 alaks (civitas’eks). Piirkonda asustas 4 hõimu: belgid, gallid, akvitaanlased ja liguurid, kellel ei olnud ühtset riiki.

Caesari ametiaja järel konsulina, määrati ta Gallia Cisalpina (Põhja-Itaalia) ja Illüürikumi provintsi (Lääne-Balkan) kuberneriks, hiljem ka Gallia Transalpina ehk Gallia Narbonensis (Lõuna-Prantsusmaa) kuberneriks. Caesari juhtimise all oli neli leegioni ja Illüürikum ja Gallia Narbonensis jagasid piiri seni vallutamata territooriumiga. Gallia oli ebastabiilne, roomlaste liitlased keltidest aeduid olid Gallia keltide ja germaanlastest sueebide poolt võidetud, sueebid asusid elama vallutatud aeduide maale. Alpi mägedest põhjpool asunud Helvetiide hõim valmistus samuti massiliseks migratsiooniks, Caesar võitis esmalt 58. aastal eKr helveete ja seejärel sueebe Ariovistusega, jättes seejärel oma armee talvituma sequanide territooriumile. 57. aastal eKr võitis alistas belgid Axona lahingus ja seejärel vallutas Caesar Kirde-Gallias asuvad Belgia hõimud ükshaaval ning Reini jõest lõunas asuvad Madalmaade territooriumid kuulusid järgnevalt Rooma Impeeriumi Gallia Belgica provintsi koosseisu. Caesari ja Pompeiusega koos esimese triumviraadi moodustanud Marcus Licinius Crassus Divesi poja Publiuse juhtimise all alustas üks leegion Armorica ja Bretagne'i poolsaare vallutamist.

Armorica ja Bretagne'i poolsaar

56. aastal eKr viidi lõpule Armorica vallutus, võiduga veneetide üle merelahingus, samal ajal vallutas Publius Licinius Crassus edelas asuvad akvitaanid. Järgnevalt ulatus Rooma provints Akvitaania (Gallia Aquitania) Püreneedest Garonne'i jõeni.

55. aastal eKr lõi Caesar tagasi Galliasse sissetunginud Germaani hõimud, ehitas ta silla üle Reini ja marssis armeega Germaania territooriumile. 55. aastal eKr suvel seilas Caesar pärast Madalmaade rannikul asunud morinide ja menapiide alistamist Britanniasse, uskudes, et bretoonid olid abistanud eelmisel aastal venetisid tema vastu. Caesaril õnnestus hankida Kenti rannikul sillapea, kuid võimalused sügavamale võõrale territooriumile sissetungimiseks puudusid ja ta naasis talveks Galliasse.

54. aastal eKr suundus Caesar Britanniasse tagasi, ta tungis sisemaale, tõstes Mandubraciuse trinovantese hõimust nende õiguspäraseks kuningaks ja oma liitlaseks ning alistas tolle rivaali, Cassivellaunuse. Samal ajal aga Gallias, viis kehv viljasaak laialdase ülestõusuni, mida juhtis hõimupealik Ambiorix. Caesar oli sunnitud tema vastu kogu talve ja ka järgmise aasta alguse sõdima. 52. aastal eKr vallandus Gallias teine suur ülestõus, mida juhtis arverni hõimupealik Vercingetorix, kel õnnestus Gallia hõimud oma juhtimise alla ühendada. Vercingetorix võitis Caesarit mitmes kokkupõrkes, kaasa arvatud Gergovia lahingus, kuid Caesari lõpuks sundis hõimud alistuma ning Gallia oli otsustavalt võidetud.

 Pikemalt artiklis Gallia sõjad (5850 eKr)

Caesari kodusõda

 Pikemalt artiklis Julius Caesar

Julius Caesar alustas 49 eKr Rubicot ületades kodusõda, mille ta võitis ja kuulutas ennast eluaegseks Rooma diktaatoriks. Caesari kodusõda (49–45 eKr), peeti Julius Caesari ja senati optimaatide fraktsiooni, mida esialgu juhtis Gnaeus Pompeius Magnus, vahel ja lõppes Caesari võiduga.

Caesar ületas Rubico, piirijõe tema provintsi Gallia Cisalpinaga', millega puhkes kodusõda, kuna provintsi valitsejal oli keelatud sõjaväega oma valitsemispiirkonnast lahkuda. Senat tegi Pompeiusele ülesandeks Rooma linna kaitsmise. 49. aasta lõpus eKr anti Pompeiusele ülemjuhataja volitused, ent lõhestatus tema leeris jätkus. Jaanuaris 48 eKr maabus Caesar Kreekas ning mõlemad armeed marssisid Dyrrhachiumi, kus Caesar Dyrrhachiumi lahingus oleks äärepealt kaotanud. Pharsalose lahingus Tessaalias sai Pompeius 9. augustil 48 eKr hävitavalt lüüa.

 Pikemalt artiklis Caesari kodusõda (49–45 eKr), Rubico ületamine

Rahulolematud senaatorid mõrvasid Caesari märtsi iidide ajal 44 eKr.

Teine triumviraat

Rooma riigi alad 43. aastal eKr. Teise triumviraadi liikmete valitsetud alad: Marcus Aemilius Lepidus (pruun), Octavius (punane) ja Marcus Antonius (roheline)
 Pikemalt artiklis Teine triumviraat, Gaius Octavius Thurinus, Marcus Aemilius Lepidus ja Marcus Antonius 43 eKr-33 eKr