Ungru mõis: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ridala→Haapsalu
1. rida: 1. rida:
[[Pilt:Ungru manor nord.jpg|pisi|Ungru mõisa peahoone varemed.]]
[[Pilt:Ungru manor nord.jpg|pisi|Ungru mõisa peahoone varemed.]]
'''Ungru mõis''' (saksa ''Linden'') oli [[rüütlimõis]] [[Ridala kihelkond|Ridala kihelkonnas]] [[Läänemaa]]l. Praegu asub endine rüütlimõis [[Kiltsi küla]]s [[Ridala vald|Ridala vallas]] [[Lääne maakond|Lääne maakonnas]]. Praegu on mõisa peahoone varemetes<ref name="kultmälestiste_register"/>.
'''Ungru mõis''' (saksa ''Linden'') oli [[rüütlimõis]] [[Ridala kihelkond|Ridala kihelkonnas]] [[Läänemaa]]l. Praegu asub endine rüütlimõis [[Kiltsi küla]]s [[Haapsalu linn (haldusüksus)|Haapsalu linnas]] [[Lääne maakond|Lääne maakonnas]]. Praegu on mõisa peahoone varemetes<ref name="kultmälestiste_register"/>.


Eraldi Ungru mõisast saab rääkima hakata aastast 1523, mil see eraldati [[Kiltsi mõis (Ridala)|Kiltsi mõisast]]<ref name="EE"/>.
Eraldi Ungru mõisast saab rääkima hakata aastast 1523, mil see eraldati [[Kiltsi mõis (Ridala)|Kiltsi mõisast]]<ref name="EE"/>.

Redaktsioon: 7. november 2017, kell 14:10

Ungru mõisa peahoone varemed.

Ungru mõis (saksa Linden) oli rüütlimõis Ridala kihelkonnas Läänemaal. Praegu asub endine rüütlimõis Kiltsi külas Haapsalu linnas Lääne maakonnas. Praegu on mõisa peahoone varemetes[1].

Eraldi Ungru mõisast saab rääkima hakata aastast 1523, mil see eraldati Kiltsi mõisast[2].

Praeguseks varemetes härrastemaja ehitati aastatel 1893–1896 Ungern-Sternbergide ajal[1]. Arhitektuuriliselt on see uusbarokk-stiilis[1]. Härrastemaja eeskujuks on Saksamaal Halle lähedal asuv Merseburgi loss[1]. Ehitamist alustas 1893. alustas Ungru mõisnik Ewald von Ungern-Sternberg, ehitis sai peaaegu valmis, kuid sisetööd jäid tegemata ning loss jäi tühjaks. II maailmasõjas sai ehitis kannatada ja hakkas lagunema.

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Kultuurimälestiste riiklik register (vaadatud 18.03.2013)
  2. Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 624.

Välislingid