Klassikaline kitarr: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 19. rida: | 19. rida: | ||
Klassikalise kitarri ja selle repertuaari areng hõlmab rohkem kui nelja sajandit. Pilli ajaloole ja arengule on oma panuse andnud mitmed varasemad instrumendid, nagu renessansskitarr ehk [[gittern]], [[vihuela]] ja [[barokk-kitarr]]. Klassikalise kitarri populaarsus on aastate jooksul püsinud tänu kuulsatele [[interpreet]]idele, [[arranžeerija]]tele ja [[helilooja]]tele. Lühidalt võiks nimetada järgmisi: [[Gaspar Sanz]] (1640–1710), [[Fernando Sor]] (1778–1839), [[Mauro Giuliani]] (1781–1829), [[Francisco Tárrega]] (1852–1909), [[Agustín Barrios Mangoré]] (1888–1944), [[Andrés Segovia]] (1893–1987), [[Alirio Diaz]] (1923), [[Presti-Lagoya Duo]] (tegutses 1955–1967: [[Ida Presti]], [[Alexandre Lagoya]]), [[Julian Bream]] (1933) ja [[John Williams]] (1941). |
Klassikalise kitarri ja selle repertuaari areng hõlmab rohkem kui nelja sajandit. Pilli ajaloole ja arengule on oma panuse andnud mitmed varasemad instrumendid, nagu renessansskitarr ehk [[gittern]], [[vihuela]] ja [[barokk-kitarr]]. Klassikalise kitarri populaarsus on aastate jooksul püsinud tänu kuulsatele [[interpreet]]idele, [[arranžeerija]]tele ja [[helilooja]]tele. Lühidalt võiks nimetada järgmisi: [[Gaspar Sanz]] (1640–1710), [[Fernando Sor]] (1778–1839), [[Mauro Giuliani]] (1781–1829), [[Francisco Tárrega]] (1852–1909), [[Agustín Barrios Mangoré]] (1888–1944), [[Andrés Segovia]] (1893–1987), [[Alirio Diaz]] (1923), [[Presti-Lagoya Duo]] (tegutses 1955–1967: [[Ida Presti]], [[Alexandre Lagoya]]), [[Julian Bream]] (1933) ja [[John Williams]] (1941). |
||
==Häälestus== |
|||
Klassikalise kitarri standardhäälestus alates esimesest keelest on e, b, g, d, A, E. Kõlab oktaav madalamalt, kui noodis kirjas on. |
|||
==Mängimine== |
==Mängimine== |
||
Redaktsioon: 6. november 2017, kell 17:20
 | |
| Muud nimetused | hispaania kitarr |
|---|---|
| Liigitus | Keelpillid (näppekeelpill) |
| Hornbostel-Sachsi number | 321.322-5 |
| Diapasoon | |
 | |
| Sugulaspillid | |
Klassikaline kitarr (nimetatud ka hispaania kitarriks oma päritolu, mitte repertuaari tõttu) on keelpill.
Hornbostel-Sachsi muusikainstrumentide liigituse järgi kuulub klassikaline kitarr kordofonide hulka.
Klassikalist kitarri iseloomustavad nailonist keeled (bassikeeltel on nailon tavaliselt kaetud metallist keermestusega), mida mängitakse sõrmitsedes. Nimetus "klassikaline kitarr" ei pea tähendama, et sellel esitatakse ainult klassikalist repertuaari (kuigi klassikaline muusika on osa selle pilli põhirepertuaarist) – klassikalisel kitarril mängitakse igasugust muusikat, näiteks džässi, folki jne.
Klassikalise kitarri ja selle repertuaari areng hõlmab rohkem kui nelja sajandit. Pilli ajaloole ja arengule on oma panuse andnud mitmed varasemad instrumendid, nagu renessansskitarr ehk gittern, vihuela ja barokk-kitarr. Klassikalise kitarri populaarsus on aastate jooksul püsinud tänu kuulsatele interpreetidele, arranžeerijatele ja heliloojatele. Lühidalt võiks nimetada järgmisi: Gaspar Sanz (1640–1710), Fernando Sor (1778–1839), Mauro Giuliani (1781–1829), Francisco Tárrega (1852–1909), Agustín Barrios Mangoré (1888–1944), Andrés Segovia (1893–1987), Alirio Diaz (1923), Presti-Lagoya Duo (tegutses 1955–1967: Ida Presti, Alexandre Lagoya), Julian Bream (1933) ja John Williams (1941).
Häälestus
Klassikalise kitarri standardhäälestus alates esimesest keelest on e, b, g, d, A, E. Kõlab oktaav madalamalt, kui noodis kirjas on.
Mängimine
Mänguvõtete kirjeldused vasaku ja parema käe jaoks on tüüpilised paremakäelistele mängijatele.
Sõrmitsemine
Paremakäelised mängijad kasutavad tavaliselt keelte sõrmitsemiseks parema käe sõrmi (pöial tõmbab keelt suunaga allapoole ja teised sõrmed suunaga ülespoole). Väikest sõrme kasutatakse harva selle väikeste mõõtmete tõttu (mõned kitarristid, nagu näiteks Štěpán Rak, kompenseerivad puudujäägi eriti pika sõrmeküünega).
Keele vibreeriva osa pikkuse muutmine (krihvid)
Teise käe sõrmi kasutatakse tavaliselt keele võnkuva osa pikkuse muutmiseks: selleks vajutab sõrm keele vastu ühte sõrmlaual olevatest astmetraatidest ehk krihvidest. Mida pilli kerele lähemalt keel vastu astmetraati vajutatakse, seda lühem on keele võnkuv osa ja seda kõrgem on heli.
Otsene kontakt keeltega
Mängija kontakt pilli keeltega on vahetu (nagu ka teistel näppekeelpillidel, näiteks lautol). See asjaolu loob võimalused pilli tooni ja tämbri muutmiseks, sest keelt on võimalik tõmmata erinevat moodi ja erinevatest positsioonidest. Kitarristidel on mänguvõtete ja –meetodite suhtes suured valikuvõimalused.
Ajalugu
Pikemalt artiklis Kitarr
