Muusikažanr

Muusikažanr ehk muusikaline žanr on muusikas kokkuleppeline klass, tüüp või kategooria, millesse konkreetne heliteos või muusikapraktika kuulub.

Muusikažanrit määrava kokkuleppe aluseks võivad olla kas muusikateose enda või muusikalise kogemuse kvaliteedid.

Puuduvad ühtsed kriteeriumid, kuidas muusikat žanriliselt määratleda. Muusikažanri määratlemise aluseks võib olla näiteks muusika:

• esituskoosseis
• struktuur
• kõla (Ton)
• sõnatekst
• funktsioon (esitamise koht, aeg, otstarve, kontekst)
• stiil
• vorm

Muusikažanr ja muusika funktsioon

Muusikažanri ja muusika funktsiooni seos on olnud ajalooliselt kõige rohkem avatud ümberdefineerimistele ja žanrite algse olemuse kadumisele.

Muusika funktsioon võib olla seotud kohaga, kus muusikat ette kantakse, näiteks:

• kammermuusika mõiste oli algselt seotud esitamisega aristokraatlikes "kambrites" vastandina näiteks kirikule. Samas alates 18. sajandist, kui muusika muutus järjest kättesaadavamaks ka madalamatele seisustele, mängis muusika "kammermuusikaks" määratlemisel rolli pigem esituskoosseis või -stiil, sest kammermuusikat hakati žanri piire ületades ka mängima kodanlikes kontserdisaalides
• koomilise ooperi (opéra comique) žanr on saanud 19. sajandil nimetuse samanimeliselt Pariisi teatrimajalt, kus vastavaid teoseid esitati. Aja jooksul hakati koomilist ooperit järjest enam esitama ka varem ainult nö tõsisele ooperile spetsialiseerunud teatrites.

Muusika žanriline nihe võis toimuda seoses piiravate tingimustega, milles helilooja töötas, näiteks:

• kiriku teenistuses olevad heliloojad olid tihti sunnitud kohandama algselt ilmalikud žanrid kantaadi, sonaadi ja ooperi ümber vaimulikuks kantaadiks, kirikusonaadiks või oratooriumiks.
• algne seltskonnatants menuett leidis aristokraatliku publiku nõudmisel tee ka sümfooniasse.
• romantismi ajal tekkinud tarbemuusika (Gebrauchsmusik) emantsipatsioon ja jõudmine nö absoluutsesse muusikasse näitab, et muusikažanrid ei ole muutumatud.

20. sajandi heliloojad on üldiselt loobunud puhastest muusikažanritest ja eelistavad pigem segatud žanre, näiteks kammersümfoonia või performance. Näiteks John Cage loobus oma radikaalsete muusika mõiste piire kompavate eksperimentidega täielikult nii heliteose kui ka muusikažanri mõistest.

Muusikažanr ja muusikavorm

Muusikažanr võib saada oma nime ka samanimeliselt muusikavormilt. Sellest hoolimata on muusikažanr ja muusikavorm erinevad mõisted. Muusikavorm on heliteose struktuurset ülesehitust kirjeldav kategooria, näiteks sonaadivorm ehk sonaat-allegro, mida kasutatakse tihti nii sonaadi, sümfoonia kui ka instrumentaalkontserdi esimeses osas. Samas muusikažanrites nagu sonaat, sümfoonia või instrumentaalkontsert võib sonaadivorm ka puududa.

Muusikažanr ja muusikastiil

Levimuusikas ei tehta tihti vahet muusikažanril ja muusikastiilil.

Ajalugu

Kuni 18. sajandini määrasid žanri eelkõige muusikateose funktsioon (nt ilmalik, vaimulik), teksti sisu (nt motett, missa) ning kompositsioonitehnika (nt fuuga). Seejärel tõusid tugevamini esile koosseis (nt keelpillikvartett), vorm (nt sonaat), esteetika ja sisu (nt opera seria, opera buffa, sümfooniline pilt, sümfooniline poeem). Muusikateoste kasvava individualiseerumisega kunstmuusikas kaotavad žanrid mõjujõu. Wolfgang Marxi arvates mõjutab žanripealkirjade kasutamine kaasaegses muusikas otsustavalt teose retseptsiooni ja seepärast antakse see tihti andeks.

Vaata ka

• Muusikažanrite loend
• Muusikastiil
• Muusikavorm