Heliplaat: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 12. rida: | 12. rida: | ||
Mehhaanilise helisalvestuse leiutajaks peetakse [[Thomas Alva Edison]]<nowiki/>i, kes patenteeris [[fonograaf]]<nowiki/>i 1877. aastal. [[Emile Berliner]] leiutas külgsuunalise salvestuse (1887) ja võttis trumli asemel kasutusele pöörleva plaadi (1895). |
Mehhaanilise helisalvestuse leiutajaks peetakse [[Thomas Alva Edison]]<nowiki/>i, kes patenteeris [[fonograaf]]<nowiki/>i 1877. aastal. [[Emile Berliner]] leiutas külgsuunalise salvestuse (1887) ja võttis trumli asemel kasutusele pöörleva plaadi (1895). |
||
Helivõnkumine salvestatakse heliplaadi originaalile selle pinda lõigatud spiraalselt ühtlase kiirusega (sammuga) keskkoha poole koonduva vaona – mehaanilise [[Fonogramm|fonogrammina]]. Selle kõrvalekalle etteantud keskjoonest väljendab heli hetkväärtust vastaval ajahetkel, ehk siis vao lainelisus piki vagu jäljendab salvestatud helivõnkumise kulgu, see tähendab heli hetkväärtuse ehk [[Amplituud|amplituudi]] muutumist ajas [[Analoogsignaal|analoogsignaalina]]. |
Helivõnkumine salvestatakse heliplaadi originaalile selle pinda lõigatud spiraalselt ühtlase kiirusega (sammuga) keskkoha poole koonduva heli poolt moduleeritud vaona – mehaanilise [[Fonogramm|fonogrammina]]. Selle vao kõrvalekalle etteantud keskjoonest väljendab heli hetkväärtust vastaval ajahetkel, ehk siis vao lainelisus piki vagu jäljendab salvestatud helivõnkumise kulgu ajas, see tähendab heli hetkväärtuse ehk [[Amplituud|amplituudi]] muutumist ajas [[Analoogsignaal|analoogsignaalina]]. |
||
Kõrgemal heli sagedusel tekib heliplaadil vao tihedam ehk lühema [[Lainepikkus|lainepikkusega]] looklemine kui see oleks madalamal sagedusel, sõltumata heli tugevusest ehk vao looklemise amplituudist. |
|||
Suuremale helitugevusele vastab suurem amplituud (hälve keskjoonest) kui nõrgemale helitugevusele (sõltumata heli sagedusest). |
|||
Heli taasesitamiseks mehaaniliselt fonogrammilt pannakse heliplaat [[Grammofon|grammofoni]] plaadiajuri poolt ühtlaselt pöörlema normitud nimipöörlemiskiirusel. Heli |
Heli taasesitamiseks mehaaniliselt fonogrammilt pannakse heliplaat [[Grammofon|grammofoni]] plaadiajuri poolt ühtlaselt pöörlema normitud nimipöörlemiskiirusel. Heli taasesitamiseks kasutatakse [[Helipea|helipead]], mis taastab spiraalvao kujus oleva helisignaali kas kuuldava helina või elektrilise signaalina. |
||
=== Monofooniline ja stereofooniline salvestus === |
=== Monofooniline ja stereofooniline salvestus === |
||
Redaktsioon: 31. oktoober 2017, kell 02:45
 | Artiklis puuduvad viited. |
Heliplaadiks nimetatakse kettakujulist enamasti plastist helikandjat.
Aegade jooksul on heliplaadi või selle salvestuskihi materjalina kasutatud ka pehmemaid metalle või magnetilisi materjale.
Enam levinud helisalvestusmeetodid on olnud mehaaniline salvestusviis, kuigi vähesel määral on kasutatud ka magnetilist salvestust (diktofonides). Uuem, "digitaalse ajastuga" saabunud on optiline või magnetoptiline salvestusviis.[viide?]
Esimesed eestikeelsed heliplaadid Eestis salvestati 1906. aastal hotellis Kommerts Riia tänaval Tartus.[1]
Mehaaniline salvestusviis
Mehhaanilise helisalvestuse leiutajaks peetakse Thomas Alva Edisoni, kes patenteeris fonograafi 1877. aastal. Emile Berliner leiutas külgsuunalise salvestuse (1887) ja võttis trumli asemel kasutusele pöörleva plaadi (1895).
Helivõnkumine salvestatakse heliplaadi originaalile selle pinda lõigatud spiraalselt ühtlase kiirusega (sammuga) keskkoha poole koonduva heli poolt moduleeritud vaona – mehaanilise fonogrammina. Selle vao kõrvalekalle etteantud keskjoonest väljendab heli hetkväärtust vastaval ajahetkel, ehk siis vao lainelisus piki vagu jäljendab salvestatud helivõnkumise kulgu ajas, see tähendab heli hetkväärtuse ehk amplituudi muutumist ajas analoogsignaalina.
Kõrgemal heli sagedusel tekib heliplaadil vao tihedam ehk lühema lainepikkusega looklemine kui see oleks madalamal sagedusel, sõltumata heli tugevusest ehk vao looklemise amplituudist.
Suuremale helitugevusele vastab suurem amplituud (hälve keskjoonest) kui nõrgemale helitugevusele (sõltumata heli sagedusest).
Heli taasesitamiseks mehaaniliselt fonogrammilt pannakse heliplaat grammofoni plaadiajuri poolt ühtlaselt pöörlema normitud nimipöörlemiskiirusel. Heli taasesitamiseks kasutatakse helipead, mis taastab spiraalvao kujus oleva helisignaali kas kuuldava helina või elektrilise signaalina.
Monofooniline ja stereofooniline salvestus
Monofooniliselt salvestatud fonogramm on püsiva sügavuse ja laiusega kiilukujuline vagu, mis koondub teatava tavaliselt konstantse sammuga plaadi keskkoha poole loogeldes heli olemasolu korral mõeldava spiraalse keskjoone ümber.
Kahekanalisel stereofoonilisel salvestamisel kannab vagu samaaegselt ja sõltumatult kummagi kanali informatsiooni – ühe kanali signaal on salvestatud vao ühe nõlva looklemisena (võnkumise suund 45° plaadi pinna suhtes, teine nõlv jääb sellest puutumata) ja teise kanali signaal samaaegselt vao teise samuti 45° nõlva looklemisena. Vao kumbki serv lookleb selle tõttu erikujuliselt vastavalt heli hetkväärtusele ühes või teises kanalis.
Monofoonilise plaadimängijaga taasesitamisel peaksid kummagi kanali signaalid liituma üheks monofooniliseks signaaliks teguriga 0,707.
Kvadrofooniline salvestus
Puhtakujulise (diskreetse) kvadrofoonia puhul, tuleb simultaanselt salvestada neli sama helipilti kajastavat signaali nii, et neid saab pärast lahus taasesitada. Et tavalise stereoplaadi vakku ei saa salvestada mehaaniliselt, see tähendab võnkesuundade poolest eraldatuna, rohkem kui kaht sõltumatut signaali, rakendatakse kvadroheliplaadil ultrahelisageduspiirkonda kuuluvat 30 kHz kandevõnkumist, mis on ühega neljast signaalist sagedusmoduleeritud (süsteem CD-4). Nii salvestatud signaal katab kokku sagedusala 20 hertsist 45 kilohertsini, millest taasesitatava heli sagedusala on kahel otse loetaval kanalil 20...20 000 Hz, kahel kandevsagedust kasutaval kanalil aga veidi kitsam (hinnanguliselt 20...15000 Hz). Sellise kompleksse ja laiaribalise signaali taasesitamiseks vajatakse aga niisugust kahekanalist stereohelipead, mille talitlussagedusala peab küündima 45 kilohertsini. See saavutatakse vastava konstruktsiooniga ja erikujulise nn shibata-astla kasutamisega (mis on ligilähedaselt elliptilise, mitte sfäärilise otsaga).
On püütud kasutada ka nn. maatrikseerimisega kvadrofoonilist süsteemi, mille puhul samast helipildist võetud nelja kanali signaalid kombineeritakse teatud reegleid järgides kaheks kompleksseks signaaliks, mida saab taasesitada tavalise stereogrammofoniga. Kahest signaalist uuesti nelja signaali saamiseks tuleb kasutada dekodeerimist spetsiaalse maatriksdekooderi abil. Tulemus ei ole täiesti täpne kvadrofoonia kuid annab paljude fonogrammide puhul rahuldava ruumilisuse efekti.
Heliplaatide tüübid
Šellakplaat
Omaaegsed heliplaadid pöörlemissagedusega 78 pööret minutis (või selle ümbruses) olid põhiliselt valmistatud šellaki ja mitmesuguste täidisainete nagu nõgi, peen mineraalipulber või muu sellise segust. Täidisaineid kasutati mitte ainult soovitud värvitooni saamiseks, vaid ka plaadi mehaanilise kulumiskindluse tõstmiseks. Kahjuks põhjustavad täiteained aga mürataseme tõusu.
Salvestusvagu nendel plaatidel on umbes 140...180 μm laiune, nende paigutustihedus raadiuse sihis on umbes 4 vagu millimeetrile. See annab 25 cm läbimõõdu puhul plaadi ühe külje mängimiskestuseks kuni 3 min 15 sekundit ja 30 cm läbimõõdu puhul 4 minutit ja 30 sekundit.
Vinüülplaat
Pöörlemiskiirusega 33 1/3 ja 45 pööret minutis pöörlevad plaadid, nende hulgas kõik kahekanaliselt salvetatud stereofoonilised plaadid on valmistatud vinüliidist või muust sobivate omadustega plastist. Nendel on šellakplaatidega võrreldes märksa väiksemate mõõtmete salvestusvagu ja vastavalt on suurendatud ka salvestusvagude paiknemise tihedust (vähendatud spiraali sammu). Seetõttu neid hakati nimetama mikrokiriplaatideks, aga enam on nad tuntud kui kauamängivad plaadid, sest vagude tihedama paigutuse plaadi aeglasema pöörlemise tõttu mahutavad nad sama mõõdu juures mitu korda pikema salvestuse.
Mikrokiriplaadi vagu on kuni 45 μm laiune. Plaadile mahub keskmiselt 8 ... 12 vagu millimeetrile. See annab 25 cm läbimõõdu puhul ühe külje mängimiskestuseks kuni 18 minutit ja 30 cm läbimõõdu puhul isegi üle 30 minuti. Selliste vao mõõtmete puhul on heli taasesitamine mõeldav vaid astla väikese survejõu juures (helipea konstruktsioonist olenevalt 70...5 mN, see on 7...0,5 grammi) ja elektrilise helipea vahendusel.
Painduv heliplaat ehk elastik
Painduvat heliplaati ehk elastikut ("lastikut") kasutati tema omaduste ja odavuse tõttu heliajakirjadega kaasa antud muusika jaoks. Õhukesele plastfooliumile pressitud nn mikrokiri-heliplaadid, mis annavad edasi praktiliselt vinüliitplaatide helikvaliteedi, kuid on ruumisäästlikumad, kergemad ja odavamad valmistada. Kahjuks kuluvad need plaadid väga kiiresti, andes hea helikvaliteedi vaid mõne esimese mängimiskorra jooksul..
Vaata ka
Viited
- ↑ 1961, ERR, "Mis teid huvitab" sarjast "Matk kergemuusika minevikku" , saadetejuht ja toimetaja Ülo Vinter, saatekülalised on muusikateadlane ja helilooja Harri Kõrvits, laulja Artur Rinne ja RAM-i laulja Georg Metssalu. 26' 50"